Silt: kes selle tamme istutas

[caption id="attachment_449759" align="alignnone" width="2000"] Kevadfloks. Foto Aidi Vallik[/caption] Kevad on jõudnud niikaugele, et kiviktaimlates ja peenraservades teevad ilma madalate flokside lopsakad padjandid. Leeklilled ehk floksid (Phlox) on siniladvaliste sugukonda (Polemoniaceae) kuuluv taimeperekond, mille liikmeist kõige tuntumad on meile kindlasti suve teisel poolel õitsemist alustavad kõrgekasvulised aed-leeklilled ehk aedfloksid (Phlox paniculata). Kevadel õitsevaid madalakasvuliste flokside liike tuntakse enamasti palju vähem ja koduaedades levivad need heal juhul üldnimetusega „kevadfloksid” või siis nimetatakse neid kuidagi „need kevadel õitsevad kiviktaimlalilled”. Aga kevadel õitsevate flok

  [caption id="attachment_448679" align="alignnone" width="1920"] mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Aidi Vallik[/caption] Mu kiviktaimlas õitsevad juba umbes kuu aega kaks kirgast kollaseõielist padjandit: kevadine maran (Potentilla verna) ja mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Muudkui õitsevad ja õitsevad, näitamata veel erilisi väsimuse märke. Siin on üks põhjus kindlasti selleaastane pikkade külmaperioodidega kevad. Vähemalt ma ei mäleta, et varasematel aastatel need maranad nii pikalt oleksid ilutsenud. Kuigi mõlemad alustavad tavapäraselt üsna varakult: kevadine maran umbes koos kõige varasemate krookustega ja mägimaran hiljemalt sinilillede puhkemise aegu. Ajal, kui kiviktaimlates pole toimunud veel tavapärast maikuist õieplahvatust, kus aubrieetad, kivirikud ja erinevad kevadel õitsevad floksid kivid ja kruusa oma värviliste õiepilvede alla matavad, püüavad need maranakesed oma rõõmsate erekollaste õitega seal kogu tähelepanu. Sel

Nagu tulbid, nii ka nartsissid on nüüd umbes oma õitsemise keskpaigas – need kõige varasemad liigid või sordid on juba õitsemisega lõpule jõudnud, samal ajal kui keskmise õitseajaga sordid täidavad peenraid oma kirevate värvidega. Hilised nartsissisordid, näiteks poeedinartsisside sordirühmast, alles ootavad oma korda, pungad paisumas. Nartsissid on Vahemere mailt, Kesk-Euroopast ja Lähis-Idast pärit umbes 60 liigiga taimeperekond, mis on tulpide sarnaselt leidnud tee iluaedadesse juba keskajal. Eestis hakati nartsisse kasvatama mõisaaedades 18. sajandi alguses. Nii ongi nartsissidest saanud tulpide

Üsna samal ajal, kui varaseimad tulbid aias puhkevad, saabub ka lõokannuste aeg. Tõsi, nii vara puhkevad peenral või pargis alles hariliku lõokannuse (Corydalis solida) sordid, mida on ootamatult palju. Kuid magunaliste sugukonda (kes peale taimegeneetikute oskaks eales arvata, et need väikeste torujate õite kobaratega kaunid kribud on sugulased suurte ja uhkete ida- või kukemagunatega?) kuuluvas lõokannuste perekonnas on tervelt umbes 400 liiki eri lõokannuseid. Neist osa on küll nüüd eraldatud eraldi kuldkannuste (Pseudofumaria) perekonda, aga lõo- ja kul

Harjusin juba aias käima, nina peaaegu vastu maad, et mingi uus sinililleke, võrkiiris, lumikelluke või krookusepoiss märkamata ei jääks. Need varased sibullilled on ju kõik madalukesed, nende õie täpsemaks imetlemiseks peab ikka küürutama. Nii siis käisin ja küürutasin, kuni ühekorra end sirgu ajades märkasin pilgu kõrgemale tõsta ja ennäe – mu Mandžuuria forsüütia on üleni kuldne, üleni õide puh

Kevadel varakult õitsevate lillede hulgast on lumikellukeste kõrval üks tuntumaid ja armastatumaid kevadine märtsikelluke (Leucojum vernum). Tegelikult on lumikelluke ja märtsikelluke lausa sugulased, sest mõlemad kuuluvad amarülliliste sugukonda. Perekonnad on neil muidugi erinevad, ja lumikelluke puhkeb ka paar nädalat varem õide. Märtsikelluke on hilisem. Kuid seda korvavad tema palju suuremad õiekellukad, mille kroonlehtede tipus olenevat sordist võib leida nii kollaseid kui ka rohelisi täppe. Kevadine märtsikelluke kasvab umbes 20-25 cm kõrguseks ja õitseb meie aedades märtsis-aprillis, nagu tem

Alles siis, kui oleme ära näinud lumikellukesed, ümaralehised alpikannid, lumekupud, Amuuri adoonised, võrkiirised ja sinililled, on lõpuks ka krookuste kord. Krookusi on õigupoolest palju liike, neid on kevadisi ja sügisesi, suurema- ja väiksemaõielisi. Kevadel õitsevail krookustel ilmuvad lehed koos õitsemisega, sügisel õitsevail on nii ja naa – kas sügisel koos õitsemisega või järgmisel kevadel ilma õiteta. Igatahes teab ja tunneb rahvas enamasti just neid kevadel õitsevaid krookusi, sest sügisel õitsevaid liike ongi palju vähem ning need ei ole ka aedades väga levinud. Need, mida rahvasuu ekslikult sügiskrookusteks peab, on üheksal juhul kümnest hoopis harilikud sügislilled, hoopis teine liik. Kuid aiailu on muidugi mõlemast ja üks ei ole halvem teisest. Krookused on pärit Iraanist ja Vahemere maadest, kuid selle paljud liigid on osutunud ka meie talvekliimas tõelisteks ellujääjateks. Peaaegu kõik kaubanduses ja aedades levivad krookused on külmakindlad ega karda m

[caption id="attachment_445154" align="alignnone" width="1704"] Võrkiirised. Foto: Wikipedia[/caption] Äsja alanud kevad on toonud nii sotsiaalmeedia aiagruppidesse kui ka minu peenardele valge-, sinise- ja lillavärvilised võrkiirised (Iridodictyum’id), mis teadupärast kuuluvad koos Amuuri adooniste, Armeenia sügislille „Tivi”, harilike lumekuppude ja ümaralehiste alpikannidega meie kõige varajasemate aialillede hulka. Erinevalt noist teistest ei suuda võrkiiris aga otse hanges õitseda, vaid alustab ikka pärast lumeminekut.