Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast põhinenud riiklikul koolitustellimusel. Säärane süsteem ei ole ennast tõestanud, vaid vastupidi – on selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ümberkorraldused kõrghariduses on hädavajalikud. Praeguse süsteemi nõrkustele on viidatud ka OECD 2007 aastal koostatud põhjalik analüüs.
Ka riigikontrolli peakontrolör kinnitas 30. septembril Riigikogu kultuurikomisjonile saadetud kirjas, et kõrgharidus ja selle rahastamine vajab muutuseid. Sama näitas riigikontrolli 2008. aastal läbi viidud audit „Kõrghariduse riiklik koolitustellimus“. Peakontrolör tõdes, et mitmed olulised küsimused jäävad selle eelnõuga lahendamata, ent samas toonitas, et tänane süsteem ei ole jätkusuutlik. Hetkel panustab riik kõrgharidusse 100 miljonit eurot ning erasektorist lisandub 40 miljonit. Arvestades meie demograafilist seisu kaob senise olukorra säilides kõrgharidusest suur hulk (ca 40 miljonit eurot) raha, kuna üliõpilaste arv demograafilistel põhjustel kahaneb.
IRL-i väljapakutud kõrgharidusreform on lähtunud kolmest põhilisest probleemist eesti kõrghariduses.
Esiteks on praegune süsteem ebaõiglane. Kõrgkooli pääsevad noored kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest. Ülikooli on saada raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib jääda seetõttu ülikoolist üldse välja.
Teiseks on ülikoolide efektiivsus lubamatult madal. Meil on 70 000 üliõpilast, kellest lõpetab igal aastal vaid 10 000. Keskeltläbi veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel seitse aastat, mis on äärmiselt ebaefektiivne ja kulukas kogu riigile. Praegu õpib suur hulk riigieelarvelistel kohtadel olevaid üliõpilasi väiksema kui 50-protsendilise koormusega, kuid riik maksab sellise õpilase eest ülikoolile täishinda. Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumisel avaldasid ka ülikoolide esindajad lootust, et eelnõuga võimaldatav tasuta hariduse omandamine võib kujuneda üliõpilastele distsiplineerivaks ning konkreetseks motivaatoriks oma õpingud nominaalse ajaga läbida.
On selge, et efektiivsus peab kasvama – tulemuslikud õpingud peavad olema nii ülikooli kui ka üliõpilaste eesmärgiks.
Seni oleme püüdnud läbi riikliku koolitustellimuse suunata üliõpilasi õppima erialadel, mille vastu huvi on väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingualusel täitmata kohustusi ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline raha ebaotstarbekas kulutamine tuleb lõpetada. Samuti on küsitav, kuivõrd peegeldab riiklikul koolitustellimusel põhinev ülikoolide rahastamine Eesti tööturu vajadusi. Määratud lõpetajate arv on ebapiisav tööturu nõudluse rahuldamiseks.
Kõrgharidusreformi eesmärgiks on muuta kõrgharidus õiglasemaks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Reformi läbiviimine võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatava raha kahekordistada. Suuremad kulutused üliõpilase kohta tagavad paremad palgad õppejõududele, suuremad toetused üliõpilastele ja aitab senisest jõudsamini ehitada välja ülikooli infrastruktuuri. Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Reformi tulemusena lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.
Reformi tulemusel saab kõrgkooli immatrikuleeritud üliõpilane õppida esimese semestri tasuta õppekohal eestikeelses õppes olenemata õppekavast. Hilisem on juba üliõpilase enda kätes: tema tasuta õppekoha säilimine sõltub tema isiklikust õppevõimest. Kuna õppevõime on seotud osalise õppekulude hüvitamisega, võib eeldada, et tänu soovile püsida tasuta õppes jõuavad noored kiiremini lõpetamiseni ning tööturule suundub suuremal arvul vajalikke spetsialiste.
On selge, et Eesti kõrgharidus vajab kiireid muudatusi. IRL on eesmärgiks võtnud kõrgharidusreform läbi viia sellel aastal, et muudatused jõustuksid juba järgmise kooliaasta alguseks.
Priit Sibul,
riigikogu kultuurikomisjoni liige, IRL
Aga nüüd ärge imestage, kui järjest rohkem noori läheb välismaale õppima
küll pole kunagi liiga palju.Kas euroopa probleem on siis praegu vähene kooliharidus,kui palju aega elust peaks koolipingis keskmine noor veetma,et võlaprobleemid laheneks?Samas tootmine liigub aasiasse ja arenenud euroopa väristab sinnapoole kätt-ostke meie võlakirju. Tehnoloogiate areng on jõudmas punkti kus mõned maailma riigid kes toodavad lõviosa tehnoloogiast on omadega mäel,ülejäänutel pole muud varianti kui sinna emigreeruda.Moodsad tehnoloogiad toovad õnne ikkagi vaid nende tootjate ja arendajate õuele,kui rikkust iseenesest üldse õnneks pidada-näitavad ju õnneuuringud järjekindlalt,et õnnelikumana tunnevad end meie mõistes vaesemate ja harimatumate ühiskondade liikmed.(muidugi mitte need kes päris sõdade ja nälja käes vaevlevad,kuid nendegi põhjusena pole paraku haritud maailma osa sugugi… Loe rohkem »
Haridust pole kunagi liiga palju. Mida haritum rahvas, seda mõtlemisvõimelisema. Isegi kui teeb lihtsat tööd, aga lihtsaid töid jääb tehnoloogia arenedes aina vähemaks, suudab ta mõelda ja analüüsida. Haritud inimest manipuleerida on raskem kui harimata inimest.
…”Ülikooli on saada raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem.”…
Reformi ja irl-i “märg unenägu”. Vähem vaeseid haritlasi, ülikoolist kõik kartulipõllule rohima! Riik on paljas ja näljas, raha pole, aga kõik tahavad kõrgharidust! Riigikogulastel pole omalegi piisavalt pappi, jaga seda veel siis tudengitega.
Mida on plaanis teha ühiskonna üleharituse vältimiseks?Eks ole ju euroopas praegu see põhiprobleem.et vanad on vanaks jäänud ja noored on nii haritud,et neile sobiks vaid peenemad riigi-jms-ametid.
Peaks lõpetama selle härda jutu vaesest andekast noorest,kes tõesti andekas leiab võimaluse ja pole midagi katki kui ta alustab tootval tööl elukooliga,pigem on see plussiks võrreldes paarkümmend aastat koolipinki nühkinud eakaaslastega.