Silt: Aidi Vallik
Kes selle tamme istutas: suviste flokside möll
[caption id="attachment_454910" align="alignnone" width="1920"]
Aed-leeklill. Foto: Järvselja metskond[/caption]
Ma mäletan küll, et kirjutasin juba kevadel floksidest – aga neist kevadel õitsevatest liikidest. Suvistest kõrgetest floksidest polnud siis veel mõtet juttu teha, aga nüüd on, sest nüüd nad õitsevad!
Flokside taimeperekonda Phlox kuulub ligemale 60 väga erineva kasvukuju, õiesuuruse ja õitsemisajaga liiki, millest suur osa õitseb kevadel, väiksem osa suve teisel poolel ning osa liike on isegi lausa üheaastased. Näiteks on üheaastane meiegi seemnepoodidest tuttav suvileeklill Phlox drummondii, mille sordid kasvavad madala padjandina ja on väga värvikirevad. Need vajavad küll aprillikuist ettekülvi tuppa aknalauale või kasvuhoonesse ning peenrasse istutatakse noored taimed juba pärast öökülmade möödumist. Kui see natuke tülikas ettekasvatamise moment välja arvata, on nad väga vahva valik kuskile peenraserva, mis näiteks pärast tulpide äraõitse
Aed-leeklill. Foto: Järvselja metskond[/caption]
Ma mäletan küll, et kirjutasin juba kevadel floksidest – aga neist kevadel õitsevatest liikidest. Suvistest kõrgetest floksidest polnud siis veel mõtet juttu teha, aga nüüd on, sest nüüd nad õitsevad!
Flokside taimeperekonda Phlox kuulub ligemale 60 väga erineva kasvukuju, õiesuuruse ja õitsemisajaga liiki, millest suur osa õitseb kevadel, väiksem osa suve teisel poolel ning osa liike on isegi lausa üheaastased. Näiteks on üheaastane meiegi seemnepoodidest tuttav suvileeklill Phlox drummondii, mille sordid kasvavad madala padjandina ja on väga värvikirevad. Need vajavad küll aprillikuist ettekülvi tuppa aknalauale või kasvuhoonesse ning peenrasse istutatakse noored taimed juba pärast öökülmade möödumist. Kui see natuke tülikas ettekasvatamise moment välja arvata, on nad väga vahva valik kuskile peenraserva, mis näiteks pärast tulpide äraõitseKes selle tamme istutas: liiliate lummuses
Käes on see südasuvine aeg, mil Facebooki aiagrupid täituvad lopsakate liiliapiltidega. Kuid sel aastal tuleb ilusaid liiliapilte peamiselt vaid neist Eesti paikadest, kus ilmataat suve esimese poole vihmadega veidi tagasi on hoidnud. Kohtades, kus on kevadest saadik aina sadanud ja sadanud, nagu näiteks Tartu, Võru, Viljandi ja Valga maakonnas ning Järvamaalgi, postitatakse aga õnnetuid pilte pruunidest rootsudest koos ahastava küsimusega, miks liiliad tänavu küll sellised on ja kuidas neid päästa oleks võimKes selle tamme istutas: lõbusad lupiinid
Kui nüüd kohe minna ja maha lõigata need ära õitsenud õisikud, mis peaaegu märkamatult suurteks seemnepeakobarateks on muutunud, siis paari nädala pärast näeksime juba uusi õisi, mõtlesin täna paduvihmas aias ringi ragistades, kui käisime sõbrannaga tema õhtuse peo ruumi dekoreerimiseks erinevaid lilli lõikamas. Lupiinid on nimelt lõpetamas. Suuremad ja kõrgemad peaõisikud on asunud seemneid kasvatama, aga alumistest kõrvalharudest kasvanud väiksemad õisikud veel ilutsevad. Just paras aeg kääridega esimene ring üle käia ja katkestada taimel see seemnete küpsetamise tsükkel. Siis juhtub see, et taim hakkab kiiresti looma uusi kõrvalõisikuid, mis on suutelised õitsema veel mitu nädalat. Ja mõni uuem sort on võimeline edasi põrutama kuni suve lõpuni.
Nii avastasin eelmisel suvel üllatusega, et aeda toodud uue hübriidse „Mini Gallery” sordiseeria lupiinid reageerivad ära õitsenud õisikute jooksvale mahalõikamisele üha uute uhkete õisikute kasvatamisega. Nii olidki 
Kes selle tamme istutas: püvililled
[caption id="attachment_449199" align="aligncenter" width="1920"]
Püvililled. Foto: Kalle Kelviste[/caption]
On viimane aeg sel kevadel püvililledest kirjutada, sest just avastasin jahmatusega, et minu aias on nad suutnud juba peaaegu ära õitseda, ilma et mul oleks pähe tulnud neist juttu teha. Ometi ei ole ju tegu mingite tagasihoidlike kaunitaridega, vaid väga muljetavaldavate ning juba kaua aega meie aedu kaunistanud suurte lilledega.
Eesti aedades kõige tuntum harilik püvilill (Fritillaria imperialis
Püvililled. Foto: Kalle Kelviste[/caption]
On viimane aeg sel kevadel püvililledest kirjutada, sest just avastasin jahmatusega, et minu aias on nad suutnud juba peaaegu ära õitseda, ilma et mul oleks pähe tulnud neist juttu teha. Ometi ei ole ju tegu mingite tagasihoidlike kaunitaridega, vaid väga muljetavaldavate ning juba kaua aega meie aedu kaunistanud suurte lilledega.
Eesti aedades kõige tuntum harilik püvilill (Fritillaria imperialis Kes selle tamme istutas: kevadised ja muud maranad
[caption id="attachment_448679" align="alignnone" width="1920"]
mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Aidi Vallik[/caption]
Mu kiviktaimlas õitsevad juba umbes kuu aega kaks kirgast kollaseõielist padjandit: kevadine maran (Potentilla verna) ja mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Muudkui õitsevad ja õitsevad, näitamata veel erilisi väsimuse märke. Siin on üks põhjus kindlasti selleaastane pikkade külmaperioodidega kevad. Vähemalt ma ei mäleta, et varasematel aastatel need maranad nii pikalt oleksid ilutsenud. Kuigi mõlemad alustavad tavapäraselt üsna varakult: kevadine maran umbes koos kõige varasemate krookustega ja mägimaran hiljemalt sinilillede puhkemise aegu. Ajal, kui kiviktaimlates pole toimunud veel tavapärast maikuist õieplahvatust, kus aubrieetad, kivirikud ja erinevad kevadel õitsevad floksid kivid ja kruusa oma värviliste õiepilvede alla matavad, püüavad need maranakesed oma rõõmsate erekollaste õitega seal kogu tähelepanu. Sel
mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Aidi Vallik[/caption]
Mu kiviktaimlas õitsevad juba umbes kuu aega kaks kirgast kollaseõielist padjandit: kevadine maran (Potentilla verna) ja mägimaran ’Goldrausch’ (Potentilla crantzii). Muudkui õitsevad ja õitsevad, näitamata veel erilisi väsimuse märke. Siin on üks põhjus kindlasti selleaastane pikkade külmaperioodidega kevad. Vähemalt ma ei mäleta, et varasematel aastatel need maranad nii pikalt oleksid ilutsenud. Kuigi mõlemad alustavad tavapäraselt üsna varakult: kevadine maran umbes koos kõige varasemate krookustega ja mägimaran hiljemalt sinilillede puhkemise aegu. Ajal, kui kiviktaimlates pole toimunud veel tavapärast maikuist õieplahvatust, kus aubrieetad, kivirikud ja erinevad kevadel õitsevad floksid kivid ja kruusa oma värviliste õiepilvede alla matavad, püüavad need maranakesed oma rõõmsate erekollaste õitega seal kogu tähelepanu. SelKes selle tamme istutas: nartsissid
Nagu tulbid, nii ka nartsissid on nüüd umbes oma õitsemise keskpaigas – need kõige varasemad liigid või sordid on juba õitsemisega lõpule jõudnud, samal ajal kui keskmise õitseajaga sordid täidavad peenraid oma kirevate värvidega. Hilised nartsissisordid, näiteks poeedinartsisside sordirühmast, alles ootavad oma korda, pungad paisumas.
Nartsissid on Vahemere mailt, Kesk-Euroopast ja Lähis-Idast pärit umbes 60 liigiga taimeperekond, mis on tulpide sarnaselt leidnud tee iluaedadesse juba keskajal. Eestis hakati nartsisse kasvatama mõisaaedades 18. sajandi alguses. Nii ongi nartsissidest saanud tulpideKes selle tamme istutas: tulbid
[caption id="attachment_447726" align="alignnone" width="1920"]
Tulp. Foto Tiina Kelviste[/caption]
Kevad on edenenud ja kõige varajasemad tulbiliigid aedades on oma õitsemisega isegi juba lõpule jõudnud. Kuid see pole ometi ju kõik – osa liike alles alustavad sellega, ja mõnda tuleb võibolla veel isegi mitu nädalat oodata. Pealegi kõikvõimalike tulpide raskekahurvägi – aretustöö tulemusena tekkinud aedtulbi ehk Tulipa gesneriana tuhanded sordid on samuti alles õitsemisega alustamas ning neid õisi jagub juunikuuni välja.
Tulbid on suur ja rikas taimeperekond liilialiste sugukonnast. Nende eri liigid on looduslikult pärit Lõuna-Euroopast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast, kus nad kasvavad steppides ja mägiaas
Tulp. Foto Tiina Kelviste[/caption]
Kevad on edenenud ja kõige varajasemad tulbiliigid aedades on oma õitsemisega isegi juba lõpule jõudnud. Kuid see pole ometi ju kõik – osa liike alles alustavad sellega, ja mõnda tuleb võibolla veel isegi mitu nädalat oodata. Pealegi kõikvõimalike tulpide raskekahurvägi – aretustöö tulemusena tekkinud aedtulbi ehk Tulipa gesneriana tuhanded sordid on samuti alles õitsemisega alustamas ning neid õisi jagub juunikuuni välja.
Tulbid on suur ja rikas taimeperekond liilialiste sugukonnast. Nende eri liigid on looduslikult pärit Lõuna-Euroopast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast, kus nad kasvavad steppides ja mägiaasAidi Vallik: krookused
Alles siis, kui oleme ära näinud lumikellukesed, ümaralehised alpikannid, lumekupud, Amuuri adoonised, võrkiirised ja sinililled, on lõpuks ka krookuste kord. Krookusi on õigupoolest palju liike, neid on kevadisi ja sügisesi, suurema- ja väiksemaõielisi. Kevadel õitsevail krookustel ilmuvad lehed koos õitsemisega, sügisel õitsevail on nii ja naa – kas sügisel koos õitsemisega või järgmisel kevadel ilma õiteta.
Igatahes teab ja tunneb rahvas enamasti just neid kevadel õitsevaid krookusi, sest sügisel õitsevaid liike ongi palju vähem ning need ei ole ka aedades väga levinud. Need, mida rahvasuu ekslikult sügiskrookusteks peab, on üheksal juhul kümnest hoopis harilikud sügislilled, hoopis teine liik. Kuid aiailu on muidugi mõlemast ja üks ei ole halvem teisest.
Krookused on pärit Iraanist ja Vahemere maadest, kuid selle paljud liigid on osutunud ka meie talvekliimas tõelisteks ellujääjateks. Peaaegu kõik kaubanduses ja aedades levivad krookused on külmakindlad ega karda mAidi Vallik: võrkiirised
[caption id="attachment_445154" align="alignnone" width="1704"]
Võrkiirised. Foto: Wikipedia[/caption]
Äsja alanud kevad on toonud nii sotsiaalmeedia aiagruppidesse kui ka minu peenardele valge-, sinise- ja lillavärvilised võrkiirised (Iridodictyum’id), mis teadupärast kuuluvad koos Amuuri adooniste, Armeenia sügislille „Tivi”, harilike lumekuppude ja ümaralehiste alpikannidega meie kõige varajasemate aialillede hulka. Erinevalt noist teistest ei suuda võrkiiris aga otse hanges õitseda, vaid alustab ikka pärast lumeminekut.
Võrkiirised. Foto: Wikipedia[/caption]
Äsja alanud kevad on toonud nii sotsiaalmeedia aiagruppidesse kui ka minu peenardele valge-, sinise- ja lillavärvilised võrkiirised (Iridodictyum’id), mis teadupärast kuuluvad koos Amuuri adooniste, Armeenia sügislille „Tivi”, harilike lumekuppude ja ümaralehiste alpikannidega meie kõige varajasemate aialillede hulka. Erinevalt noist teistest ei suuda võrkiiris aga otse hanges õitseda, vaid alustab ikka pärast lumeminekut. Kes selle tamme istutas: Amuuri adoonis
Minugi aias on nüüd lumi lõpuks sulanud ja esimesed põnevad pungakesed paisutavad ennast peenardel. Ja huvitaval kombel ei ole need üldse lumikellukesed või lumekupud, vaid hoopis Amuuri adoonis pika paraadpeenra serval.