Silt: Aidi Vallik

Vanast ajast oleme harjunud, et peenrad on justkui üksteisest eraldi seisvad üksused, mis mõeldud umbes samalaadsete taimede paigutamiseks – lillepeenrad on lillepeenrad, eri liiki köögiviljad paiknevad eraldi peenardes, eriti kääbuskasvuliste okaspuude kollektsiooni jaoks rajatakse omaette peenar ja nii edasi. Lillepeenrad võivad omakorda olla kas sama- või eriliigilistest lilledest koosnevad, lõbusalt kirjud või taotluslikult monokroomsed või hoopis looduslähedase välimusega Oudolfi tüüpi istutusalad, kus teatud vahemaade ja rütmiga korratakse samade looduslähedase välimusega püsikute ja kõrreliste kombinatsioone. Aga aianduskultuur õnneks tegelikult piire ei sea ja kuidas või mismoodi aednik oma peenrad lavastab, on puhtalt maitseasi ja isikliku eneseväljenduse küsimus.

Kääridega ei läheneta aias mitte ainult viljapuudele. Samamoodi vajavad regulaarset lõikust näiteks hekid, marjakultuurid, paljud ilupõõsad – ja topiaaria ehk taimedest kujundite loomine on üleüldse hoopis omaette kunst, mida mina pole isegi mitte nuusutanud. Ei tea, kas elu jooksul sellega isiklikult tutvust teengi, sest ausalt öeldes ei ole põõsaste puudliks pügamine asi, mis mind väga huvitaks.

Et eelmine kord kirjutasin pikemalt ilupõõsaste lõikamisest, siis pole vast asjatu korraks tagasi pöörduda veel paari lõikamise erijuhtumi poole. Nimelt on rida ilupõõsaid, millele on omane kaunilt väljapoole kaarduv kasvukuju, mille annavad põõsale nooremad oksad, ja osal juhtudest need põõsad ka õitsevad piki neid kaarjaid võrseid, nii et õitseajal meenutab põõsas vahutavat fontääni. Levinuimad neist on nipponi enelas „Snowmound” ja tuhkur enelas „Grefsheim” ning nad pakuvad tõepoolest õitsedes muinasjutulist vaatepilti.

Seisan oma ploomipuude täiendamise küsimuse ees siiamaani, kuigi pean tunnistama, et pärast äsjast pikka telefonikõnet Polli aiandusuuringute keskusse olen juba natuke targem kui eelmist „Kätt mullas” kirjutades. Ühesõnaga – kuidas tagada tolmuandmise probleem „Polli Emmale”, kui „Renklod Haritonovõi” teda ikkagi ei viljasta. Vanast ajast tuntud „Emma Leppermann” ja „Edinburgh”, mis tolmeldavad kõiki teisi, on minu maitse jaoks liiga vesised ja lääged, seega ma ei taha nende peale ainult tolmuandmise mõttes ruumi ka raisata, et siis pärast pead murda, kuhu panna kõik need mahavarisenud viljad või seista sundhoidistamise ees puhtalt sellepärast, et ahnus ei luba vilju raisku lasta. Pealegi on need mõlemad viimatinimetatud madalapoolse talvekindlusega.

Siia Lõuna-Eestisse kolides sain astuda ka oma esimesed uudishimulikud sammud viljapuude ja marjapõõsaste maailmas. Haapsalu Koidula-aias olin paari vana õuna- ja ploomipuu viljade rahulolev tarbija, aga puuviljaaia rajamise või noorte viljapuude hooldamise kogemust mul ei olnud.

[caption id="attachment_224741" align="alignleft" width="300"] Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption] Kõige alguses olid vanaema porgandipeenrad. Jumal, kuidas ma neid vihkasin. Sest loomulikult kamandati rohima. Aga suve teisel poolel tulid õndsad päevad, kui samast peenrast sai tõmmata värsket mahlast porgandit, see kastmisveetünnis läbi lobistada ja varsipidi käes hoides sealsamas aias järada. Õndsad pooltunnid valminud herneste peenras... ja alati oli neid liiga vähe. Ning oh seda kirsivõsa! Kes jaksaks kokku lugeda neid kümneid kilosid mahlaseid ja lõhnavaid kirsse, mis peentelt painduvatelt okstelt otse kõhtu kadusid...