Silt: Aidi Vallik

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Mu armas rahvas! Täna tahan koputada sinu südamele ja südametunnistusele ja küsida, ega sa ometi ole juba unustanud Nursipalu? Sedasama Nursipalu, mis asub küll kaugel Võrumaa laante vahel, aga mängib sellest hoolimata väga olulist rolli meie, eestlaste, edasises käekäigus? Mäletad, olen ju teile juba varem kirjutanud meie sohivalitsuse alatust plaanist rajada sinna kaitseväe laskepolügooni kattevarju all tegelikult eestlaste ümberasustamiseks mõeldud hiigelsuur koonduslaager? Muidugi vaidlete te mulle jälle vastu ja ütlete, et tegemist pole ju millegi sellisega. Et tegelikult hakatakse seal ikkagi harjutama kahuritest laskmist ja Eesti riigil läheb hädasti vaja sellist poole maakonna suurust kahurite lasketiiru, sest muidu silmapilk tulevad venelased, kui meil seda ei ole. Seda räägib meile peavoolumeedia iga väljaanne, ja teie muidugi usute ka kohe. Sel nädalal kirjutati ja näidati telekas, kuidas Kaja ise olevat käinud sealkandis rahvaga kohtumas ja kogu asja õigustamas. Olevat keerutanud mis hirmus ja kohapeal rahvale väitnud, et tegelikult ei tulegi sinna mingit polügooni ja seda polegi valitsuses veel arutatud ja kõik olla asjast valesti aru saanud. Aga kui kõik olla asjast valesti aru saanud, misasja ta siis sinna Nursipallu tuli üldse?

Lõppev aasta on olnud eriline ja erakordne kõigi põhjapoolkeral elavate inimeste elus. See on näidanud meile võimatuks peetu võimalikkust. Keegi ei uskunud enam palju aastaid, et Euroopa südames võiks puhkeda sõda. Meie ei uskunud, et sõda võiks puhkeda peaaegu meie ukse all, kõigest tuhande kilomeetri kaugusel. Eelmise aasta lõpus märgid seda küll näitasid, satelliidipildid hoiatasid, aga sellegipoolest tundus see võimatu. Arutu. Idiootne. Mõttetu. Isegi riik, millest suur osa nüüd kümne kuuga rusudeks on pommitatud, ei uskunud veel sõja eelõhtul, et see tuleb. Aga see tuli. Aastat 2022 jäävad ajaloo lõpuni meenutama õpikud ja teatmeteosed. See aasta asub ühtepidi justkui kokku tõmbama ringi, mille joonistamist alustati juba 1914. aastal – impeeriumide lagunemise ja väikeste rahvusriikide eluõiguse kehtestamise protsessi –, ja teistpidi avab riikidevahelise suhtluse uue tasandi, samuti nihutab Euroopa-siseseid jõujooni vanadest tuumikriikidest ida poole.

[caption id="attachment_383337" align="alignnone" width="1018"] Kirjanik Aidi Vallik on lustakatest tegelastet jutustavad värsid koondanud raamatukaante vahele. Foto Raamtu esikaas, Ott Valliku illustratsioon[/caption] Kirjanik ja luuletaja Aidi Vallik pani paar aastat tagasi Lääne Elu veergudel ilmunud Lehm Ljudmilla lasteka luuletused raamatusse „Meie tänavas”, mis neljapäeval trükisoojana ilmavalgust nägi. Valliku sõnul on tegemist luuletustega, mis jutustavad kõikvõimalikest kummalistest inimestest nagu Jooksja Joosep, Pillimees Peeter, Sõdur Siim, Vetelpäästja Vallo ja teised vahvad tegelased.

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption]

Armas rahvas, otse rõõmujudinad jooksevad üle mu selja, sest ma näen korraga nii palju lootust ja mu süda rõõmustab nagu Universumi Valguse poole lendav tuvi Maaru, sest meile antakse aimu olulistest asjadest! Rõõmusta sinagi, sest meile on saadetud ususõdalased Varro ja Markus, kelle kosmiline ülesanne on Eesti riik pöörata taas näoga Valguse poole ja lõpetada Reformi hirmuvalitsus, rõhumine ja põhiseaduse- ning universumivastane diktatuur.

Neil seisab ees suur töö, sest nii hukka on vahepeal aetud siin Eestimaal inimeste hing ja nii pahupidi keeratud arusaam heast ja halvast, tõest ja valest. Sellepärast käin mina ja teised Valgustöötajad rõõmuga nende ees nagu tuletungal ning valgustan nende teed pahede pimeduses ja pattude varjudes, et nende sammud mitte ei väärataks. Sest nii õiged on kõik nende teod ja sõnad, et need ei saa mitte ellu viimata jääda!

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption]

Võitlus hea ja kurja vahel on käimas kibedasti, mu armas rahvas, nagu võib nüüd juba näha meie riigikogu saaliski. Meie mehed ei anna järele, ei taandu niisama ja vaguralt, ei jäta õigust lapsepilastajatele ja pepupiltnikele! Juba on nad sundinud Marko tagasi astuma ühelt kõrgelt ametikohalt, küll varsti kihutavad nad ta jalahoopidega alla tervelt Toompealt! Või kui ta jonnakalt ja kuritegelikult on otsustanud kõik hoobid välja kannatada ning oma pahedele ja nende külvamisele truuks jääda, siis jätkavad meie mehed tema karistamist, kuni ta lõpuks annab alla ja alistub Valguse jõule.

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Täna, mu armas rahvas, tahan sind taas kord hoiatada kergeusklikkuse ja sinisilmsuse eest. Läinud nädala jooksul ei väsinud peavoolumeedia pasundamast uudist, kuidas Autorollo-Keit olevat ministrikohalt tagasi astunud, justkui oleks tema rinnus mingi südametunnistuse moodi asi ärganud. Juba leidus kiitjaidki! Ja teine osa rahvast ei saanud jälle üldse aru, miks ta oleks pidanud tagasi astuma – nagu oligi oodata. Vaid tühine vähemus oli neid, kes selle tsirkuse ja näitemängu läbi nägid ning mõistsid, et see on jälle vaid osake meie põhiseadusvastase valitsuse tegutsemise tavapärasest mustrist.

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Mu armas rahvas, eks te nüüd näe, kuidas möllab korruptsioon ja maffia meie riigis. Kas me siis sellepärast Toompeal hinnatõusu vastu meelt avaldasime, et nüüd kõiksugu hampelmannide palka tõstma hakataks! Miks poleks võidud palkasid tõsta kõikidel Eesti inimestel, sest eks ole ju kõik inimesed võrdsed! Kõik me oleme siin ühtviisi kaitsetud ajaloos seninägematu hinnatõusu ees! Aga palka pandi juurde vaid osale – ning pealegi veel millisele osale! Minu solvumine on siiras ja nördimus otsatu. Mitte et ma neilt midagi teistsugust oodanud oleks, aga siiski. Küllap tunned sinagi koos minuga neid raskeid tundeid, mu armas lugeja ja mõttekaaslane, ning esitad neidsamu raskeid küsimusi, mis minugi meeltesse tõusid. Miks just õpetajad, kes ilma maksumaksja poolt kinni makstud kolmekuulise suvepuhkuseta kuidagi hakkama ei saa, aga mitte poemüüjad? Miks päästetöötajad, kes nagunii suurema osa oma tööajast kuskil putkas kaarte mängivad, ja on nad siis päästnud mõne maja põlemaminekust? Miks just politseinikud, kui meie riigis on igavene häda sellega, et nad nagunii oma tööd ei tee, pätte kinni ei püüta ja isegi millegagi hakkama ei saada? Miks mitte bussijuhid? Miks mitte treialid, lukksepad, ehitajad? Miks mitte õmblejad, liini- ja laotöölised?

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Armas rahvas! Just praegu rullub teie silmade ees lahti nii alatu ja häbiväärne lugu, milline annab lõplikult tunnistust sellest, kui suure arguse ja hädisuse rüppe on langenud meie peaminister Kajakene! Kas sa ehk kuulsid juba uudistest, kuidas Kajakene lõpuks Päästeameti kopteriga Narva lendas, tankikriisi lahendama? Kas keegi tõesti lootis, et lendab Kajakene kohale ja lahendabki selle küsimuse ära, tasakaalukalt, tublilt, targalt ja riigimehelikult? Ning rahustab ärevusse ning eksitusse aetud rahvahulgad tanki juures kohaste, lugupidavate sõnadega maha, need lähevad lambakarjana minema ega sega enam selle kraana tööd, mis juba hetke pärast kohale veereb? Ning siis kõik plaksutavad: „Tubli, Kaja!”, „Tubli, Kaja!” ning saadetakse selle kohta kümme uudist välismaa ajakirjandusse. Kas tõesti keegi mõtles niimoodi?

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Armas rahvas, siin me nüüd siis oma pikkade pinkide valitsusega oleme. Kui ma kannaksin oma rinnas pimedust, siis nipsaksin parastavalt, et saite, mida tahtsite. Ministriteks võetakse nüüd pikkadest pinkidest hoolimata ametnikke otse nende tööpostidelt, kus nende amet seni oli valitsuselt oma ettevõtetele raha välja rääkida. Nüüd on nad aga lastud otse supipoti manu ja riigipiruka juurde ja ma tahaks näha, kuidas nad sealt suutäied haukamata jätavad. Kui mina siin midagi otsustada saaksin, siis ma hoiaksin sotsid igasugustest raha- ja riigiasjadest üldse eemale, sest nagunii tahavad kõik ära jagada teadagi kellele. See Peep näiteks ajas enne mingeid ametiühingute asju, aga teada puha ka need ametiühingud. Need on kõik variorganisatsioonid, et kapitalistid saaksid veel rikkamaks, aga töötajad jääksid veel vaesemaks, ja nüüd on sellel mehel nina ees ka kõigi meie maksurahad. Ühel päeval olete nendest ka ilma, ütlen ma teile! Lisaks maksurahadele võtab Peep arvatavasti ära ka teie töökohad, sest ta on ju tööminister. Ning ma ei tea, kuidas selline nahaalsus tal küll läbi läks, aga sotsid on ju teada – Peep on lisaks veel tervisekaitseminister. Kaks ministrikohta ühe inimese käes! See on järjekordne liberastide ülbus, kuidas enda kätte rohkem ministrikohti korjata. Et kui lubatud pikad pingid osutuvad liiga lühikeseks, siis mitte ei järgita põhiseadust ega astuta tagasi, vaid antakse ühele inimesele mitu ministrikohta. Aga seda võis arvata! Et nüüd on terviseminister sots, siis oli kohe näha, kuidas peaaegu päevapealt hakkas kogu peavooluajakirjandus undama uuest koroonalainest. Juba ütles kurikuulus perearstitädi Karmen ka kuskil, et inimesed peaksid jälle maske kandma hakkama! Ütlen kurikuulus, sest ta on tegelikult tühipaljas šarlatan ja soolapuhuja, ning samamoodi üks sotside ja liberastide käepikendus. Kas mõnel on tõesti meelest läinud, kuidas ta eelmisel ja üle-eelmisel aastal muudkui meedias kekutas, hirmutas ja ähvardas, kuidas me kõik kohe koroonasse surema hakkame? Aga tegelikult ei surnud m

[caption id="attachment_353753" align="aligncenter" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Mu armas rahvas, täna tahan ma sind lohutada su raskel tunnil. Ja täna tahan ma vastust anda sinu õigustatud küsimusele, miks ma Helir-Valdorit teda seestanud mustadest jõududest ikkagi ei vabastanud, nagu ma lubasin. Kuidas võis Kajal läbi minna tema teise valitsuse moodustamine? Kas ma valetasin teile? Lubasin tühja? Kiitlesin oskustega, mida mul tegelikult ei ole? Kaugel sellest, mu armas rahvas. Nii nagu Jumala teed on äraarvamatud, nii on seda mõnikord minu omadki. Seepärast ei kanna ma sinu peale usaldamatuse pärast viha, vaid seletan sulle, mis pealispinna all varjul on. Rääkisin oma eelnevates kirjades sulle tõtt, armas rahvas.