Peeter Olesk: Kes uurib taustu?

Taustauurija ei pruugi sugugi  alati anonüümseks või koguni impersonaalseks jääda. Selleks, et  uurida inimese, ettevõtja või äriühingu tausta, pole tarvis kasutada ka kõveraid teid. Sõbrast tartlane tahtis tellida ühelt firmalt eriehitustööd oma majas. Ta pöördus äriregistrisse ning sai teada, et firma, kes oli nõus asja ette võtma, on pidevates makseraskustes ehk ei tule omadega välja. Minu sõber loobus pakkumisest. See oligi temapoolne taustauuring, milleks polnud üldsegi vaja tundide viisi firma juhti või esindajat küsitleda.

Minu arusaamist mööda pole Eesti asüülitaotlejate vastuvõtmiseks valmis mitte seepärast, nagu me oleksime inimsööjad, vaid seetõttu, et ühiskond on pandud kujutlema, justkui elaksid asüülitaotlejad mingil teisel planeedil, mida meie oma teleskoopide ja kosmosesondidega ei detekteeri. Avatud ühiskonnas (ei ole seesama, mis vabaturumajandus!) võib igaüks meist osutuda väljaspool kodu võõraks ja kuigi iga võõras ei ole põgenik, on iga põgenik võõras. Viimane võõras astus meie korterisse sisse nädalapäevad tagasi. Me teadsime, kes ta on ja kaua tal aega on, ent tema ise tahtis teada esmalt, kus meie korteris asub WC. Nii lihtsate asjade õpetamisest võõra kohanemine talle seni tundmatus keskkonnas algabki.

Niisiis algab kõik sellest, kui kiiresti sa võõrast tundma õpid ja mida sa temaga pärast tundmaõppimist peale hakkad. Soomes on inimesi, kes töötavad kurdidega, täpsemalt Kurdimaalt (asub ristkülikus Ida-Türgi – Lõuna-Kaukaasia – Kesk-Ida – Lähis-Ida) pärit põgenikega. Need soomlased pole üldsegi õppinud kurdide keelt ega arabistikat ega turkoloogiat ega islamit. Nad on harjunud töötama võõramaalastega (kaasa arvatud eestlased), teenides leivakõrvast tõlkide või ekspertidena Soome kohtutes ja teistes ametiasutustes.

Kui neil palutakse tegelda kurdidega, siis nad ei alusta Soome ajaloost või marssal Mannerheimist, kes, muide, oli asjatundlik orientalist. Nad alustavad naiste käsitööringidest ja pereõhtutest, mille korraldamiseks on vaja vallata kokakunsti ning tunda Soome köögikorraldust ja -riistu. Oletagem nüüd, et Haapsallu majutatakse perekond, kes on pärit Eritreast (eritrealane saab olla kodakondne, kuid ei ole rahvus). Usutunnistuse poolest ta võibki seal olla olnud tagakiusatav, ent mis saab siis, kui ta on oma poliitilistelt veendumustelt maoist, hiina kommunismi pooldaja? Ei, ta ei  tunne hiina keelt, kuid ta on Eesti mõistes vasakäärmuslane. Ma ei usu, et tervel Läänemaal leiduks üksainukegi Hiina kommunismi asjatundja, kes oleks lugenud esimees Maod originaalis. Mida läänemaalane teab, nagu tartlanegi, on see, et hiina kaup võib olla viletsa kvaliteediga. Kuidas sa küsid maoistist asüülitaotlejalt, miks te lubate oma usuisa vaimsetel pärijatel rämpsu toota?

Suurmeister Paul Keres tundis paljusid tippmaletajaid isiklikult, aga veelgi üksikasjalisemalt  tundis ta nende partiisid. Migratsiooniametnik ehk välismaalaste politseinik peab tundma erinevaid kultuure. See ei ole võimatu, kuid see nõuab sihtkoolitust, keelekümblusega võrrelduna kultuurikümblust. Eestis ja eestlaskonnas on inimesi, kes tunnevad meile võõraid kultuure  seestpoolt, omajagu, ent nad ei reklaami end ega ole kuskil asjatundjatena ka arvel. Kuidas on samasugused mujal rakendatud?

Albanistika on teadus albaania keelest kui ühest indo-euroopa keelest, mida on otstarbekas uurida Balkani poolsaare ulatuses ehk sealseid keeli käsitleva balkanistika mõõtkavas. Meie päevil on üheks autoriteediks albanistikas Kanadas Vancouveris sündinud Robert Elsie (1950), viljakas tõlkija, kes on hariduselt hoopiski keldi keelte asjatundja. Robert Elsie ei märgi kuskil, kes olid tema õpetajad keltoloogias, indoeuropeistikas ja albanistikas ning kes rahastasid tema korduvaid sõite Euroopa eraku juurde ehk Albaaniasse. Selleks, et mõista albaania keele murdeid, mida on kolm, peab olema ka arabist ja turkoloog ning kreeka keele asjatundja. Robert Elsie oma uurimuste põhjal seda kahtlemata ka on. Kuid minusugust ei pane uskuma, et tema unistuseks oli saada kohtutõlgiks kriminaalkuritegudes etnilistes suhetes. „Lihtsalt“ kui oli vaja neis asjus kohut mõista, oli Elsie võtta.

Kes meist on nii väga võtta, kui tuleb hakata otsustama, kes meile võõrastest Eestisse sobib? Ta ei saa olla tagavaraväelane, kes elab, nagu ütlevad pensioniealised arstid, väljakutses. Ei saa seepärast, et võõrastega suhtlemine nõuab pidevalt täiendõpet. Selle asemel, et saata valitsuse ministreid mööda Eestit rahvateatrietendusi andma, korraldaksin mina näiteks Noarootsis nädalase kursuse põgenike probleemist Türgis, Kreekas ja Itaalias. Igas kolmest riigist lahendatakse seda probleemi erinevalt, sest Türgi ei kuulu Euroopa Liitu ja Balkanil on olemas ka „sisepõgenikud“, need, kes ei ole regioonist väljunud.

Peeter Olesk

kolumnist