1

Ene Pajula: kakssada aastat emakeele ülistust

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Ene PajulaTeisipäeval oli emakeelepäev ja mõni aeg tagasi oli naistepäev. Emakeelepäeva tähistamist ei pane (loodetavasti) keegi kahtluse alla, kuid naistepäevaga on nii ja naa. 

Paljudele tähendab see nõukogudeaegset punast kroonupüha, kuigi tegelikult seostatakse selle päeva tähistamise algust hoopis Ameerika Ühendriikidega, kus nüüd juba üle saja aasta tagasi, 1908, võitlesid naised paremate töötingimuste eest tekstiilitehases. Ootamatult New Yorgi tehases puhkenud tulekahjus hukkus 129 naist. Aga siis tegi kommunist Rosa Luxemburg selle sündmuse mälestamiseks ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana ning rahvusvahelise naissekretariaadi esinaine kommunist Clara Zetkin esines sama soovitusega 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil.

Tollal ei mõjunudki kommunistiks tituleerimine punase rätikuna, sest juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka, uskumatu küll, Tsaari-Venemaal. Naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja seda tuntakse mitmel pool maailmas. Nii et mis selle tähistamises siis ikka nii väga halba on, annab põhjust naistest rohkem rääkida, neid rohkem tähele panna ja miks mitte neile ka lilli kinkida.

Naistepäeva vastased torisevad, et naistele tuleb lilli kinkida iga päev, selleks ei ole tarvis mingit eraldi tähtpäeva. Jah, aga võib-olla on õigus ka neil, kes ütlevad, et igapäevane lillekinkimine mõjuks pere-eelarvele laastavalt ning kuhu siis ülepea jääb üllatus. See selleks, kes tahab tähistada, see tähistab, kes ei taha, see ei tähista. Mingit sundi ei ole.

Kas naiste- ja emakeelepäeval on ka midagi ühist? Võiks ju selgi puhul joriseda, et milleks meile spetsiaalne emakeelepäev, kui meil on iga päev emakeelepäev? Emakeele, meie oma keele, tähtsusest sai Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), kes oli üks esimesi eesti soost haritlasi või lausa kõige esimene, aru juba 200 aastat tagasi, kui ta kirjutas oma kuulsa ülistuslaulu maarahva keelele. Ei ole juhus, et vallutajaid, kes nad siis parasjagu ei olnud, on meie oma keel alati häirinud. Eriti pikad traditsioonid on meie venestamispüüetel. Aga kohe, kui meie olud Nõukogude Liidu rüpes veidi vabanesid, võeti emakeelepäeva tähistamine päevakorda.

Hoopiski ei ole aga juhus, et selleks päevaks valiti Kristjan Jaak Petersoni sünnikuupäev. Eesti keel on haruldane keel mitmes mõttes. Maailmas peaaegu polegi teist keelt, mida räägiks vaid miljoni ringis inimest, aga mis on nii kõrgelt arenenud ja rikkaliku sõnavaraga, et selles pole mitte üksnes suurepärast ilukirjandust, vaid on võimalik teha ka tippteadust ja õpetada ülikoolis mis tahes ainet. Tegelikult on islandi keel ainus, mis meiega võistelda suudab.

Eestlasele on tema emakeel olnud läbi aegade väga tähtis, sest keel oli see, millega tehti vahet omade ja võõraste vahel. Omad rääkisid maakeelt, kõik teised, kes seda ei osanud või ainult tönkasid, olid võõrad. Me oleme alati olnud oma keele üle väga uhked. Oleme alati põlastanud neid, kes tahtsid emakeele asemel võõrast keelt purssides paremat positsiooni saada, oli see siis parajasti saksa või vene keel. Suures osas see ongi nii jäänud.

Maailmas on palju rahvaid, kes teevad omade ja võõraste vahel vahet hoopis teistsugusel moel – kas usu või territooriumi või riietumisstiili järgi. Meile on tähtis olnud eelkõige keel, olgu inimene protestant või katoliiklane, juut või moslem, elagu ta Austraalias või Galapagose saartel. Kui ta räägib eesti keelt, siis tunnistame ta – vahel küll reservatsioonidega – omaks.

Tänapäeval, mil maailm jääb järjest väiksemaks ja läbikäimine rahvaste vahel aina kasvab, on paljude keelte oskus hädavajalik. Kasvab vajadus ka eesti keele kaitsmise järele. Kui me palju aastaid võitlesime russismide sissetungimise ja Moskva kantseliidi vastu, siis Brüsseli kantseliidi vastu näime olevat võimetud. Tühja sest kantseliidist, sest tegelikult ootavad meid ees hoopis suuremad probleemid. Kui juudid on sajandite vältel jäänud juutideks, ükskõik, mis keelt nad ka ei räägiks, siis eestlastel seda kindlust ei ole. Selle kohta on palju näiteid väliseestlastest, kes põgenesid siit 1944. aastal. Teine põlv veel teadis midagi eesti keelest, aga kolmas tavaliselt enam mitte. Jumal tänatud, on ka erandeid.

Aga ka need pered, kes on kolinud välismaale alles hiljaaegu, eelistavad järjest rohkem panna oma lapsed kohaliku keelega kooli isegi siis, kui on võimalik valida eesti kool, nagu näiteks Soomes. On imelik kuulata, kuidas eesti ema pursib oma lapsega rääkida inglise või saksa keelt. Olen juhtunud kuulma nii üht kui ka teist, sest mis kahju oleks lapsel sellest, kui tal on veel ühe keele oskus? Väikesel lapsel tuleb see kergesti, ja leiba ei küsi, pigem võib aidata tuua leiva lauale.

Päris suur vaidlus käib selle üle, kui palju võiks kõrgkoolides olla ingliskeelseid õppekavasid ja kui palju peaks olema eestikeelseid. See tundub olevat kuidagi lootusetu võitlus, nagu ka see, et teadustööd võiksid olla ja peaksid olema kättesaadavad ka eesti keeles. Ühelt poolt, kui tahame maailmas nähtavad olla, siis kes tsiteeriks eestikeelset tööd, ja teiselt poolt puudub meil ilmselt ressurss kõigi ingliskeelsete uurimuste tõlkimiseks eesti keelde. Aga sellega seoses ei arene ka eestikeelne terminoloogia. Kui teaduskeel ei arene, siis nõrgendab see keele üldist positsiooni.

Nüüd on kerkinud päevakorrale ka Eesti keelenõukogu väljasuretamine – eelmise nõukogu volitused lõppesid pool aastat tagasi ja uut pole moodustatud. Mis omakorda tähendab, et valitsus on jäänud ilma talle keeleseaduse alusel tagatud nõustamisest. Nojah, võib ju õlgu kehitada ja küsida, milleks valitsusele pädev keeleline nõustamine, küllap oskavad nad eesti keelt isegi hästi.

Kas emakeele- ja naistepäeval on veel midagi ühist? Kõik emad, kelle keelt me räägime, on naised. Tegelikult on emadel olnud meie keelele määrav tähtsus: väikelastega on lausa sajandite kestel tegelnud ainult emad, lapsed aga hakkasid rääkima nende keelt. Ka meie hiljaaegse okupatsiooni ajal oli tavaline, et eesti-vene segaperedes pandi laps kooli pigem ema rahvuse järgi: kui ema oli eestlane, siis eesti kooli, kui venelane, siis vene kooli.

Lõpuks annab emakeelepäev põhjuse meenutada ka Lydia Koidulat, Anna Haavat, Marie Underit, Betti Alverit, Debora Vaarandit ja teisi vägevaid eesti naisi, kes tegid kõik, et eesti keel laulu tuules võiks / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?

JAGA

Kommenteeri

avatar
uskmatu+toomas
uskmatu+toomas

Aitäh ilusti ja asjatundlikult kirjutatud artikli eest.

wpDiscuz