Silt: Anvar Samost

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Pärast uue valitsuse koalitsioonikokkuleppe peamiste punktide ja nende ligikaudse maksumuse avalikuks saamist kõlas mitmest suust tuttav retooriline küsimus: kas Eestisse mõni parempoolne erakond ka alles on jäänud? Kas siis see on omaaegne Mart Laari Isamaa või kas tõesti tunneb veel ära Siim Kallase aegse Reformierakonna? Loomulikult mõjub üllatavalt, kui küttepuude hinnatõusu hüvitamisest hakkab Keskerakonna asemel rääkima Isamaa, olenemata asjaolust, et teiste levinud kütteliikide hinnalagede seadmine ja üle kogu tarbijaskonna toetuste kehtestamine samasuguseid küsimusi ei tekitanud. Võiks ka küsida: miks Eestis pole nõukogude võimust põlvkondade kaugusele jõudes ikka veel päriselt vasakpoolseid erakondi? Kus on need sotsialistid, kes tegeleksid palkade ja töötajate õigustega, näiteks Bolti kullerite ja teiste sarnaste järjest vähem reguleeritud töösuhete puhul?

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Venemaale pole pärast Ukrainas sõja alustamist riigist sõltumatut ajakirjandust palju alles jäänud. Need vähesed väljaanded ja ajakirjanikud, kes pole tegevust lõpetanud või propagandat avaldama hakanud, peavad tegema raskeid kompromisse: paljusid teemasid üldse vältima, sobimatuks kuulutatud allikaid vältima, kirjutama ridade vahele. Kõige lihtsam näide on võimu keeld kasutada Ukrainas toimuva suhtes sõna "sõda" ning nõue edastada sõja asjus vaid Venemaa ametlikku infot. Oleneb, milline periood võrdluse aluseks võtta, kuid suures plaanis on nüüd Venemaal meedia pea sama rangelt kontrollitud kui Nõukogude Liidus. Eestis on ajakirjandus vaba, kuid üks maakohtu otsus, millele ringkonnakohus sel nädalal kinnituse ja toe andis, võib tähendada, et esimest korda vabas Eestis peavad ajakirjanikud ja toimetused hakkama riigiasutuselt oma töö tegemiseks luba küsima. Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Sten Lind vabastasid Eesti Ekspressi ja selle lehe ajakirjanikud Sulev Vedleri ja Tarmo Vahteri küll esimese astme kohtu poolt prokuratuuri taotluse alusel määratud rahatrahvist, kuid kordasid üle, et kriminaalmenetluse seaduse tõlgendus, mille kohaselt ilma prokuratuuri loata kriminaalmenetluse asjaolude kohta mitte silpigi avaldada ei tohi, kehtib. „Juhul kui seadusloomeprotsessi vältel oli seadusandjal mõte välistada ajakirjanikud/meediaväljaanded sarnaselt kahtlustatava või süüdistatavaga isikute ringist, keda on võimalik kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu eiramise eest trahvida, siis sellise erandi tegemine peab seaduses kirjas olemas," seisab ringkonnakohtu otsuses. Mis siis, et kohtupraktika, mis ei ole küll ulatuslik, ning üldine tava on olnud teistsugused. Ringkonnakohus otsustas millegipärast eelistada normi grammatilist tõlgendamist. Enamgi veel – olles ajakirjanikud trahvist vabastanud, mistõttu ilmselt langeb nende poolt ära võimalus otsus edasi kaevata, otsustasid kohtunikud anda pikema selgituse, kuidas ja miks ajakirjanikud edaspidi prokuratuuri käest luba küsima peavad.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Ajaloo irooniavõime on teinekord hämmastav. Vaevalt jõudsid Eesti poliitikud ja ametnikud lõpetada enese kiitmise meie ajakirjandusvabaduse kõrge positsiooni eest rahvusvahelises edetabelis, kui sõna otseses mõttes samadel inimestel tuli hakata piinlikul moel sama ajakirjandusvabaduse küsimuses sõnu veeretama nagu kuuma kartulit.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Ukraina sõda on Euroopat kahe kuuga väga palju muutnud, kuid mõned suured muutused on vähem tähelepanu saanud. Soome ja Rootsi liitumine NATOga on neist kõige olulisem. Mõlema riigi avalik arvamus pöördus nädalate jooksul pärast 24. veebruari ja koos sellega sai pöörduda poliitika. Ilmselt juba juuni lõpus saavad kaks Eesti põhjapoolset naaberriiki NATO tippkohtumisel Madridis oma liitumisavaldused üle anda ja sellele järgneb tavapärasest kiirem kinnituste andmine senistes liikmesmaades.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Saksamaa liidukantsler Angela Merkel sai oma pika staaži viimasel korralisel Euroopa Ülemkogul ehk kohtumisel teiste Euroopa Liidu riigijuhtidega ebameeldiva üllatuse. Merkeli ettepanek – muide, enamusele ootamatu – korraldada Euroopa Liidu tippkohtumine Vene presidendi Vladimir Putiniga ei leidnud toetust. Kõige jõulisemalt vaidles sellele vastu uustulnuk laua taga, Eesti peaminister Kaja Kallas. „Täna polnud võimalik kokku leppida, et kõrgemal tasemel toimuks kohe tippkohtumine.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Mind on aastaid painanud küsimus, miks läks Venemaal nii, nagu läks. Nõukogude Liidu lõpp tõi seal kaasa Eestist veel suurema vabaduse plahvatuse. Vladimir Putini presidendiaja esimeste aastateni püsis lootus, et Venemaa liigub lääneliku väärtusruumi suunas, kuid hiljem on iga muutus teinud üha kiiremas tempos suurt riiki ainult suletumaks ja sarnasemaks nõukogude diktatuurile, kust äsja lahkuti. Viimase kuuga on pööre jõudnud sisuliselt lõpule. Kui alates Putini presidendiks saamisest on vabaduse kaotamise sammud olnud selged, siis tegelik suunamuutuse hetk on jäänud pigem hämaraks. Ei ole õige pidada seda valikut üksi Putini omaks, pigem toimus murdumine aastaid varem ja Putin ise oli selle tulemus. 1993. aasta septembri lõpul paisusid pinged Venemaa parlamendi ja president Boriss Jeltsini vahel pärast pikka võimuvõitlust nii suureks, et Jeltsin andis korralduse parlament laiali saata. Tollane põhiseadus sellist õigust presidendile ei andnud, kuid 1993. aastal oli Jeltsini maine nii kodumaises meedias kui läänes veel jätkuvalt kõrge ja pigem nähti parlamendis tagurlasi, kes raskeid reforme tegevat presidenti takistasid. Ülemnõukogu omakorda hääletas Jeltsini presidendi kohalt tagasikutsumise poolt. Tänaseks on vähestel meeles, et Jeltsin lahendas konflikti vabalt valitud parlamendiga sõjaväge kasutades. Valge Majana tuntud parlamendihoone Moskva kesklinnas piirati 4. oktoobril armee poolt sisse ja kümmekond tanki tulistasid selle pihta. Kokku hukkus Moskvas oktoobri alguse kodusõjani küündinud konfliktis 147 inimest ja sajad said haavata.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kaks nädalat pärast Venemaa poolt Ukraina vastu sõja alustamist ei ole teada, millise tulemusega see lõpeb, eelkõige Ukraina jaoks. Venemaa kohta saab aga kindlalt öelda, et riiki, mida viimased 20 aastat tundsime, pole enam, see on igaveseks ja pöördumatult kadunud. Putini võimuletulekust alates pisut enam kui kahe aastakümne jooksul tegi Venemaa läbi olulisi muutusi, kuid põhijoon oli selge: riik, kus tavaline inimene võis ennast vabalt tunda seni, kuni ta püsis eemal võimust ja poliitikast. Vaba ruum ühiskonnas küll järjest vähenes ning kord ja õigusriik olid puudulikud, kuid ülalt antud kokkulepe lubas selle eest tarbida samu kaupu ja teenuseid mis läänemaailmas; ka elustandard paranes, kuigi tagasilöökidega. Kahe nädalaga alates 24. veebruarist on kõik muutunud. Reisida saab Venemaalt välja vaid suurte raskustega, kõva valuuta on muutunud raskesti kättesaadavaks, paljud tarbekaubad on üleöö defitsiitsed ja tohutu rida vabas maailmas tuntud kaubamärkidest alates VISAst ja lõpetades Coca-Colaga on juba raudse eesriide taga või kohe sinna liikumas. Väärib meenutamist, et isegi Nõukogude Liidus võis hea õnne korral Coca-Colat osta ning otselennuga Moskvast New Yorki, Pariisi või Londonisse lennata.