Silt: Silja Silver

[gallery ids="408154,408156,408158,408160,408162"] Laupäeval oli Peraküla vana palvemaja ümber tavatu sagimine – muidu aastakümneid ehk liiga harva külalisi võõrustanud hoone sai ühtäkki energiat täis. Kohalik pärandkultuuri ja ajaloopärandi säilitamise ning hoidmisega tegelev MTÜ NordEstNõva oli nõuks võtnud sel aastal 95ndat sünnipäeva tähistavale majale taas elu sisse puhuda. Selleks kutsuti nii kohalikku kogukonda, kohaliku koguduse kui ka kaugemate koguduste inimesi appi talgutele. Eesmärk oli hoone aknad ja kui töökäsi jätkub, ka seinad puhastada vanast kooruma hakanud värvist.

[caption id="attachment_404504" align="alignnone" width="2000"] Läänemaal ootab teelisi ka Ridala kirik. Foto: Urmas Lauri[/caption] „Meie ülesanne kristlastena on hoida seda, mis meie kätte on antud. Nii Jumala rahu ja vaikust kui ka kõike seda sakraali, mis siin on, ja seda jagada,“ ütles Ridala ja Martna kirikuõpetaja Küllike Valk Ridala jahedas kirikus juttu rääkides. Sajandite jooksul siia kogunenud kunsti, kultuuri ja ajalugu oleks meist ikka väga isekas hoida ainult oma kogudusele,“ nentis Valk.

[caption id="attachment_341808" align="alignnone" width="2000"] Männiriisikad. Urmas Lauri[/caption] Kuigi ämbritäie männiriisikaid saab kätte vähem kui tunniga, on seenesügis kuiva ja kuuma suve järel liigivaene. Puravikulisi napib ja silmailu samuti – täpilistest punase kärbseseene väljadest ja põdramokakolooniatest võib Nõval vaid unistada. Nõva loodusmaja retkejuhi Silja Silveriga suundume leebel ja päikeselisel 14. septembril Nõva metsa – täpsemalt metskonna alla, nagu nõvakad ütlevad. Just metskonnaalune on Silveri sõnul Nõva elanike marja- ja seenemets, mitte kuulus Peraküla, mida teab võõras rahvas. Nii et seeneaasta on kehv? „Ei, ma ei ütleks nii, aga liike on vähe,” ütleb Silver. Võrreldes uskumatu küllusega Peraküla metsas, kuhu Silver meid kolm aastat tagasi oktoobrikuus viis, ei tundu vastus eriti julgustav. Nõva kogudusemaja ette lauakesele on Silver sättinud eelmise päeva saagi, silma torkab ilus erkkollane kukeseen. Olen kogu aeg teadnud, et Nõval kukeseeni ei ole. „Ei olnudki

[caption id="attachment_270581" align="alignnone" width="1417"] Silja Silver korraldab Nõvakandi päeva. Arvo Tarmula[/caption] Sel laupäeval toimub suur Nõva kandi päev, mis pakub tegevust ja meelelahutust hommikust õhtuni. Sellel traditsioonil on pikk ajalugu - EELK Nõva koguduse juhatuse esimees Silja Silver ütles, et esimest korda toimus Nõva kodukandipäeva nimeline üritus juba 30 aastat tagasi.

[caption id="attachment_267309" align="alignnone" width="1024"] EELK Nõva koguduse juhatuse esimees Silja Silver seisab kuuri ees, mille üks nurk asub praegu kiriku maal. Arvo Tarmula[/caption] Nõva kirikurahvas heidab sealsele ettevõtjale Aivar Orustele ette, et too on koguduse maale ehitanud kuuri. Oruste tunnistas pattu, kogudus soovis hoone lammutamist, viimaks lepiti kokku maade vahetamises.

[caption id="attachment_250379" align="alignright" width="900"] Silja Silver. Foto: Urmas Lauri[/caption] Veel mõned päevad tagasi arvas Nõva loodusmaja retkejuht Silja Silver, et seeneaeg on selleks sügiseks läbi. „No mõned ehk ikka leiame,” ütleb Silver teisipäeval, kui teen talle ettepaneku seenele minna. Silver tunneb ja armastab seeni nagu Peraküla metsagi, aga – tegelikult on oktoobri keskpaik seente jaoks liiga hilja. Tõsi – öökülma, mis paneks seeneajale punkti, ei ole Nõval veel olnud. Meri hoiab sooja. Teisipäeval kell kolm asume siiski teele. Silveri auto rappub mõnda aega kuulsal Peraküla munakiviteel ja peatub. Ronime välja ja võtame korvid käevangu. „Suurt uputust ei ole tänavu olnudki,” hoiatab Silver ja lisab lohutuseks: „Ega peagi ju olema nii, et istud maha ja korjad korvi täis. Niisama kõndida on ka huvitav.” Kui midagi ei ole, ainult poolmädad lehmatatikud, siis võib neid korjata ja minna koju lõnga värvima. Saab pruunikaid toone. Üldse on Silveri sõnul seente juures kaks head asja – korjamine ja söömine. Vahepealse puhastamise, kupatamise ja sissetegemise võiks vabalt vahele jätta.