Silt: KEELETARK
Keeletark: elab kireldi wireldi
[caption id="attachment_252486" align="alignnone" width="708"]
Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
217 aastat tagasi 30. märtsil sündis Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887).
Kahtlemata on ta üks meie olulisemaid keeleteadlasi. Tema eesti-saksa sõnaraamatule, mis nägi ilmavalgust märkimisväärsel 1869. aastal, esimesel üldlaulupeo aastal, on raske leida vastast isegi rohkem kui 150 aastat hiljem. Wiedemann üritas oma sõnaraamatusse koondada kogu eesti keele sõnavara (kui 1869. aastal ilmunud sõnaraamatus oli u 50 000 sõna, siis 1893. aastal ilmunud teises trükis juba u 60 000 sõna).
Wiedemanni sõ
Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
217 aastat tagasi 30. märtsil sündis Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887).
Kahtlemata on ta üks meie olulisemaid keeleteadlasi. Tema eesti-saksa sõnaraamatule, mis nägi ilmavalgust märkimisväärsel 1869. aastal, esimesel üldlaulupeo aastal, on raske leida vastast isegi rohkem kui 150 aastat hiljem. Wiedemann üritas oma sõnaraamatusse koondada kogu eesti keele sõnavara (kui 1869. aastal ilmunud sõnaraamatus oli u 50 000 sõna, siis 1893. aastal ilmunud teises trükis juba u 60 000 sõna).
Wiedemanni sõ 
Keeletark: tants greibi ümber
[caption id="attachment_354619" align="alignnone" width="2000"]
Greip: Foto internet[/caption]
Greibid ja greibimahl on poelettidel üsna tavalised. 1970ndatel olid greibid meil aga haruldased ning siis polnud selle puuvilja (või siis nauma, nagu Aavik tavatses puuvilja asemel öelda) jaoks isegi sobilikku eestipärast sõna. Greipi nimetati greipfruudiks, mille puhul Sirbis ja Vasaras täheldati, et „paraku on puuviljal üks suur viga: tema kole karune nimi“. Sõna greipfruut tekitas elavat arutelu, pealkirjad Sirbis ja Vasaras olid kõnekad, näiteks „Mida peale hakata greipfruudiga?“, „Ringi ümber greipfruudi“. Etteruttavalt võib öelda, et soovitatav on greipfruudi asemel kasutada lihtsalt greip.
Greip: Foto internet[/caption]
Greibid ja greibimahl on poelettidel üsna tavalised. 1970ndatel olid greibid meil aga haruldased ning siis polnud selle puuvilja (või siis nauma, nagu Aavik tavatses puuvilja asemel öelda) jaoks isegi sobilikku eestipärast sõna. Greipi nimetati greipfruudiks, mille puhul Sirbis ja Vasaras täheldati, et „paraku on puuviljal üks suur viga: tema kole karune nimi“. Sõna greipfruut tekitas elavat arutelu, pealkirjad Sirbis ja Vasaras olid kõnekad, näiteks „Mida peale hakata greipfruudiga?“, „Ringi ümber greipfruudi“. Etteruttavalt võib öelda, et soovitatav on greipfruudi asemel kasutada lihtsalt greip. 
