Eile ilmus ja jõudis raamatu kauplustesse uus raamat "Paslepa suveresidentsi lugu", mille autor Paavo Kangur viib lugeja lummavale ajarännakule Paslepa suveresidentsi rõdule. Lähemalt kajastatakse perioodi 1994-2001, kui peeti Eesti liitumisläbirääkimisi Euroopa Liidu ja NATOga.
Autor kiikab nii presidendi kööki kui ka tema mõttemaailma ning vaatleb kuidas üldse sai punaeliidi kalabaasist presidendi suveresidents. Sõna saavad sündmuste otsesed tunnistajad.
Võib elavalt ette kujutada, kuidas president Lennart Meri istub Paslepa suveresidentsi rõdul, jutupartneriks mõni vana sõber, silmapiiri kaunistamas päikeseloojang ning kõrva silitamas linnulaul. Korraks suleb president silmad ja näeb silmapiiril möödumas viikingilaevu, mis suunduvad hõbevalgele veeteele. Just selles majas tehti Eesti ajalugu. Just Paslepas pakkus Lennart Meri mitmeid lõuna- ja õhtusööke, soovides luua soojemaid suhteid oma välisliitlastega. Siin andis president nii mõnedki olulised intervjuud, mis selgitasid Eesti asja prantslastele, sakslastele, brittidele, leedulastele ja venelastele. Paslepas sillutati Eesti teed Euroopa Liitu ja NATOsse, mõttepauside vaikust lõhestamas vaid lahelt lendutõusva luige tiibade sahin vee kohal. Luige tiivasahin on Paslepa tunnusmeloodia, nagu ka haugide söömaorgia hääled septembri alguses, mil merelt saabuvad viidikaparved. 1960.-80. aastatel oli siin punaeliidi kalapüügi paradiis. 1990ndate alguses võttis koha üle taasiseseisvunud vabariigi presidendi kantselei. Uuel sajandil ostis kinnistu Olympic Entertainment Group’i asutaja Armin Karu. Paavo Kanguri sulest ilmus 2010. aastal raamat "Urmas Alendr. Lõputa lookleval teel" ja mullu "Kaardiligela. Robert Lepiksoni lugu".
mu lapsepölv möödus “punaeliidi kalapüügi paradiisis”,mu vanemad töötasid seal