"Valeühendus" ühendab. Foto: Arvo Tarmula
Haapsalu gümnasistide muusikaliarmastus ulatub ligi poole sajandi taha, kui tollases 1. keskkoolis alustas tegevust muusikateater „Pöialpoiss”. Jätku sai see Läänemaa ühisgümnaasiumi neljapäevase esietendusega „Valeühendus” kultuurikeskuse laval.
Lavalt täissaalile pakutav peegeldas mitmeti noorte esinejate ja võib-olla veelgi enam nende juhendajate arusaamu esimese armastuse tärkamisest ja kõige sellega kaasnevast. Tulemus mõjus sümpaatselt. Igatahes lausus etendusjärgses õnnitluses linnapea Urmas Sukles: „Tahtsime Haapsallu ikka riigigümnaasiumi, aga tuli välja hoopis laulu- ja tantsukool.”
Laval lauldi ja tantsiti tõesti usinasti, aga alustama peaks libretost, sest muusikal nõuab alati lugu, mida laulud-tantsud värvikamaks teevad. Eva-Maria Brock on loole leidnud väga huvitava nurga. Algab kõik sellest, et sügisel tuleb kooli uus tüdruk, kellesse armub üks poistekamba liidritest. Teda aga jahib juba üks tüdruk. Teatav paralleel ameeriklaste kunagise muusikalifilmiga „Grease”, aga Brock toob tegevuse tänasesse päeva.
Praegused noored ei saa ilma nutitelefonita hakkama. Tunded väljenduvad sõnades, aga mitte näost näkku, vaid nutitelefoni sõnumiekraani kaudu. Keskealisele põlvkonnale võib kohati tunduda õõvastav, kui lava tagaseinale projekteeritud ekraanil libisevad järgemööda lausekesed, mis koosnevad kõige primitiivsematest sõnakestest. Muusikali vorm ei ole mõeldud süvapsühholoogiaks, ometi oskab Brock teemat parajate annustega arendada. Näiteks kirjandustunnis arutlevad õpilased selle üle, kuidas väljendati tundeid vanasti ja kuidas tänapäeval. Leitakse, et vanasti võis ju seda kirjapaberil teha nagu mõned Tammsaare tegelased, aga kes see tänapäeval enam kirju saadab. Nüüd on nutiaeg.
Brock on torganud loosse murekillu üldkultuuri õhenemise pärast. Õpilased nimelt ei tea Jevgeni Onegini loojat, pakuvad Tolstoid ja Tšehhovit. Lõpuks siiski üks piiksatab, et Puškin.
Lavalugu areneb kahe tantsutrupi rivaalitsemise taustal ning jõuab uue tüdruku Mia (Britta Sool) ja poiste liidri Silveri (Siim Jürise) konfliktini, millesse annab oma panuse muidugi teine tüdruk Laura (Greete Tikerpuu). Leppimine ei tule kergelt ja sõber torkab Silverit tagant sõnadega „rääkida sa ometi mõistad!?”. Mia tõrksus otsesuhtlemise suhtes väljendub aga arusaamas, et eemalt on parem: „Inimene oleks nagu sinu peas ja jõuab lõpuks südamesse… võib-olla.”
Etendus on omapärane austusavaldus T-Stuudiole. Kahe rivaalitseva tantsutrupi finaalvõistluse ootus lõpeb hoopis kolmanda trupi võiduga, kelleks ongi T-Stuudio. Kui lava pealt ellu astuda, siis igati õiglane tulemus. Ilma T-Stuudiota poleks ka praegust Haapsalu koolimuusikali. Liikumisjuhid on tõesti teinud ära suure töö. Lavastaja Kai Tarmula on ise ka üks nendest, aga ta väärib kiidusõnu veelgi. Lavastamine nõuab erilist energiat ja Tarmula on seda juhtinud kindlakäeliselt. Lavastus mõjub tervikuna, rütm on paigas.
Etenduses kõlab 14 laulu, peamiselt lääne popmuusika hittide põhjal valminud lood, millele eestikeelse teksti kirjutas Anneli Aken. On ka omamaist, näiteks Villu Tamme „Number 1” noormeeste esituses oli etenduse üks mõjukamaid hetki.
Ilona Aasvere ja Karin Lükk-Raudsepa utsitamine on noorte puhul vilja kandnud.
Vilistlasbänd Antti Kammiste juhtimisel oli samuti puhas ja täpne. Seega igati õnnestunud koolimuusikal.
Arvan, et aastate möödudes meenutavad asjaosalised oma elukevadet „Valeühendusele” mõeldes. Selles on tema suurim väärtus.