Silt: aidi valliku aiandusblogi

Tulbi tunneb ära igaüks, ka täiesti aianduskauge inimene – muidugi juhul, kui sordiaretus pole vahepeal hirmsasti möllanud ja mõne erilise sordi õisi näiteks liilia- või pojengilaadseks moondanud. Tulpe on aga terve suur perekond, kuhu kuulub sadakond eri liiki tulpe, ja erinevaid, rohkem või vähem edevamaid, tuntud ja tundmatumaid sorte on olemas lausa kümne tuhande ringis. See kõige klassikalisem tulbi moodi tulp, mida lapsedki oma piltide peale joonistavad, on aga arvatavasti meie aedades kõige levinum, ja kõige kauem tuntud nn darvinhübriid, vana „taluaiatulp”. Kes ei teaks noid erepunaseid ja täiesti lollikindlaid „Apeldoorne” või kollaseid „Golden Apeldoorne”, mis ilma igasuguse hoolduseta elavad ja kasvavad sama koha peal aastakümneid, nii et pole häda midagi. Et see vana tulpide sordirühm on ülilihtne kasvatada, on arvatavasti ka põhjus, miks Eestis kõigepealt just need levima hakkasid: algul mõisaaedades, aga alates

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] varakevadise aia saab õitega ehtida mitte ainult maa peal, vaid ka kõrgemal. Neid puid ja põõsaid pole küll palju, kes märtsis-aprillis õitseda suudaks, aga mõni siiski on. Kindlasti tasub mõni selline oma aeda tuua. Kui muidu peaks kevadetunnet otsima, nina maas, mööda alles vesiseid ja paljaid peenraid, siis terve kahar põõsatäis või silmade kõrgusel puhkenud õitepilv ei jäta südamesoppi enam kahtlustki – kevad on käes!

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Jürikuu kulg on kiire ning sama kiirusega lisandub iga päev uusi õidepuhkejaid. Parajasti praegu, aprilli teisel poolel, on käes kevadiste lõokannuste (Corydalis) aeg. Et ma ise neid hirmsasti armastan, on mulle üsna arusaamatu, mis põhjusel numpsiku olemisega lõokannused Eesti aedades kuigi laialt levinud ei ole! Ometi on neid lihtne kasvatada – meil levinud liigid on absoluutselt külmakindlad ega esita ka kasvupinnasele eriti suuri nõudmisi, ei kapriisitse ega nõua mingisugust erikohtlemist. Neil on omapärased puhevil õiekobarad, mis koosnevad paljudest-paljudest väikestest huulõitest ja sordist olenevalt võivad nad olla absoluutselt igat värvi. Nii enne kui ka pärast õitsemist annavad nende kaunid, elegantsed ja säbrulised, mõneti sõnajalasarnased lehed kevadisse peenrasse armsat faktuuri. Neid liigitatakse sibullillede alla, kuigi tehniliselt võttes ei ole neil all mitte sibul, vaid paksenenud juuremugul.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kõige varajasemate aialillede hulka kuuluvad ka võrkiirised. Ennevanasti oli nende ladinakeelne nimi Iris reticulata, mis paigutas võrkiirised iiriste suurde perekonda sibuliiriste rühma. Nüüd aga on nad arvatud omaette võrkiiriste perekonnaks Iridodictyum‘ iteks. Kaubanduses turustatakse neid läbisegi mõlema nime all. Võrkiirised on oma eestikeelse nime saanud sibulaid katva peene võrgu taolise mustri järgi. Nagu kevadel õitsevaid sibullilli ikka, istutatakse ka võrkiiriste sibulaid sügisel, ning sügiseti tasub neid otsida ka kaubandusest.

Üks asi ei ole Eestimaa aedades iialgi muutunud: esimesed kevadised õied on alati lumikellukesed. Need vaprad lillekesed suudavad õitsema hakata kohe, kui nina lumehangest välja ulatub, mõnikord isegi juba veebruari lõpus (nagu sel aastal). Märtsis lumikatte kadumise järel muutub õitsemine juba massiliseks ja kui lumikellukeste liike või sorte on aias erinevaid, võib nende õitsemine kesta maikuusse välja. Meie mail tuntakse kõige enam harilikku lumikellukest ja selle täidisõielist vormi (Galanthus nivalis ja tema vorm „Flore Plena”), kuid erinevatel andmetel on olemas tervelt 18 või 19 lumikellukeste liiki ja umbkaudu 500 sorti. Liikide ja sortide vahelised erinevused seisnevad välimiste ja sisemiste õiekattelehtede suuruse ja kuju erinevustes, samuti selles, kas sisemiste õiekattelehtede laigud on rohkem või vähem rohelised, hoopis kollased või polegi neid üldse. Samuti erinevad liigid kasvu poolest, kuigi kõrgeimgi neist ei küündi üle 20 sentimeetri. Ka lehed võivad olla liikidel erinevates rohelistes

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kui enam-vähem igast aiast võib leida elupuu, mõnda liiki kuuse ja kadaka, võib-olla isegi männikese, siis on ometi veel rida okaspuid, mida leidub eelkõige entusiastide aedades. Seda kas siis põhjusel, et nende kasvatamine on mingil moel nõudlik ja „trikiga”, või siis sellepärast, et neid puid lihtsalt ei tunta kuigi laialdaselt. Ebaküpressid on imeilusad pehmeokkalised puukesed, mis mahuvad ka väiksesse aeda ning on haljastuses väga kenad ja omapärased, kuigi just nemad on need „trikiga” tüübid. Meie mail on nõus kasvama mägi-ebaküpress (Chamaecyparis pisifera) ning mööndustega ka Kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), teised liigid on vististi küll juba liiga kliimatundlikud. Kuid isegi need kaks nimetatud liiki on õrnavõitu. Sellepärast tasub neid kasvatada aia tuulevaiksemates ja soojemates nurkades.

Kes ei tunneks elupuud? See on Eestis juba vana tuttav, levinud üle-eelmisest sajandist alates vanades surnuaedades, mõisa- ja linnaparkides ning taluõuedel. Elupuu populaarsus on kestnud peaaegu katkematult tänini, ja arvatavasti on mõni selline olemas iga eramaja hoovil, kui mitte lausa hekina, siis üksikpuuna vähemalt. See meie mail levinud elupuu on õigupoolest elupuude perekonna viiest liigist üks – harilik elupuu, Thuja occidentalis. Peale selle on aga tänapäeval aiandussõbrale kättesaadavad veel hiigelelupuu (Thuja plicata),  Korea elupuu (Thuja koraiensis), Jaapani elupuu (Thuja standishii) ja ida-elupuu (Thuja orientalis). Kõige külmakindlam ja vastupidavam neist viiest vennaksest ongi harilik elupuu, mis puhta liigina võib kasvada saja aastaga rohkem kui kahekümne meetri kõrguseks – ühesõnaga suureks puuks! Olen selliseid näinud, ja kui neil on olnud piisavalt valgust ning toitaineterikas maa, siis on nad ka