Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kõige varajasemate aialillede hulka kuuluvad ka võrkiirised. Ennevanasti oli nende ladinakeelne nimi Iris reticulata, mis paigutas võrkiirised iiriste suurde perekonda sibuliiriste rühma. Nüüd aga on nad arvatud omaette võrkiiriste perekonnaks Iridodictyum‘ iteks. Kaubanduses turustatakse neid läbisegi mõlema nime all. Võrkiirised on oma eestikeelse nime saanud sibulaid katva peene võrgu taolise mustri järgi. Nagu kevadel õitsevaid sibullilli ikka, istutatakse ka võrkiiriste sibulaid sügisel, ning sügiseti tasub neid otsida ka kaubandusest.

Üks asi ei ole Eestimaa aedades iialgi muutunud: esimesed kevadised õied on alati lumikellukesed. Need vaprad lillekesed suudavad õitsema hakata kohe, kui nina lumehangest välja ulatub, mõnikord isegi juba veebruari lõpus (nagu sel aastal). Märtsis lumikatte kadumise järel muutub õitsemine juba massiliseks ja kui lumikellukeste liike või sorte on aias erinevaid, võib nende õitsemine kesta maikuusse välja. Meie mail tuntakse kõige enam harilikku lumikellukest ja selle täidisõielist vormi (Galanthus nivalis ja tema vorm „Flore Plena”), kuid erinevatel andmetel on olemas tervelt 18 või 19 lumikellukeste liiki ja umbkaudu 500 sorti. Liikide ja sortide vahelised erinevused seisnevad välimiste ja sisemiste õiekattelehtede suuruse ja kuju erinevustes, samuti selles, kas sisemiste õiekattelehtede laigud on rohkem või vähem rohelised, hoopis kollased või polegi neid üldse. Samuti erinevad liigid kasvu poolest, kuigi kõrgeimgi neist ei küündi üle 20 sentimeetri. Ka lehed võivad olla liikidel erinevates rohelistes

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kui enam-vähem igast aiast võib leida elupuu, mõnda liiki kuuse ja kadaka, võib-olla isegi männikese, siis on ometi veel rida okaspuid, mida leidub eelkõige entusiastide aedades. Seda kas siis põhjusel, et nende kasvatamine on mingil moel nõudlik ja „trikiga”, või siis sellepärast, et neid puid lihtsalt ei tunta kuigi laialdaselt. Ebaküpressid on imeilusad pehmeokkalised puukesed, mis mahuvad ka väiksesse aeda ning on haljastuses väga kenad ja omapärased, kuigi just nemad on need „trikiga” tüübid. Meie mail on nõus kasvama mägi-ebaküpress (Chamaecyparis pisifera) ning mööndustega ka Kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), teised liigid on vististi küll juba liiga kliimatundlikud. Kuid isegi need kaks nimetatud liiki on õrnavõitu. Sellepärast tasub neid kasvatada aia tuulevaiksemates ja soojemates nurkades.

Kes ei tunneks elupuud? See on Eestis juba vana tuttav, levinud üle-eelmisest sajandist alates vanades surnuaedades, mõisa- ja linnaparkides ning taluõuedel. Elupuu populaarsus on kestnud peaaegu katkematult tänini, ja arvatavasti on mõni selline olemas iga eramaja hoovil, kui mitte lausa hekina, siis üksikpuuna vähemalt. See meie mail levinud elupuu on õigupoolest elupuude perekonna viiest liigist üks – harilik elupuu, Thuja occidentalis. Peale selle on aga tänapäeval aiandussõbrale kättesaadavad veel hiigelelupuu (Thuja plicata),  Korea elupuu (Thuja koraiensis), Jaapani elupuu (Thuja standishii) ja ida-elupuu (Thuja orientalis). Kõige külmakindlam ja vastupidavam neist viiest vennaksest ongi harilik elupuu, mis puhta liigina võib kasvada saja aastaga rohkem kui kahekümne meetri kõrguseks – ühesõnaga suureks puuks! Olen selliseid näinud, ja kui neil on olnud piisavalt valgust ning toitaineterikas maa, siis on nad ka

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Sain nulgudega lähemalt tuttavaks alles maale kolides. Nimelt tervitasid mind siin pea esimese asjana kaks keset õue laiuvat hiiglast: üks halli karva, teine pigem roheline. Hall tihedam ja uhkem, roheline hõredam ja lohmakam nagu metsapuu. Mõlemal kõrgust vast veidi üle kahekümne meetri. Esmapilgul paistsid nad nagu kuused, aga kui neid lähemalt vaatama läksin, okkaid katsusin, tüve silitasin, siis oli selge, et kuused need küll pole. Kõiketeadva interneti ja taimekäsiraamatute abiga õnnestus mul nad määrata nulgudeks, aga mis liiki nulgudeks? Pealegi oli kumbki erinev. Kui mulle järgmisel suvel sattus külla ühe taimeaia perenaine, profiaednik, siis tema määras mõlemad kaljukindlalt halliks nuluks. Õigemini halli nulu seemikuteks. Mis siis, et nad olid nõnda erinevad. Aga liigisisene varieeruvus pidi olema hallil nulul täitsa tavaline nähe, emapuu omadused ei pruugi seemikutel ühtviisi avalduda. Nii ongi minu kaks hiiglast sellised halli nulu krantsikesed, aga sellegipoolest suured ja võimsad puud, mille varjulisemale küljele tegin oma seni ainsa varjupeenra päikesekartlike püsikute jaoks.

Kui meie aknavaadetes ei ole väga päikselisi alasid, mis lubaksid edukalt kadakaid ja mände kasvatada, siis pole me ometi sellepärast veel plindris, vaid võime pilgu suunata valguse suhtes leplikumate okaspuude poole. Ja neid on palju! Enamik kuuskede liike näiteks elab hea meelega ka poolvarju aladel, kus päikest päevas ehk vaid neli-viis tundi. Peaasi, et muld oleks meeldivalt parasniiske, mitte väga kuiv ega ka liiga märg. Täispäikselist kohta vajavad siiski näiteks torkavad kuused (rahvasuus „hõbekuused”, rahvusvahelises aianduskeeles Picea pungens) ja selle sordid, samuti mustad (Picea mariana)ja Engelmanni kuused (Picea engelmannii) ning veel mõned vähem levinud liigid. Samuti erinevad kuuskede liigid selles suhtes, kuidas nad taluvad linnaelu – see tähendab heitgaase ja muud õhusaastet. Kuna meie kõige tavalisem harilik kuusk on selle koha pealt väga hell, siis suurte teede ääres või linnasüdametes on hoopis kindlam kasvatada torkavat kuuske, Serbia kuuske (Picea omorika) või Engelmanni kuuske. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on olemas ka külmaõrnu kuuski, mille kasvatamine Eesti sisemaal sageli ei õnnestugi. Sellised on näiteks Sitka kuusk (Picea sitchensis)ja idakuusk (Picea orientalis). Küll võib Haapsalus ja Lääne-Eesti rannikul üldse, samuti saartel neid suurema edulootusega katsetada. Kuuskede hulgast leiab tohutu kauneid ja omapäraseid sorte, ka neid on olemas igasuguse kasvukujuga, tüsedamaid ja pliiatssaledaid, kää

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Igihaljaste okaspuude istutamine aedadesse on olnud populaarne terve aianduse ajaloo vältel, ka siin Eestis. Kindlasti on selle põhjuseks nende talvine dekoratiivsus muidu raagus ja lagedas aias. Küllap on mõnedki jõudnud oma elu jooksul kiruda vanavanemat, vanemat või eelmist majaomanikku, kes kunagi elutoa akna alla kena pisikese hõbekuuse istutas, arvestamata, et see nunnu suudab paarikümne aastaga kasvada vähemalt kümnemeetriseks hiiglaseks ja varjutada toas kogu valguse, vaata et hakkab oma kaharate okstega läbi akna tuppa tulema. See ei tähenda mitte seda, et peaksime hoiduma aknavaadetesse igihaljaid taimi istutamast – sest ilunautlejal on seda otse hädatarvilik teha. See tähendab hoopis, et esiteks peaksime alati arvestama plaanitava puu tulevasi mõõtmeid ja vajadusel valima lihtsalt madalamad ja/või nõrgakasvulised sordid, või teiseks, õppima aiakääre kasutama tõhusalt, hellitamata ning juba maast madalast.