Silt: Aidi Vallik

Nagu Jaapanist pärit ilukirsipuud, nii on ka magnooliad Eesti aedades üldiselt uustulnukad. Ütlen „üldiselt”, sest üksikutes entusiastide aedades ja parkides kasvas mõni magnoolia siiski juba ka nõukogude ajal ja palju varemgi. Näiteks on Eesti vanim magnoolia pärit juba mõisaaegadest ja rohkem kui saja-aastane suur puu. See on Põlvamaal Väike-Prangli külas kasvav teravalehine magnoolia (Magnolia acuminata), üks külmakindlamaid magnoolialiike üldse – mis on ilmselt ka põhjus, miks see puu on üle elanud isegi 1940. aastate pretsedenditult külmad talved. See on meie kliimas ka kõige kõrgem magnoolia: Põlvamaa puu on umbes 20 meetrit kõrge, Helsingis kasvab sama liik 15meetrisena. Nüüd võiks arvata, et sellise puu õitsemine on tohutult muljetavaldav vaatepilt, aga see ootus võib meid petta. Nimelt on teravalehise magnoolia püstised õied küll magnoolialikult suured, aga veidike kummalist värvi – valkjasrohekas-kollakad, ja pealegi puhkevad need alles juunikuus, kui puu on juba lehtinud

Käes on aeg, kus Tallinna, Türi, Keila, Võru ja Tartu avalikus haljastuses püüavad pilku kuulsate sakura’de ehk Jaapani kirsipuude õrnroosadesse õiepilvedesse mattunud laiad võrad. Mul on hea meel, et mõnekümne aasta eest julgeti nende õrnaks peetud eksootiliste ilupuudega meil külmas Eestis katsetama hakata – sest skeptikuid oli siis oi kui palju ja esimesed sellised haljastusprojektid arvati juba ette olevat kiirele hukule määratud. Aga Eesti esimesed sakura’d oli tolleks ajaks juba mõni eesti meisteraednik ära katsetanud ning oma külmakindlust umbes kümne aasta jooksul tõestanud. Nii teadmised levisid, maastikuarhitektid julgesid, ja ühe kõige esimese sellise projektina 2006. aastal rajatud Türi kirsiallee elab ja kasvab siiamaani ning õitseb praegusel hetkel hingematvalt. Esimesed Jaapani ilukirsipuud pandi mulle teadaolevalt Eestis kasvama alles pärast taasiseseisvumist, läinud s

Kõik vanad aiapidajad teavad, et veesoone peal mitte miski ei kasva. Ja ma võin kinnitada, et see on peaaegu tõsi. Valdaval enamikul puudel ja põõsastel kipub veesoone peal kasvades kasv ja areng kängu jääma ja kui aednikul kunagi kümne aasta pärast kannatus lõpeb ning ta selle äbariku lõpuks välja kaevab ja uude kohta istutab, hakkab see kasvama nagu mühin, ilma ühegi probleemita. Kas mitte kõik vanemad aiapidajad pole seda fenomeni kogenud? Muidugi on omaette vaidlusteema, mis asjad need veesooned õieti on, sest geoloogid, maastikukujundajad ja mullateadlased nende olemasolu enamasti ei tunnista. Ja ega olegi tegemist mingite maa-aluste ojade või otseste karstinähtustega. Kui püüda kogemuslikult defineerida, siis veesoone koht on pinnases niisugune koht, kus pinnavesi on tavapärasest tasemest kõrgemal, nii et suurt istutusauku kaevates võib sinna hakata kas kohe või mõne tunni pärast ei tea kust tasapisi vett sisse kogunema. Samuti jooksevad niisugused alad maa sees justkui joontena, mille kulgemise suunda ja ristumiskohti on võimalik pajupõõsast või remmelgast lõigatud „nõiavitstega” tuvastada. Tegelikult on üllatav, kui paljude käes vitsad liiguvad, nii et peaaegu igaüks saa

Männipuud teevad mul südame soojaks. Need on tähtis osa mu lapsepõlvemaastikust, nii nagu arvatavasti väga paljudel eestlastel – eriti neil, kes on pärit lahja liivase pinnasega Lääne-Eestist või põhjarannikult, Nõmmelt, Setu- või Põlvamaalt. Männimetsas on hea lõhn ja eriline, tervistav õhk. Vanasti olevat just sellel põhjusel kopsukliinikud ehitatud männimetsa alla. Männikud on kaunid, õhku täis ja avarad – ning ka ühed parimad seenemetsad. Õhtul autoga sõites meeldib mulle mööduda männimetsast ja imetleda, kui punaseks maalib madalaks vajunud päike mändide sirged sihvakad tüved. Eesti looduses saame tutvust teha kõigest ühe liigiga mändide arvukast, rohkem kui saja liigiga perekonnast. See meie kodune ja oma on harilik mänd (Pinus sylvestris). Koduaias vaevalt keegi nii suureks kasvavat puud kasvatada tahab. Neil, kellel männid aias, on see pigem sundseis kui enda valik ning sageli peetakse seda lausa nuhtluseks. Kes see ikka viitsib pidevalt nende alt okkaid riisuda ja teravaid käbisid koristada, et vahel ikkagi ka palja jalaga kodumurul käia saaks – juhul, kui nende mändide all muru üldse kasvabki. On täitsa tavaline, et männimetsaaluses aias ei taha peaaegu mitte miski

Minu Haapsalu aias kasvas pikki aastaid imeilus ja kohev vaasikujuline, sinakas-hallikasrohelist värvi kirju kadakas (Juniperus squamata) „Meyeri”. Ta sirgus üsna ruttu mehekõrguseks ja lisas siis tasapisi sentimeetreid veelgi, nii et mõneteistaastasena oli tal kõrgust juba pea kaks meetrit. Ta okkad olid kadaka kohta suhteliselt pehmed ja oksad kaardusid ülemistest otstest elegantselt allapoole. Ta kasvas ka üsna laiaks – vast umbes poolteist meetrit läbimõõtu. Ühel suvel tegid herilased tema sisse pesa ja siis olin küll mõnevõrra hädas, sest kadaka ümber oli lillepeenar, aga eks sa rohi seda nende tigedike valvsa pilgu all. Igatahes elas see kadakas mul paganama hästi, kasvas kui kaunitar ja meeldis hullupööra, kuni ükskord tuli väga külm talv. Ma enam ei mäleta, kas see oli 2012. või 2013. aasta talv, mille lõppedes mu imeilus kadakas enam ellu ei ärganud. Kahju oli mul temast muidugi hirmsasti ja ootasin ka poole suveni, et ehk ikka ajab kusagilt veel mõne halja okka. Aga see oli tühi lootus. Asja aianduskirjandusest järele uurides saingi teada, et kirjud kadakad, eriti Hiinast pärit sordid nagu minu „Meyeri”, olevat külmakindlad ainult umbes –25 kraadini. Noh, Haapsalus

[caption id="attachment_441225" align="alignnone" width="1920"] Tiiu Randmann-Mihkla raamatuga "Vana maja saladused". Foto: Juhan Hepner[/caption] Eesti lastekirjanduse keskus kutsub noori lugejaid osalema Nukitsa konkursil ja andma hääle lemmikule Eesti lasteraamatule. Konkursi tarvis on lastekirjanduse keskus valinud 2024. ja 2025. aastal ilmunud lasteraamatute seast sada teost, millele saavad noored kirjandussõbrad oma hääle anda. Saja hääletusele pandud raamatu seas on mitu Läänemaal elavalt või siinse kandiga seotud autorilt. Nii on nimekirja jõudnud Kaie Ilvese „Amanda hirm” Takinada illustratsioonidega, Tiiu Randmann-Mihkla kirjutatud ja Made Balbati illustreeritud „Vana maj

Kohe ongi käes SEE aeg, kus virgemad või vaesemad lähevad RMK metsa, saag seljas ja telefon näpu otsas ning need teised suunduvad mõne kaubanduskeskuse juurde või turu väravasse tekkinud platsikesele, kus usin talumees oma istandikus kasvanud jõulukuuski müüb. Terve hulk praktilise meelega inimesi piirdub aga sellega, et kougib laealusest kapist või keldririiulist välja karbi, milles oleva tehismaterjalist kuuse saab ise soojas elutoas vaiba peal kokku panna. Igal aastal haljas, igal aastal sama, raha ja loodust on säästetud ning maakera päästetud. Kui me just ei hakka siinkohal välja arvestama selle kunstkuuse valmimise bioloogilist jalajälge. Aga me ei hakka, sest tehismaterjalide koha pealt on mul teadmisi liiga vähe. Erinevaist plastidest ja akrüülkiududest valminud tehiskuused väärivad muidugi minu meelest korralikku nime ja oma kohta taimenimede andmebaasis. Selle ettepaneku võiksin ma eestikeelsete taimenimede komisjonile tõepoolest teha, sest need mehed seal nalja mõistavad.

  [caption id="attachment_461570" align="alignnone" width="500"] Pärnvaher.[/caption]   Kui puudelt ja põõsastelt on sügiskirevad lehed langenud, siis sellele ei pea üldse tingimata järgnema raagus võrade kurblik alastiolek. On terve hulk puid ja põõsaid, mille puitunud osad on vägagi dekoratiivsed ja saavadki silma paistma hakata alles siis, kui on leherüü varjust valla päästetud. Ka selliseid tasub omale talviseks silmarõõmuks aeda istutada, kuskile käimisteede äärde või aknavaatesse, sest talviti me ju aias pikki ringe ei tee. Üks väga põnev puukene, mis viimasel ajal Eestis järjest populaarsemaks muutub, on pärnvaher, Acer tegmentosum, sünonüümiga Amuuri vaher. See võib kasvada kuni 15 meetrit kõrgeks, kuid tean mõnda aednikku, kes teda igasuvise lõikusega madala põõsaspuuna kasvamas hoiavad. Tema mitmeaastased oksad ja nooremad tüved on tuhmrohelised, valge vertikaalse lainja triibutusega. Esimese aasta noored kasvud on aga sügavtumepunased. Tõeline silmarõõm!

[caption id="attachment_457694" align="alignnone" width="1920"] Sügislilled. Arhiiv[/caption] Eesti aianduselus on asju, mis ei muutu kunagi, ja üks neist on igasügisene kibe andmine Facebooki aiandusgruppides teemal, kas piltidel näidatud lillakasroosad madalad lilled on sügislilled (Colchicum autumnale) või sügiskrookused. Siinkohal kahjuks isegi ei saa leebelt nentida, et nii palju kui on erinevaid inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Pigem väljenduksin nagu Agu Sihvka: teadmine – valgus, mitteteadmine – pimedus. Ning krookuste ja sügislillede segiajamine võib mõnel juhul olla eluohtlik. Arvan, et osalt on ehk probleemi põhjus sügislillede segadusse ajav nimi. Kahjuks ma ei tea, kes selle taime eestikeelse nime omal ajal välja mõtles, aga see oli kindlasti ebaõnnestumine. Eesti keel oma ökonoomsuses lubab ju iseenesest nimetada sügislilledeks kõiki sügisel õitsevaid lilli, nagu sügisastreid, teatud liiki hiliseid päevakübaraid, kikkaharju, lursslilli, villülaseid ja krüsanteeme – ni

  Käes on aeg, kus peenardes annavad erinevates varjundites lillakaspunaseid ja roosasid toone kõrged kukeharjad. Olen neid oma aeda istutanud palju, et ka sügiseti ikka õitsejaid jaguks. Nende sügisepoolsete kukeharjade õitsemisaeg on ju rõõmustavalt pikk: osa liike ja sorte alustavad sellega juba juuli lõpus, osa augustis, kuid nende õitsemine kestab ka terve septembrikuu ning sageli oktoobriski. Kukeharjad niisiis rõõmustavad ja nuumavad mu silma üliväga, kuid nüüd neist kirjutades tunnen end siiski ebakindlalt. Seda sellepärast, et väga paljud kukeharjaliigid perekonnast Sedum on viimase kümne aasta jooksul tõmmatud selle põrguma taimegeneetika uute andmete pärast kukeharjade perekonnast välja ja rühmitatud hoopis kanaharjadeks (Phedimus), kikkaharja