Silt: Anvar Samost

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Mind on aastaid painanud küsimus, miks läks Venemaal nii, nagu läks. Nõukogude Liidu lõpp tõi seal kaasa Eestist veel suurema vabaduse plahvatuse. Vladimir Putini presidendiaja esimeste aastateni püsis lootus, et Venemaa liigub lääneliku väärtusruumi suunas, kuid hiljem on iga muutus teinud üha kiiremas tempos suurt riiki ainult suletumaks ja sarnasemaks nõukogude diktatuurile, kust äsja lahkuti. Viimase kuuga on pööre jõudnud sisuliselt lõpule. Kui alates Putini presidendiks saamisest on vabaduse kaotamise sammud olnud selged, siis tegelik suunamuutuse hetk on jäänud pigem hämaraks. Ei ole õige pidada seda valikut üksi Putini omaks, pigem toimus murdumine aastaid varem ja Putin ise oli selle tulemus. 1993. aasta septembri lõpul paisusid pinged Venemaa parlamendi ja president Boriss Jeltsini vahel pärast pikka võimuvõitlust nii suureks, et Jeltsin andis korralduse parlament laiali saata. Tollane põhiseadus sellist õigust presidendile ei andnud, kuid 1993. aastal oli Jeltsini maine nii kodumaises meedias kui läänes veel jätkuvalt kõrge ja pigem nähti parlamendis tagurlasi, kes raskeid reforme tegevat presidenti takistasid. Ülemnõukogu omakorda hääletas Jeltsini presidendi kohalt tagasikutsumise poolt. Tänaseks on vähestel meeles, et Jeltsin lahendas konflikti vabalt valitud parlamendiga sõjaväge kasutades. Valge Majana tuntud parlamendihoone Moskva kesklinnas piirati 4. oktoobril armee poolt sisse ja kümmekond tanki tulistasid selle pihta. Kokku hukkus Moskvas oktoobri alguse kodusõjani küündinud konfliktis 147 inimest ja sajad said haavata.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kaks nädalat pärast Venemaa poolt Ukraina vastu sõja alustamist ei ole teada, millise tulemusega see lõpeb, eelkõige Ukraina jaoks. Venemaa kohta saab aga kindlalt öelda, et riiki, mida viimased 20 aastat tundsime, pole enam, see on igaveseks ja pöördumatult kadunud. Putini võimuletulekust alates pisut enam kui kahe aastakümne jooksul tegi Venemaa läbi olulisi muutusi, kuid põhijoon oli selge: riik, kus tavaline inimene võis ennast vabalt tunda seni, kuni ta püsis eemal võimust ja poliitikast. Vaba ruum ühiskonnas küll järjest vähenes ning kord ja õigusriik olid puudulikud, kuid ülalt antud kokkulepe lubas selle eest tarbida samu kaupu ja teenuseid mis läänemaailmas; ka elustandard paranes, kuigi tagasilöökidega. Kahe nädalaga alates 24. veebruarist on kõik muutunud. Reisida saab Venemaalt välja vaid suurte raskustega, kõva valuuta on muutunud raskesti kättesaadavaks, paljud tarbekaubad on üleöö defitsiitsed ja tohutu rida vabas maailmas tuntud kaubamärkidest alates VISAst ja lõpetades Coca-Colaga on juba raudse eesriide taga või kohe sinna liikumas. Väärib meenutamist, et isegi Nõukogude Liidus võis hea õnne korral Coca-Colat osta ning otselennuga Moskvast New Yorki, Pariisi või Londonisse lennata.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kolm kuud kestnud kaootiline poliitiline tegevus energiahindade šoki vastu abi leidmiseks näib olevat jõudnud lahendusteni või lausa edukalt lõpule. Päriselt oleme muidugi lahendustest kaugel ning ka pinged ühiskonnas pole kaugeltki maandatud, vaid kõigest edasi lükatud. Juba algaval nädalal saavad kõik elektri-, gaasi- ja kaugkütteteenuse tarbijad uued arved, mis võivad paljudele tuua väikese kergenduse, kuid ei tee endiselt kedagi õnnelikuks. Heal juhul on mitmekordse hinnatõusu pealt kõige järsem nurk maha lõigatud. Kaugküttearvetel sedagi mitte. Äritarbijatele ei jaksa maksumaksja kodutarbijatega võrreldavat leevendust pakkuda. Poliitikud on juba öelnud ja ütlevad alles jäänud talvekuudel veel palju kordi, et juba rakendatud meetmed on väga kallid ja sellistena parim, mida korraldada annab. Kindlasti on neil õigus. Kas ehk oli üldse viga teha üksteise järel kaks erinevat energia hinnatõusude leevendamise lahendust? Näib siiski, et kaks hinnatõusude sabas joostes tehtud abipaketti on teineteist heas mõttes täiendavad. Lihtsalt toimetulekutoetuste laiendamine või hinnalae mudel üksi oleksid olulise osa löögi alla sattunud eratarbijatest tähelepanuta jätnud. Kõik see on aga tõepoolest väga kallis ja ei saa sellisena aastast aastasse korduma jääda.

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kaks aastat kestnud koroonapandeemia ise on inimesi vähe muutnud, kuid on erakordse selgusega välja toonud viimaste aastakümnete muutused järjest ühtlustuvas maailmas. Üks neist on konformismi levik. „Eesti kroon tuleb pärast [Eesti Panga presidendi] Siim Kallase sõitu Washingtoni ja Moskvasse, teatas uudisteagentuur BNS 21. mail 1992. /…/ Kallasel oli korda läinud väga lühikese aja jooksul keskpank üles ehitada ja ühtse meeskonnana innukalt tööle panna. Midagi oli siiski veel puudu. See miski oli rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide toetus, milleta ei julgenud rahareformi ette võtta ka Eestist palju suuremad ja tugevamad riigid. Kallas teadis, et rahvusvaheline valuutafond (IMF) on kiire rahareformi vastu ja püüab teda keelitada seda edasi lükkama, kuid millegipärast sõitis ta Washingtoni ihuüksi, ilma ühegi abiliseta.” Nii kirjeldab aega 30 aastat tagasi raamatus „Kodanike riik” kolleeg Kalle Muuli. Arvan, et tean, miks Kallas Washingtoni üksi sõitis. Isegi Eesti Pangale oli komandeering USAsse nii kallis, et sinna ei raatsitud mitut inimest saata. Eesti oli väga-väga vaene riik. Vaatamata taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel, oli Eesti ka väga-väga uus riik, kus kõik riigiks olemiseks vajalik tuli ise, oma tarkusega, nullist rajada. „Kallas igatahes teadis, milline ajupesu teda Washingtonis IMFi peakontoris ees ootab, enne kui ta saab lõpuks anda allkirja, mis teeb Eestist IMFi liikme. Erinevalt Kallasest olid rahvusvahelise valuutafondi ametnikud Eesti rahareformi plaanist kõike muud kui vaimustuses. IMFi salajane memorandum soovitas Eestil kõigepealt kaks aastat rubla kasutades majandust turgutada ja alles seejärel otsustada, kas võtta kasutusele oma raha või mitte.” Paljud äsja Nõukogude Liidu plaanimajanduse ikke alt vabanenud riigid, sealhulgas teatud määral ka Läti ja Leedu, nii ka tegid. Eesti võttis kasutusele valuutakomitee süsteemi, mis oli maailmas väga haruldane riigi rahanduse korraldus ja mille õnnestumisse Eesti-suguses rusudes majandusega riigis pea ükski lääne ametnik või poliitik ei uskunud. See oli nende pika kogemuse ja hea haridusega olulistes institutsioonides töötavate inimese meelest kõige ehtsam avantüür, „uhhuu”, kui soovite.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kuigi paljudele inimestele Eestis võis lõppev aasta olla igati tore ja edukas, siis laiemalt mitmed ootused ei täitunud ja ka 2022. aastasse peab vaatama ettevaatlikult. Suurimaks sooviks 2021. aasta alguses oli kindlasti tavalise elu juurde naasmine, nii maailmas kui ka Eestis. Koroonaviiruse vaktsiinid pidid selle hiljemalt sügisel saabuva karjaimmuunsusega tagama. Paljudes Euroopa riikides valitses niisugune kindlus veel napilt enne uue nakatumislaine tõusu novembris. Tõsi, vaktsineerimine on kindlasti ära hoidnud surmasid ja leevendanud koormust haiglatele, aga aasta lõpus näeme taas piiranguid, sealhulgas Euroopa Liidu üle sisepiiride reisimisel, mis ju korduma ei pidanud. Eestis tänavu riigitüüri juures olnud kahele valitsusele võiks kaela laduda hulga etteheiteid. Vaktsineerimise korraldamine oli segane, vaktsineerituse tase ei jõudnud soovitud määrani, esimesel poolaastal olid koolid pikalt kaugõppel, vaktsineerimispasside põhjendatus on nagu paljudes teisteski riikides küsitav, maskinõude ja politsei kasutamisega piirangute jõustamiseks on üle pingutatud, reeglid kohati arusaamatud. Kõike seda on tüütuseni korratud, nagu ka tõdemust, et viirus ja selle tõrjumiseks tehtud piirangud lõhestavad ühiskonda valusalt.

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Eesti kõige tähtsam küsimus oli mitu nädalat see, kas vana-aastaõhtul saab öö läbi baarides-kõrtsides pidu panna. Õnneks on see nüüd valitsuse tasandil lahendatud – nagu peaminister Kaja Kallas kirjutas, tegu on kaheks õhtuks tehtud erandiga, „mida on pikisilmi oodatud". Veelgi dramaatilisemalt on läinud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusel elektri hinnašokile sobiva reaktsiooni leidmine.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Üks esimesi otsuseid, mille enamik vast valitud Eesti omavalitsuste volikogusid tegi, oli valla- või linnavalitsuse liikmete palgatõus

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Eesti suurimat linna valitsema hakkava koalitsiooni teke tundus selle pooltele algul pigem ebamugav kui edule viitav. Pikemas plaanis võib aga juhtuda, et võidavad nii Keskerakond kui ka sotsiaaldemokraadid ja mitte ainult Tallinna kontekstis, vaid üleriiklikus poliitikas, mille järgmine tõehetk, riigikogu valimised, on vähem kui pooleteise aasta kaugusel. Esmalt kirjeldasid nii ajakirjandus kui ka teised erakonnad Keskerakonna absoluutsest volikogu enamusest ilma jäämist pealinnas kaotusena, hoolimata asjaolust, et eelmise korraga võrreldes sai Keskerakond enamgi hääli. Ka linnapea ja nimekirja esinumber Mihhail Kõlvart käis valimisjärgse päeva intervjuusid andmas tõsisel ilmel. Kohe oli aga selge, et 38 kohta 79-liikmelises volikogus sisuliselt absoluutsest enamusest palju ei erine, seda enam, et koalitsiooni olid nõus pikema jututa tulema nii sotsiaaldemokraadid kui ka Reformierakond. Kuuldavasti oli Reformierakond Tallinna keskerakondlaste silmis ahvatlevam. Aga erakonna tippjuhid nägid võimalusi teisiti, vaatasid mängu just parlamendivalimiste vaates.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kas Eesti parlamentaarses, kuid tegelikult täitevvõimu poole kaldu olevas demokraatias on valitsuse liikmete töös võrreldes rahva valitud saadikutega eeliste kõrval ka miinuseid Loomulikult on ja lahkuva keskerakondlasest kultuuriministri Anneli Oti juhtum on nende miinuste selge näide. Mida Anneli Otile lisaks soovimatusele end koroonaviiruse vastu vaktsineerida konkureerivate poliitikute ja ajakirjanduse poolt ette heideti? Eelkõige vähest varasemat kokkupuudet kultuurivaldkonnaga, ebapiisavat tähelepanu kultuuriasutustele ja -teemadele ning vaieldavat juhtimispädevust. Täiesti võimalik, et tegelikuks pideva avaliku arvustamise põhjuseks olid hoopis ministri isikuomadused, millel võis, aga ei pruukinud olla seost kultuurihuvi või juhtimisega. Sama Anneli Ott juhtis riigikogu liikmena Euroopa Liidu asjade komisjoni, mis on parlamendi alalistest komisjonidest üks olulisemaid nii käsitletavate teemade, liikmete kui ka valitsuse positsioonide kujundamise poolest. Ei mäleta, et korduvalt, kui üldse, oleks keegi avalikult tõstnud küsimuse Oti teadmistest, kogemustest või pädevustest nii suure rolli täitmisel. Oleks aus arvata, et varem omavalitsuste