Ostsin mõni aeg tagasi paki põneva väljanägemisega liha. Pakendil olev kiri ütles, et selle sees on Rakveres toodetud ”Lindströmi kotlet” ja tegemist on uudistootega. Punases ringis oli valgete tähtedega kiri ”Uus!”. See tekitas huvi, sest Lindströmi kotlet kannab rootsi keeles nime Biff à la Lindström ja kuulub minu lemmiksöökide hulka. Roog on küll Rootsi oma, kuid algselt pärineb see Venemaalt.
Kui ostetud paki kodus avasin, sain ka esimese pettumuse osaliseks: kotletid ei näinud kuigi isuäratavad välja. Arvasin, et ehk nad lähevad praadides paremaks. Nojah, pisut kenam oli, kui panin paar kotletti taldrikule koos praetud kartuli, hapukurgi ja hapukoorega. Oma pikka nurinat lühidalt kokku võttes pean ütlema, et nad ei maitsenud kuigi hästi.
Ei saa öelda, et kotletid just halvad olid, kuid nende Lindströmi pihvidega, mida ma ise valmistan, ei kannatanud nad küll mingit võrdlust välja. Uurisin uuesti pakendit, et näha, mida kotletid sisaldavad. Kohe nägin esimest viga – sealiha 55%. Tõeline Lindströmi pihv tehakse loomahakklihast, muidu pole see mingi Lindströmi pihv.
Kõige õigem oleks alustada algusest. Pole just palju roogi, mis saavad kiidelda täpse sünnipäevaga. Lindströmi kotletil on see olemas. See õnnelik sündmus oli pühapäeval, 4. mail 1862 Rootsis Kalmari hotellis Witt.
Lindström on üsna tavaline rootsi nimi ning paljusid Lindströme on peetud selle punapeedi ja kappariga kotleti leiutajaks. Ilma igasuguse kahtluseta on aga õige autor kapten Henrik Lindström. Kuigi esimese kotleti praadimise ajaks oli ta just äsja nimetatud leitnandiks Gotlandil.
Sama aasta 4. mail oli ta niisiis Kalmaris, võib-olla oli ta paadiga teel Visbyst koju või vastupidi, kui sattus seltskonnaga hotelli Witt. Legendi järgi tellis leitnant Lindström kotleti koostisained, mille hulgas oli punapeet selgelt vene mõju. Ta näitas, kuidas tuleb koostisained omavahel segada, ja seltskond vormis neist kotletid, mis saadeti seejärel kööki praadida.
Vene köögist inspireeritud kotlette saatis Kalmaris suur edu ja see jäi pikaks ajaks hotelli menüüsse. Aja jooksul levis kotlet üle terve maa, jõudis kokaraamatuisse ja sai osaks Rootsi rahvusköögist.
Proua Rut Hellsten, kes oli kapten Henrik Lindströmi tütretütar, valmistas kotleti perekonna originaalretsepti järgi, mis avaldati 1970. aasta novembris ajalehes Dagens Nyheter:
600 gr looma sisefileed, ajada kaks korda hakklihamasinast läbi,
1,5 tl soola,
1 tl valget pipart,
2 munakollast,
1 hakitud sibul toorelt või võis hautatud,
2 dl marineeritud punapeedikuubikuid,
2 dl väga väikeseks hakitud keedetud kartulikuubikuid
50 gr kappareid.
Valmistamine: segada kõik ained kiiresti ja vormida ümarad kotletid, mis praetakse võis. Pann peab olema väga soe, kuid mitte nii kuum, et kotletid muutuksid väljast mustaks. Kotlettide juurde süüakse pigem head salatit, hapukurki ja sooja pikka Prantsuse saia (baguette). Kui tahetakse juurde süüa keedetud või praetud kartuleid ja hapukoort, sobivad ka need hästi.
Lindströmi kotlet on saanud inspiratsiooni Venemaalt ja mõningate erinevustega meenutab see Tatari pihvi. Seda viimast küll ei praeta, vaid serveeritakse toorelt. Sellele, miks meeldis Henrik Lindströmile praetud Tatari pihv, on samuti loomulik seletus. Lapsena kasvas ta üles Sankt Peterburgis, kus tema isa oli diplomaat.
Joogiks sobib juurde loomulikult õlut ja miks mitte üks väike naps. Rootsis aga tuleb alati pakkuda alkoholivaba alternatiivi ja miks ei võiks see olla klaas kokakoolat. See jook tähistab 8. mail oma 129. sünnipäeva. Sellega on järgmine lugu.
Esimese Coca-Cola kontsentraadi (Pemberton's French Wine Coca) valmistas apteeker John Stith Pemberton 8. mail 1886 USAs Georgia osariigis Atlantas. Aasta hiljem müüs ta retsepti kellelegi Asa Griggs Candlerile, kes asutas Coca Cola Company. Juba 1895 sai jooki osta üle kogu USA ja 1916 tõi firma turule uue pudeli, mis aitaks joogil poeriiuleil silma paista. Maailmakuulsaks saanud pudelile olevat vormi andnud klaasiinsener, Ameerikasse emigreerunud rootslane Alexander Samuelsson. Vähemalt seisab tema nimi patendipaberil.
Võttis aga üksjagu aega, enne kui jook saavutas niisama hästi kui rahvusjoogi staatuse. See juhtus alles II maailmasõja ajal, kui ettevõte Ameerika armee toetusel lõi välismaal mobiilseid vabrikuid, et pakkuda jooki rindel viibivaile Ameerika sõdureile, kus iganes need ka ei asunud.
Ettevõte kaitseb Coca-Cola retsepti, see on maailmas üks kõige rohkem valvatud tööstussaladusi. Retseptile on ligipääs vaid üksikuil väljavalitud töötajail. Retsepti hoitakse ühes Atlanta pangakeldris. Uurijad jt võivad tänapäeva arenenud analüüsimeetoditega siiski lihtsalt selgeks teha, mis ühes ja teises toidus või joogis sisaldub.
Aastate jooksul on liikunud kuulujutte paljude Coca-Cola koostisainete kohta, muu hulgas on väidetud, et see olevat sisaldanud kokaiini. Seda väidet toetavad mitmed ajaloolised andmed raamatus ”Secret Formula”. Raamatu järgi olevat viimane kogus kokaiini eemaldatud retseptist aastal 1929. Esialgu arvati kokaiini lisamisel olevat meditsiiniline põhjendus. Coca-Cola väidab siiski oma kodulehel, et jook pole kunagi kokaiini sisaldanud.
Nüüd aga minge ja ostke Lindströmi kotleti koostisaineid ja sellest olenemata, mis joogi te sinna juurde ka valite, tähistage Lindströmi pihvi153. sünnipäeva. Kui seda teete, siis head isu.
Jaan Franclin Perlitz
Tõlkinud Kaire Reiljan
Nagu kanalihast kiievi kotlet…