Silt: Aidi Vallik

Nagu tulbid, nii ka nartsissid on nüüd umbes oma õitsemise keskpaigas – need kõige varasemad liigid või sordid on juba õitsemisega lõpule jõudnud, samal ajal kui keskmise õitseajaga sordid täidavad peenraid oma kirevate värvidega. Hilised nartsissisordid, näiteks poeedinartsisside sordirühmast, alles ootavad oma korda, pungad paisumas. Nartsissid on Vahemere mailt, Kesk-Euroopast ja Lähis-Idast pärit umbes 60 liigiga taimeperekond, mis on tulpide sarnaselt leidnud tee iluaedadesse juba keskajal. Eestis hakati nartsisse kasvatama mõisaaedades 18. sajandi alguses. Nii ongi nartsissidest saanud tulpide

[caption id="attachment_447726" align="alignnone" width="1920"] Tulp. Foto Tiina Kelviste[/caption] Kevad on edenenud ja kõige varajasemad tulbiliigid aedades on oma õitsemisega isegi juba lõpule jõudnud. Kuid see pole ometi ju kõik – osa liike alles alustavad sellega, ja mõnda tuleb võibolla veel isegi mitu nädalat oodata. Pealegi kõikvõimalike tulpide raskekahurvägi – aretustöö tulemusena tekkinud aedtulbi ehk Tulipa gesneriana tuhanded sordid on samuti alles õitsemisega alustamas ning neid õisi jagub juunikuuni välja. Tulbid on suur ja rikas taimeperekond liilialiste sugukonnast. Nende eri liigid on looduslikult pärit Lõuna-Euroopast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast, kus nad kasvavad steppides ja mägiaas

Alles siis, kui oleme ära näinud lumikellukesed, ümaralehised alpikannid, lumekupud, Amuuri adoonised, võrkiirised ja sinililled, on lõpuks ka krookuste kord. Krookusi on õigupoolest palju liike, neid on kevadisi ja sügisesi, suurema- ja väiksemaõielisi. Kevadel õitsevail krookustel ilmuvad lehed koos õitsemisega, sügisel õitsevail on nii ja naa – kas sügisel koos õitsemisega või järgmisel kevadel ilma õiteta. Igatahes teab ja tunneb rahvas enamasti just neid kevadel õitsevaid krookusi, sest sügisel õitsevaid liike ongi palju vähem ning need ei ole ka aedades väga levinud. Need, mida rahvasuu ekslikult sügiskrookusteks peab, on üheksal juhul kümnest hoopis harilikud sügislilled, hoopis teine liik. Kuid aiailu on muidugi mõlemast ja üks ei ole halvem teisest. Krookused on pärit Iraanist ja Vahemere maadest, kuid selle paljud liigid on osutunud ka meie talvekliimas tõelisteks ellujääjateks. Peaaegu kõik kaubanduses ja aedades levivad krookused on külmakindlad ega karda m

[caption id="attachment_445154" align="alignnone" width="1704"] Võrkiirised. Foto: Wikipedia[/caption] Äsja alanud kevad on toonud nii sotsiaalmeedia aiagruppidesse kui ka minu peenardele valge-, sinise- ja lillavärvilised võrkiirised (Iridodictyum’id), mis teadupärast kuuluvad koos Amuuri adooniste, Armeenia sügislille „Tivi”, harilike lumekuppude ja ümaralehiste alpikannidega meie kõige varajasemate aialillede hulka. Erinevalt noist teistest ei suuda võrkiiris aga otse hanges õitseda, vaid alustab ikka pärast lumeminekut.

Minugi aias on nüüd lumi lõpuks sulanud ja esimesed põnevad pungakesed paisutavad ennast peenardel. Ja huvitaval kombel ei ole need üldse lumikellukesed või lumekupud, vaid hoopis Amuuri adoonis pika paraadpeenra serval.

Aiagruppides on käes aeg, kus muudkui külvatakse paprikat. Hea mõte – harilik paprika ehk maguspipar (Capsicum annuum) on asendamatu viljataim suvises kasvuhoones. Temast s

Vana kristliku legendi järgi olevat lumikellukesed loodud naiste lohutuseks. Nimelt kui Aadam ja Eeva soojast paradiisiaiast välja aeti, möllanud maa peal kale tuisk. Eeva langes kahetsusse ja meeleheitesse, kuid just siis, kui suur lootusetus temas maad võttis, muutsid inglid tema lohutamiseks lumehelbed valgeteks väikesteks lumikellukesteks, mis maa peale langedes kasvama läksid. Nüüd, veebruaris, kui meil sisemaal on öösiti kahe- kuni viieteistkümne kraadi jagu külma ja päeval sinna kaheksa kanti, õrritavad saarlased pea iga päev oma lumikellukesepiltidega. Seal on ikka tõesti täiesti teine kliima, eriti saare lääneservas. Lumikellukesed õitsevad neil sel aastal juba veebruaris! Kuid eks lumikelluke ongi selle poolest tuntud, et on tore lumeminekuaegne lilleke. Mis siis, et madaluke ja val

Nüüd on meie kandis jälle lumi maha tulnud ja ilm talvise näo tagasi saanud. Kuid jaanuarikuised pikad plusskraadid meelitasid mitme mu aiandusliku sõbra aias enneaegu õitsema mõned varaseimad kevadlilled. Imetlesin neid juba värsketelt fotodelt Facebookis ja pidasin plaani seda ebatavaliselt varast lillepidu ehk lähemalt imetlemagi minna, aga ilm jõudis ette. Noh, ümaralehise alpikanni (Cyclamen coum) pärast pole vaja muretseda. Tema arvatavasti jätkab pärast sellegi lume sulamist nii, nagu poleks midagi olnud. Eks ole tal juhtunud ennegi, et õied hange jäävad. Vahel ta isegi õitseb nõnda, et on õied lumest välja upitanud. Meist soojemates Euroopa maades kasvatataksegi teda põhimõtteliselt talvise aialillena. Ümaralehised alpikannid on eksootilise välimuse ja supervarase õitsemisega kaunitarid, kes on meil igas lillepoes potis müüdava Vahemere alpikanni sugulased. Sama perekond, aga teine liik. Neil on sarnane lehestik ja õite ehitus, aga ümaralehised alpikannid on