Silt: Mati Mandel

[gallery ids="335176,335166,335162,335160,335158,335156,335154,335152"] Fotod: Larissa Mandel, Kaire Reiljan Mihkli lähedal maa-aluste põletusmatustega kalmistut uurivad arheoloogid leidis haruldase luude ja hauapanustega matusekompleksi. Kümnekonna sentimeetri sügavusest kahe paekiviga kaetud lohust tulid kobaras välja põletatud luud ja esemed – sõrmused, käevõrud, keekandjad, kaelavõru tükid. Enamik esemeid on katkised, kuid on ka terveid.

[gallery ids="332645,332647,332649,332651,332653,332655,332657,332659,332661,332663,332665,332667,332669,332671,332673,332675,332677,332679,332681,332683,332685,332687,332689,332691"] Fotod Andra Kirna Euroopa arheoloogiapäevade puhul sai reedel Haapsalus ja laupäeval Lihulas tutvuda linnade varasema minevikuga. Haapsalus oli giidiks arheoloog ja SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid juhataja Anton Pärn. Lihulas tutvustas muistiseid ja rääkis kaevamistest arheoloog Mati Mandel.

[caption id="attachment_323381" align="alignnone" width="2000"] Varbola Jaanilinn on üks suuremaid muinaslinnuseid Eestis, kuid numismaatikud ja ajaloolased ei poolda noore ajaloolase Kristjan Oadi teooriat, et kristlik ülik on seal münte löönud. Foto: Siim Solman / Raplamaa Sõnumid[/caption] Eesti ajaloolased on üle pika aja laskunud tulisesse vaidlusse – viimati olid nii kirglikud arutelud 13. sajandi Eesti ajaloo teemadel kümme aastat tagasi, kui ilmus Eesti ajaloo teine köide. Viimases populaarteaduslikus arheoloogiaajakirjas Tutulus ilmus ajaloodoktorandi Kristjan Oadi kirjutis „Kas Muinas-Eesti valitsejad olid kristlased ja lõid oma münte?” Artiklis oletab noor ajaloolane, et juba enne Eesti alade vägivaldset ristiusustamist oli siin kristlik ülik, kes laskis vermida münte. Millest siis selline oletus? Oad tugineb oma teoorias teatele, et juba aastal 1160 määrati Eesti piiskopiks prantslane Fulco – üldjuhul ei kinnitanud paavst piiskoppe ametisse enne, kui vastavas piirkonnas oli juba olemas teatav hulk kristlasi. Samas tunnistab ka Oad, et Fulco misjonitöö ei olnud eriti edukas – Eesti aladel olla olnud nii vastkristlasi kui ka usust taganenuid. Ometi tahaks Oad näha, et Fulco misjonitöö oli juba vägagi edukas, seda just eestlaste eliidi hulgas.

[caption id="attachment_321917" align="aligncenter" width="1203"] Ants Kaljurand enne teist maailmasõda, pildistatud 1939 või 1940. Foto: arhiiv[/caption] End Lõuna-Läänemaa metsades varjanud legendaarsest metsavennast kõneleva suurejoonelise lavastuse konsultant on läänlasest ajaloolane Mati Mandel. „Oleme jah ette valmistamas seda lugu,” ütles Trass Lääne Elule. „Pakuti lavastada ja proovin ära.” Teksti autor on dramaturg Urmas Lennuk. Näidend ise on alles nii verivärske, et jõudis lavastaja kätte paar nädalat tagasi. Trass ütles, et tegeleb tekstiga ja näitlejate, sh Hirmus Antsu osatäitja valimisega. „Mõttes nad on, aga enne kui lepingud sõlmitud, ei saa veel nimesid välja öelda,” ütles Trass. Peale professionaalsete näitlejate on kavas kaasata kaitseliitlased ja harrastajad. „Aga see pole kindel. Kõik täpsustub. Eelproovid algavad kevadel,” ütles Trass. Lavastus viib 1940.–1950. aastatesse ja põhineb tegelikel sündmustel. Etenduste paik – Koonga (Pikavere) vallamaja – pole juhuslik. Just Koongasse tuli Saaremaal sündinud Hirmus Ants ehk Ants Kaljurand sulaseks ja varjas end hiljem metsavennana viis aastat. „Muidugi on see üks tõsine lugu,” ütles Trass. Seda aega ja temaatikat ei ole varem ka eriti puudutatud. „Teda pole just põlatud, aga ta on kuidagi varjus olnud. Kui keeruline see aeg oli, kuidas inimesed end varjasid,” ütles Trass. „Neid aidati lootuses, et kommunistlik hävitusmasin võetakse rajalt maha, aga ei läinud nii. Siis hingitseti kuidagi edasi. Ja kui palju oli reetjaid. Kui palju oli neid, kes ei osanud poolt valida.” Lennuki jaoks on see lugu inimestest, kes jäid jalgu ajale, kus nähtamatust peidusolekust sai kangelastegu. ... Fotod: Urmas Lauri [gallery ids="321906,321907,321908,321909,321910,321911,321912,321913,321914,321915,321916"]

Vastne kaitseliidu Lääne maleva ajalooraamat on pühendatud neile meestele-naistele, kes kaitseliitlaseks olemise eest oma elu pidid andma. Neljapäeval esitles ajaloolane Mati Mandel Haapsalu kultuurikeskuses oma uut teost „Sõjaeelse kaitseliidu hiilgeaeg ja häving Läänemaal”. Suurem osa raamatust keskendub kaitseliitlastele, kes Nõukogude võimu saabudes  langesid repressioonide ohvriks. Mandli andmetel arreteeriti 1940-1942 vähemalt 146 Lääne maleva liiget, kellest 85 mõisteti mahalaskmisele. Neist hukati 67 meest ja kaks naist ning 18 suri enne hukkamisotsuse täideviimist. Laagritesse saadeti 59 meest, kellest laagrivangistuse elas üle vaid seitse. 11 mehe saatus on

[caption id="attachment_294773" align="alignnone" width="2000"] Ehmjas kalmekihi all looduslikku pinnasesse kaevatud 1 m sügavuste matuseaukude uurimine.[/caption] Viimasel ajal on palju juttu tehtud hobiotsijate poolt leitud muistsetest aaretest ja haruldastest muinasesemetest. Saaremaalt eelmisel aastal detektoriga avastatud kuldkäevõru leidu tervitas üldsus lausa rõõmuhõisetega. Detektoristide tegevusel on aga ka varjupool, millest eriti ei räägita. Paljud just muistsetest matmispaikadest röövitud haruldused müüakse piiri taha või rändavad illegaalsetesse erakollektsioonidesse ning lähevad meie kultuurile igaveseks kaotsi. Muistse kuldeseme leidmine Eestist on siiski suur erand. Õnneks Eestisse muinasajal kuld üldiselt ei jõudnud. Kui olnuks teisiti, oleks kogu Eestimaa maapind ilmselt juba ammu korduvalt pahupidi pööratud ning kõik siit leitud haruldasemad esemed mööda maailma laiali tassitud. Detektorismil on aga teinegi varjukülg. See on kahju, mis taoline muistsete esemete väljakaevamine meie tuhande või enamagi aasta vanustest elupaikadest, ohverdamiskohtadest, linnustelt ja kalmetest neile objektidele teeb. Kuna kirjalikud dokumendid 13. sajandist varasemast ajajärgust Eestis puuduvad, on tolleaegseteks ainsateks arhiiviallikateks vaid needsamad muistsed külakohad, linnused, ja ohverdamiskohad, eelkõige aga leiurikkuse tõttu just matmispaigad. Pandi ju muinasajal surnule hauda kaasa nii tööriistu, relvi kui ka ehteid. Aga need arhiiviallikad võivad meile täit informatsiooni anda vaid siis kui neid teadlaste poolt ja just arheoloogiliste kaevanditega uuritakse. Nii matmiskombestik kui ka esemete kaasa panemise viis oli vastavalt ajastule ning Eesti piirkonnale väga erinev, samas väga informatiivne. Väga palju sellest on aga praegu veel uurimata ja seetõttu ka teadmata. Kes on näinud Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritavat nn. Kukruse emandat– täies ehtes Virumaalt leitud 12.—13. sajandi naisematust võib vaid imestada, et selline haruldus on maa sees puutumatult säilinud ning õnnestunud väga korralikult välja kaevata. Mida kõike see leid meile räägib esiemade välimusest, ehtimisviisist, kommetest, aga kaasapandud esemete kaudu ka ehtemeistrite oskustest ning kunstimeelest, ühiskonna arengutasemest üldse. Et matust nii nagu vaja välja puhastada, transporditi see koos ümbritseva mullaga laborisse ja uuriti seda alles seal. Alati nii teha ei õnnestu. Kuid kohapealgi kaevavad arheoloogid taolisi matuseid välja kühvlikeste ja pintslitega õhukeste kihtidena ning kõiki ettevaatusabinõusid silmas pidades. Nii toimides saab täpselt fikseerida, kus ja kuidas üks või teine matusele kaasa pandud ese paiknes. Vähe sellest, surnu riietusele kunagi õmmeldud ja säilinud pronksspiraalide paiknemise järgi on õnnestunud taastada isegi neist kaunistustest rõivale moodustunud ornamentikat. Lihtsalt labidaga kalmetele auke kaevates see kõik hävib. Nii võimegi ette kujutada, milline pilt oleks arheoloogidele avanenud kui nad oleks Kukruse memme juurde sattunud peale hobiotsijate rüüstetegevust? Aga just sellist hävitustööd on detektoristid meie esivanemete matmispaikade juba aastaid korda saatnud. Teadusele nii juba praeguseks tekitatud kahju on korvamatu.

[caption id="attachment_101747" align="alignnone" width="800"] Mati Mandel[/caption] Kui püstolkuulipildujaga relvastatud Wehrmachti mundris mehe bareljeef omal ajal Lihula kalmistul avati, kutsus tolleaegne Lihula vallavanem Tiit Madisson ka minu avamisele esinema. Kõne ma seal küll pidasin, kuid ilmselt mitte päris sellise, mida vallavanem oli oodanud. Ma ütlesin, et enne taolise mälestusmärgi püstitamist oleks tulnud ära teha ulatuslik selgitustöö. Lausa rahvusvahelises mõttes. Tulnuks korraldada konverents, üllitada selgitavad trükised. Mida ma sellega mõtlesin? Aga seda, et mitmetel Euroopa rahvastel on Saksa mundris mehega meist hoopis erinev kogemus. Meie kogesime nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni, mõned teised vaid Saksa oma. Teised rahvad said võidelda oma maa sõjameeste mundrites, meie vaid võõrastes. Nemad sõdisid vabatahtlikena oma maa eest, Eesti mehed polnud enamikus vabatahtlikud, vaid mobiliseeritud, ühed Punaarmeesse, teised Saksa sõjaväkke. Ega minu ega teistegi esinejate kõnede sisu seal kuju avamisel eriti tähele pandud, kõik kokkutulnud olid toimuvast endast lihtsalt nii suures eufoorias. Madisson siiski mainis, et temal pole sellise selgitustöö jaoks küll aega ega võimalusi.