Silt: Daire Kaup

„Me kõik jääme vanaks...“ laulis kord tuntud Eesti laulja. Ja tõesti, jääme – aga meie endi valida on, kuidas me vanaks jääme ehk kui palju tervelt elatud aastaid endale ise lubame.

[caption id="attachment_320240" align="alignnone" width="1336"] Daire Kaup[/caption] Mis oli enne – kas muna või selle põhjustatud probleemistik tervise ümber? Meie toidulaual on vähe toite, mille kasulikkuse või kahjulikkuse üle teadlased ja toitumisnõustajad pidevalt vaielnud on. Ühel päeval võib mõni toiduaine olla suurim kolesteroolitaseme tõstja, teisel jällegi parim mineraalainete ja vitamiinide allikas. Tervise arengu instituudi koostatud toidupüramiidis kuulub muna ühte gruppi kala, liha ja linnulihaga. See grupp asetseb omakorda püramiidi tipus ehk vahetult enne maiustusi, mis tähendab, et nende osakaal igapäevasel toidulaualpeaks olema üsnagi väike.

Üha jõulisemalt pressib peale kevad, õhus on tunda kargust, samas mõnusat värskust. Lõpuks ometi on päike meid üles leidnud! Kui lasta päikesekiirtel puudutada nägu ja käsi, võimaldab se aktiveerida meie nahas kolesterooli vormi, mis aitab muuta selle D-vitamiiniks. Eks päikese toodetav D-vitamiini kogus sõltu paljudest teguritest nagu näiteks aastaajast, laiuskraadist, nahapinna suurusest ja vanusest. Mida vanemaks me jääme, seda väiksemaks D-vitamiieni tootmine looduslikul viisil muutub. Toidust saame D-vitamiini peamiselt loomsetest toitudest, mõnevõrra leidub seda ka mõnes seeneliigis. D-vitamiini puudus võib põhjustada lastel rahhiiti, täiskasvanutel soodustada luude pehmenemist ja nende hõrenemist.

Märts on Eestis vaat et kõige külmem, tuisusem, igavam ja tatisem kuu. Märtsis on organismis viimasedki energia- ja jõuvarud kahanenud miinimumini ning kevadet ei paista ega paista tulevat. Haapsalu on imeline koht külmetushaiguste trotsimiseks – jääaukude külluse ja nende koduläheduse tõttu. Väga lihtne on leida end igal hommikul jääaugus sulistamas, termosega masala chai kaldal ootamas – ning märkamatult ongi kätte jõudnud talve viimane kuu ilma ühegi külma põhjustatud tõveta. Algajal haapsallasel võib tekkidasõltuvus nii tassikesest teest kui ka sellele eelnevast talisuplusest.

[caption id="attachment_320240" align="alignnone" width="1336"] Daire Kaup[/caption] ...ehk mida teeks Karlsson, kui tal oleks olnud võimalik Väikevennaga koduõppele jääda? Nad oleksid kõigepealt pikutanud voodis kella kümneni, siis mööda katuseid ringi käinud, trepil istunud ja kooki söönud ja võibolla natukene ka õppinud. Lõunaks oleksid nad kindlasti valmistanud maailma parimat sööki – lihapalle kartulipudruga.

[caption id="attachment_320240" align="alignnone" width="1336"] Daire Kaup[/caption] Läheneva naistepäeva ootuses hakkab süda kiiremini põksuma isegi mõttest, et on põhjust endale lubada üks tükike šokolaadikooki. On ju tegemist tähtsa päevaga ja millal siis veel, kui mitte 8. märtsil, rahvusvahelisel naistepäeval. Aastakümneid tagasi tulid mehed sel päeval koju kergelt svipsis ja õrnalt longu vajunud nelkidega, vähemalt mul on kusagil mälusopis nii meeles toonane naiste meelespidamisviis. Veel eelmise sajandi lõpus vonklesid 8. märtsil pikad järjekorrad Viru tänava lillekioskite juures Tallinnas. Müüdud nartsissi- ja tulbimahud olid meeletud, ületades igal aastal uudistekünnise naiste ülistamises.

Kõrvitsat hakati kasvatama Mehhikos, sealt levis Argentiinasse, Aasiasse ning lõpuks jõudis see imeline kuldne taim ka Euroopasse. Kõrvitsa puhul on söödavad pea kõik tema osad ning taimel on väga palju häid omadusi, mis aitavadparandada meie üldist tervist. Kõrvitsa seemned on madala rasvasisaldusega ja valgurikkad, neid peetakse kõige väärtuslikumaks osaks taimest. Tähtsuselt teine osa on kõrvitsa vili, millest saab valmistada nii suppe, kooke, magustoite kui ka pagaritooteid ja jooke. Kõrvitsa viljalihal on kõrge vee (olenevalt sordist pea 90%) ja kaltsiumi (475mg/100g) sisaldus, samuti on see hea kiudainete sisalduse poolest, mis aitab tekitada täiskõhutunnet ning vältida kõhukinnisust. Kõrvitsa sorte on väga-väga palju, meie pere raudne lemmik on pähkelkõrvits. See taim on üsna väike, kaalub umbes 1 kg, värvuselt erkoranž. Pähkelkõrvitsa peamine eelis on tema tihke viljaliha, kuumtöödel

[caption id="attachment_320240" align="alignnone" width="1336"] Daire Kaup[/caption] Must rukkileib on eestlaste laual olnud juba 7000 aastat ja leiba on peetud pea et kõige olulisemaks toiduaineks meie igapäeva menüüs. Täna on leiva-saia riiulid poes täis eri tooteid, nii et silme eest läheb kirjuks! Tervislikkuse seisukohalt on oluline jälgida pakendil olevat silti, sest ainuüksi must värv ei näita veel tervislikkust – leivas sisalduvate toitainete osakaal on seda väiksem, mida rohkem on tera töödeldud. Näiteks rukkipüülist valmistatud leivatoodetes (peenleib) on vähem toitaineid, kui täisterarukkijahust leivas. Töötlemata terades on säilinud kiudained, mis aitavad kaasa seedimisele, lisaks leidub neis organismile vajalikku E-vitamiini ja tsinki. Rukkileiva nime all on lubatud Eestis müüa toodet, mille valmistamisel on kasutatud jahu kogusest vähemalt 90% rukkijahu või selle liike, sh rukkilinnasejahu.

Kuku raadio saates „Jukuraadio” arutles saatejuht eesti gurmee vaimse liidri ja eestvedaja Dmitri Demjanoviga teemal, mis on eesti köök ja selle maitse – on see verivorst, hapukapsas, leib või hoopis kartul? Maailmas antakse tunnis välja keskmiselt kaheksa kokaraamatut, igaühes kajastatud eri maitsekooslused, retseptid, köögid. Selles suures kokaraamatute virvarris on muutunud ka põhiretseptid, nii sööjate maitse-eelistuste kui ka pidevalt uueneva köögitehnika tõttu. Põhitoorained on sajandeid olnud sama, kuid neid sobitatakse aegade jooksul aina erinevamate lisanditega, mida aeg edasi, seda enam sööja tervisele mõeldes. Eestlane armastab kartulit. Kartul on maailmas enim tarbitavatest toiduainetest neljandal kohal riisi, nisu ja maisi järel. 8000 aastat tagasi sai see kultuur alguse Lõuna-Ameerikast Peruust, Euroopasse sattus kartu

[caption id="attachment_320240" align="alignnone" width="1336"] Daire Kaup[/caption] Toitumine olgu vaheldusrikas nagu elugi – kord vürtsikam, kord mahedam, siis jälle lisame rohkem köögivilju ja järgmise ampsuga jällegi puuvilju, kahvliotsaga liha ja nõristame salati peale taimset õli. Kui jätame mõne toidugrupi puutumata, ei pruugi organism omastada kõiki vajalikke toitaineid ja vitamiine. Aga kuidas ikkagi toituda nii, et taldrikul on päevas vähemalt viis toidugruppi ja me ise seejuures rõõmsad ja õnnelikud? Eriti keerukaks teeb selle ülesande täitmine laste puhul, sest üks ei söö lillkapsast ja teine brokolit, siis jälle liha ei maitse ja see leib ei ole päris see…