Silt: Evald Okase muuseum
Okas silmas ehk kabelid surnud liblikatele
[caption id="attachment_370697" align="alignnone" width="2000"]
Maalikunstnik ja skulptor Loora Kaubi voolib puust kummitusliku kiikuja labakäsi. Foto: Andres Hion[/caption]
Noored skulptorid ehitavad Haapsalus Evald Okase muuseumi aias surnud putukatele kipsist kabeleid ja koovad kanepinöörist Haapsalu salli.
Mõlkis satelliidipann. Päevi näinud lamamistool. Vanad aknad, risakil seina najal. Lohakile jäänud, remondis muuseumi hoov?
Nii võiks arvata jah, aga ei.
19. juulil käib Okase muuseumi aias kibe töö. Maalikunstnik ja skulptor Loora Kaubi kummardub krikuplaanide kohale, et ehitada nende järgi kipsist sarkofaage surnud putukatele. „Tegin jäljendi ka oma rinnast, aga veel ei tea, mis ma sellega teen,” ütleb ta.
[gallery ids="370802,370804,370806,370808,370810,370812,370814,370816,370818,370820,370822,370824,370826"]
Fotod: Andres Hion
Maalikunstnik ja skulptor Loora Kaubi voolib puust kummitusliku kiikuja labakäsi. Foto: Andres Hion[/caption]
Noored skulptorid ehitavad Haapsalus Evald Okase muuseumi aias surnud putukatele kipsist kabeleid ja koovad kanepinöörist Haapsalu salli.
Mõlkis satelliidipann. Päevi näinud lamamistool. Vanad aknad, risakil seina najal. Lohakile jäänud, remondis muuseumi hoov?
Nii võiks arvata jah, aga ei.
19. juulil käib Okase muuseumi aias kibe töö. Maalikunstnik ja skulptor Loora Kaubi kummardub krikuplaanide kohale, et ehitada nende järgi kipsist sarkofaage surnud putukatele. „Tegin jäljendi ka oma rinnast, aga veel ei tea, mis ma sellega teen,” ütleb ta.
[gallery ids="370802,370804,370806,370808,370810,370812,370814,370816,370818,370820,370822,370824,370826"]
Fotod: Andres Hion 
Joonistatud Põhjamaa ehk pärlitest ihupesu ja teisi asju
[caption id="attachment_336476" align="alignnone" width="2000"]
Evald Okase muuseumi pööningugaleriis eksponeerivad oma loomingut noored moekunstnikud. Andres Hion[/caption]
Evald Okase muuseumi kaks uut näitust mõjuvad nagu öö ja päev, ürgmets ja metropol, New York ja Peraküla.
Ühesõnaga – vastanditena.
Kurioosumina on need maailmad teineteisest vaid mõneteistkümne trepiastme kaugusel. Teisi nii kontrastsetena mõjuvaid näitusi ei tulegi meelde – üks selline klassikaline, kuigi krutskitega, looduspildid (kui ühe väärika väljapaneku kohta nii tohib ütleda), teine pöörane karneval nimetu suurlinna labürintjas ihus, kus kedagi ei saa usaldada, kõik peeglid on kõverpeeglid ja tänavad-ööklubid kujumuutjaid-libasid täis.
Aga nüüd asja juurde.
Kes meist ei teaks papa Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” Günther Reindorffi, kelle ülipeeni rikkalikke illustratsioone võis lõpmata kaua uurida. Reindorffi pilved ja valgusvihud ilmusid pärast seda suvetaevasse, ilmuvad siiamaani, sest on silmapõhja graveeritud. Ja muidugi Põhja konn!
Näitus „Joonistatud Põhjamaa. Reindorffist ja Ulasest kaasajani” Haapsalus Okase muuseumi esimese korruse galeriis pakub harukordset võimalust Reindorffi originaalis ja veidi teise külje pealt näha. Vana talumaja ja sügispõllulilled oma lihtsuses ja isegi lakoonilisuses on sootuks midagi muud, kui ennemuistsete juttude müütiline Reindorff, aga Reindorff igatahes – õrn, filigraanne ja peen.
Reindorffi kõrval saab imetleda 1960ndate läbimurdepõlvkonda kuulunud ja sotsrealismile otsustavalt selja pööranud Peeter Ulase püüdu hõlmata looduse stiihiat ja küsida koos kunstnikuga, kui palju kordi võib maalida ühte mändi. Lõpmata palju, nagu ühte mägegi või mistahes ühte. Kunagi ei hakka igav, kui seda õigesti teha. Reindorffi peenusele vastanduvaid sürreaalseid väändunud tüvesid võibki uurima jääda.
Evald Okase muuseumi pööningugaleriis eksponeerivad oma loomingut noored moekunstnikud. Andres Hion[/caption]
Evald Okase muuseumi kaks uut näitust mõjuvad nagu öö ja päev, ürgmets ja metropol, New York ja Peraküla.
Ühesõnaga – vastanditena.
Kurioosumina on need maailmad teineteisest vaid mõneteistkümne trepiastme kaugusel. Teisi nii kontrastsetena mõjuvaid näitusi ei tulegi meelde – üks selline klassikaline, kuigi krutskitega, looduspildid (kui ühe väärika väljapaneku kohta nii tohib ütleda), teine pöörane karneval nimetu suurlinna labürintjas ihus, kus kedagi ei saa usaldada, kõik peeglid on kõverpeeglid ja tänavad-ööklubid kujumuutjaid-libasid täis.
Aga nüüd asja juurde.
Kes meist ei teaks papa Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” Günther Reindorffi, kelle ülipeeni rikkalikke illustratsioone võis lõpmata kaua uurida. Reindorffi pilved ja valgusvihud ilmusid pärast seda suvetaevasse, ilmuvad siiamaani, sest on silmapõhja graveeritud. Ja muidugi Põhja konn!
Näitus „Joonistatud Põhjamaa. Reindorffist ja Ulasest kaasajani” Haapsalus Okase muuseumi esimese korruse galeriis pakub harukordset võimalust Reindorffi originaalis ja veidi teise külje pealt näha. Vana talumaja ja sügispõllulilled oma lihtsuses ja isegi lakoonilisuses on sootuks midagi muud, kui ennemuistsete juttude müütiline Reindorff, aga Reindorff igatahes – õrn, filigraanne ja peen.
Reindorffi kõrval saab imetleda 1960ndate läbimurdepõlvkonda kuulunud ja sotsrealismile otsustavalt selja pööranud Peeter Ulase püüdu hõlmata looduse stiihiat ja küsida koos kunstnikuga, kui palju kordi võib maalida ühte mändi. Lõpmata palju, nagu ühte mägegi või mistahes ühte. Kunagi ei hakka igav, kui seda õigesti teha. Reindorffi peenusele vastanduvaid sürreaalseid väändunud tüvesid võibki uurima jääda. 
Aeg liigestest on lahti – Soome nüüdiskunst Okase muuseumis
[caption id="attachment_330065" align="alignnone" width="2000"]
Maija Helasvuo üleelusuurune skulptuur (vasakul) esitab küsimuse, kuhu kõik kadusid. Ilkka Sariola võtab oma pliiatsijoonistuses luubi alla Iraagi sõja. Foto: Andres Hion[/caption]
Kas tahate teada, milline näeb välja kampsun seest- või inimhing pahemalt poolt?
Kui tahate, siis minge näitusele, aga olge hoiatatud: midagi ilusat seal ei ole. Viie Soome kunstniku ühisväljapanek Haapsalus Evald Okase muuseumis uurib aja(loo) ängi ja raputab tõsiselt läbi.
Ajastu ahistav paine haarab pahaaimamatu vaataja endasse kohe, kui too galeriise astub.
Hiiglaslike pliiatsijoonistustena ilmuvad üksteise järel koletise kuju võtnud Utøya saar, täis pisikesi ristkülikuid hukkunute nimedega, Iraagi sõda ja väändunud ristilöödu koroonaviiruse palliga.
Maija Helasvuo üleelusuurune skulptuur (vasakul) esitab küsimuse, kuhu kõik kadusid. Ilkka Sariola võtab oma pliiatsijoonistuses luubi alla Iraagi sõja. Foto: Andres Hion[/caption]
Kas tahate teada, milline näeb välja kampsun seest- või inimhing pahemalt poolt?
Kui tahate, siis minge näitusele, aga olge hoiatatud: midagi ilusat seal ei ole. Viie Soome kunstniku ühisväljapanek Haapsalus Evald Okase muuseumis uurib aja(loo) ängi ja raputab tõsiselt läbi.
Ajastu ahistav paine haarab pahaaimamatu vaataja endasse kohe, kui too galeriise astub.
Hiiglaslike pliiatsijoonistustena ilmuvad üksteise järel koletise kuju võtnud Utøya saar, täis pisikesi ristkülikuid hukkunute nimedega, Iraagi sõda ja väändunud ristilöödu koroonaviiruse palliga. 
Galerii: kultuurisuvi algas kulgemisega näituselt näitusele
[gallery ids="329712,329714,329716,329718,329720,329722,329724,329726,329728,329730,329732,329734,329736,329738,329740,329742,329744,329746,329748,329750,329752,329754,329756,329758,329760,329762,329764,329766,329768,329770,329772,329774,329776,329778,329780,329782,329784,329786,329788,329790,329792,329794,329796,329798,329800,329802,329804"]
Arvo Tarmula fotod
Haapsalu kultuurisuvi algas laupäeval nelja näituse avamisega – linnagaleriis algas graafilise disaini festival, uksed tegid lahti Evald Okase muuseum ja Liivia Leškini galerii ning kuursaalis avas näituse kunstnik Pusa.
Kunstihuvilised kulgesid ühest paigast teise – sama seltskond oli iga näituse avamisel.
Esimesena tegi laupäeva keskpäeval suurema kärata uksed lahti Evald Okase muuseum nelja näitusega. Kuuks ajaks jäävad seal vaadata noorte soome kunstnike näitus „Murdumine”, Ülle Kõutsi ehtenäitus „Kooskõla”, Anne Parmasto kevadnäitus ning Evald Okase püsinäitus, mida on veidi uuendatud.
Laupäeval olid Haapsalus kohal Kõuts ja Parmasto. Kõutsi sõnul on ta näitusele toonud sel ja eelmisel aastal valminud prossid, mis on kokku sulatatud erinevatest metallidest – hõbeda, uushõbeda ja vasega.
Parmasto abstraktsed õlimaalid on väljas muuseumi pööningukorrusel. „Eks pildid räägivad ise,” jäi Parmasto oma näitust tutvustades napisõnaliseks.
Noored soome kunstnikud piirangute tõttu oma näituse avamisele tulla ei saanud, kuid Okase lapselaps Mara Ljutjuk lubas, et autorid on kohal lõpetamisel.
2
Okase muuseumi ootab järgmisel aastal suur ümberehitus
[caption id="attachment_328032" align="alignnone" width="2000"]
Kunstnik Evald Okase lapselapse Üla Koppeli sõnul avab Okase muuseum remondituna uksed 2023. aasta suve alguses. Foto: Andra Kirna[/caption]
Evald Okase muuseum sai muinsuskaitseameti kaudu nn Norra meetmest 355 171 eurot toetust, mille abil muutub muuseum aasta ringi kasutatavaks kunstikeskuseks.
„Jõudsime õnneliku seitsme hulka, kes toetuse said,” ütles Evald Okase lapselaps Üla Koppel, kes on muuseumi rahataotluse ettevalmistuse ja kirjatööga peamiselt tegelenud. Ta lisas, et toetust ei saadud küll nii suures hulgas, kui taotleti. Okase muuseum taotles nn Norra meetmest 500 000 eurot.
Kunstnik Evald Okase lapselapse Üla Koppeli sõnul avab Okase muuseum remondituna uksed 2023. aasta suve alguses. Foto: Andra Kirna[/caption]
Evald Okase muuseum sai muinsuskaitseameti kaudu nn Norra meetmest 355 171 eurot toetust, mille abil muutub muuseum aasta ringi kasutatavaks kunstikeskuseks.
„Jõudsime õnneliku seitsme hulka, kes toetuse said,” ütles Evald Okase lapselaps Üla Koppel, kes on muuseumi rahataotluse ettevalmistuse ja kirjatööga peamiselt tegelenud. Ta lisas, et toetust ei saadud küll nii suures hulgas, kui taotleti. Okase muuseum taotles nn Norra meetmest 500 000 eurot. 