Silt: Aidi Vallik

Kohe ongi käes SEE aeg, kus virgemad või vaesemad lähevad RMK metsa, saag seljas ja telefon näpu otsas ning need teised suunduvad mõne kaubanduskeskuse juurde või turu väravasse tekkinud platsikesele, kus usin talumees oma istandikus kasvanud jõulukuuski müüb. Terve hulk praktilise meelega inimesi piirdub aga sellega, et kougib laealusest kapist või keldririiulist välja karbi, milles oleva tehismaterjalist kuuse saab ise soojas elutoas vaiba peal kokku panna. Igal aastal haljas, igal aastal sama, raha ja loodust on säästetud ning maakera päästetud. Kui me just ei hakka siinkohal välja arvestama selle kunstkuuse valmimise bioloogilist jalajälge. Aga me ei hakka, sest tehismaterjalide koha pealt on mul teadmisi liiga vähe. Erinevaist plastidest ja akrüülkiududest valminud tehiskuused väärivad muidugi minu meelest korralikku nime ja oma kohta taimenimede andmebaasis. Selle ettepaneku võiksin ma eestikeelsete taimenimede komisjonile tõepoolest teha, sest need mehed seal nalja mõistavad.

  [caption id="attachment_461570" align="alignnone" width="500"] Pärnvaher.[/caption]   Kui puudelt ja põõsastelt on sügiskirevad lehed langenud, siis sellele ei pea üldse tingimata järgnema raagus võrade kurblik alastiolek. On terve hulk puid ja põõsaid, mille puitunud osad on vägagi dekoratiivsed ja saavadki silma paistma hakata alles siis, kui on leherüü varjust valla päästetud. Ka selliseid tasub omale talviseks silmarõõmuks aeda istutada, kuskile käimisteede äärde või aknavaatesse, sest talviti me ju aias pikki ringe ei tee. Üks väga põnev puukene, mis viimasel ajal Eestis järjest populaarsemaks muutub, on pärnvaher, Acer tegmentosum, sünonüümiga Amuuri vaher. See võib kasvada kuni 15 meetrit kõrgeks, kuid tean mõnda aednikku, kes teda igasuvise lõikusega madala põõsaspuuna kasvamas hoiavad. Tema mitmeaastased oksad ja nooremad tüved on tuhmrohelised, valge vertikaalse lainja triibutusega. Esimese aasta noored kasvud on aga sügavtumepunased. Tõeline silmarõõm!

[caption id="attachment_457694" align="alignnone" width="1920"] Sügislilled. Arhiiv[/caption] Eesti aianduselus on asju, mis ei muutu kunagi, ja üks neist on igasügisene kibe andmine Facebooki aiandusgruppides teemal, kas piltidel näidatud lillakasroosad madalad lilled on sügislilled (Colchicum autumnale) või sügiskrookused. Siinkohal kahjuks isegi ei saa leebelt nentida, et nii palju kui on erinevaid inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Pigem väljenduksin nagu Agu Sihvka: teadmine – valgus, mitteteadmine – pimedus. Ning krookuste ja sügislillede segiajamine võib mõnel juhul olla eluohtlik. Arvan, et osalt on ehk probleemi põhjus sügislillede segadusse ajav nimi. Kahjuks ma ei tea, kes selle taime eestikeelse nime omal ajal välja mõtles, aga see oli kindlasti ebaõnnestumine. Eesti keel oma ökonoomsuses lubab ju iseenesest nimetada sügislilledeks kõiki sügisel õitsevaid lilli, nagu sügisastreid, teatud liiki hiliseid päevakübaraid, kikkaharju, lursslilli, villülaseid ja krüsanteeme – ni

  Käes on aeg, kus peenardes annavad erinevates varjundites lillakaspunaseid ja roosasid toone kõrged kukeharjad. Olen neid oma aeda istutanud palju, et ka sügiseti ikka õitsejaid jaguks. Nende sügisepoolsete kukeharjade õitsemisaeg on ju rõõmustavalt pikk: osa liike ja sorte alustavad sellega juba juuli lõpus, osa augustis, kuid nende õitsemine kestab ka terve septembrikuu ning sageli oktoobriski. Kukeharjad niisiis rõõmustavad ja nuumavad mu silma üliväga, kuid nüüd neist kirjutades tunnen end siiski ebakindlalt. Seda sellepärast, et väga paljud kukeharjaliigid perekonnast Sedum on viimase kümne aasta jooksul tõmmatud selle põrguma taimegeneetika uute andmete pärast kukeharjade perekonnast välja ja rühmitatud hoopis kanaharjadeks (Phedimus), kikkaharja

[caption id="attachment_454910" align="alignnone" width="1920"] Aed-leeklill. Foto: Järvselja metskond[/caption] Ma mäletan küll, et kirjutasin juba kevadel floksidest – aga neist kevadel õitsevatest liikidest. Suvistest kõrgetest floksidest polnud siis veel mõtet juttu teha, aga nüüd on, sest nüüd nad õitsevad! Flokside taimeperekonda Phlox kuulub ligemale 60 väga erineva kasvukuju, õiesuuruse ja õitsemisajaga liiki, millest suur osa õitseb kevadel, väiksem osa suve teisel poolel ning osa liike on isegi lausa üheaastased. Näiteks on üheaastane meiegi seemnepoodidest tuttav suvileeklill Phlox drummondii, mille sordid kasvavad madala padjandina ja on väga värvikirevad. Need vajavad küll aprillikuist ettekülvi tuppa aknalauale või kasvuhoonesse ning peenrasse istutatakse noored taimed juba pärast öökülmade möödumist. Kui see natuke tülikas ettekasvatamise moment välja arvata, on nad väga vahva valik kuskile peenraserva, mis näiteks pärast tulpide äraõitse

Käes on see südasuvine aeg, mil Facebooki aiagrupid täituvad lopsakate liiliapiltidega. Kuid sel aastal tuleb ilusaid liiliapilte peamiselt vaid neist Eesti paikadest, kus ilmataat suve esimese poole vihmadega veidi tagasi on hoidnud. Kohtades, kus on kevadest saadik aina sadanud ja sadanud, nagu näiteks Tartu, Võru, Viljandi ja Valga maakonnas ning Järvamaalgi, postitatakse aga õnnetuid pilte pruunidest rootsudest koos ahastava küsimusega, miks liiliad tänavu küll sellised on ja kuidas neid päästa oleks võim

Kui nüüd kohe minna ja maha lõigata need ära õitsenud õisikud, mis peaaegu märkamatult suurteks seemnepeakobarateks on muutunud, siis paari nädala pärast näeksime juba uusi õisi, mõtlesin täna paduvihmas aias ringi ragistades, kui käisime sõbrannaga tema õhtuse peo ruumi dekoreerimiseks erinevaid lilli lõikamas. Lupiinid on nimelt lõpetamas. Suuremad ja kõrgemad peaõisikud on asunud seemneid kasvatama, aga alumistest kõrvalharudest kasvanud väiksemad õisikud veel ilutsevad. Just paras aeg kääridega esimene ring üle käia ja katkestada taimel see seemnete küpsetamise tsükkel. Siis juhtub see, et taim hakkab kiiresti looma uusi kõrvalõisikuid, mis on suutelised õitsema veel mitu nädalat. Ja mõni uuem sort on võimeline edasi põrutama kuni suve lõpuni. Nii avastasin eelmisel suvel üllatusega, et aeda toodud uue hübriidse „Mini Gallery” sordiseeria lupiinid reageerivad ära õitsenud õisikute jooksvale mahalõikamisele üha uute uhkete õisikute kasvatamisega. Nii olidki

[caption id="attachment_449199" align="aligncenter" width="1920"] Püvililled. Foto: Kalle Kelviste[/caption] On viimane aeg sel kevadel püvililledest kirjutada, sest just avastasin jahmatusega, et minu aias on nad suutnud juba peaaegu ära õitseda, ilma et mul oleks pähe tulnud neist juttu teha. Ometi ei ole ju tegu mingite tagasihoidlike kaunitaridega, vaid väga muljetavaldavate ning juba kaua aega meie aedu kaunistanud suurte lilledega. Eesti aedades kõige tuntum harilik püvilill (Fritillaria imperialis