Indrek Tarand — kõige euroopalikum parlamendisaadik

Europarlamendi liige Indrek Tarand usub, et seni, kuni parteidele tuleb riigikogust kosena raha, lollused ei lõpegi. Foto: Elmo Riig / Sakala/ Scanpix

„Muusika! Kas saaks muusika vaiksemaks?”

Indrek Tarand (pildil) näeb nii lennartmerelik välja, kui ta vastuvaidlemist välistava sõbralikkusega baarmeni poole pöördub. „Me hakkame siin lindistama.”

Hotelli fuajees kõlanud sulnis muusika alandub peaaegu vaikuseks.

„Kas nii sobib?” küsib baarmen, aga Tarand on juba läinud, et leida intervjuuks sobiv laud.

Indrek Tarand, miks Te europarlamenti kandideerite?

Esiteks, ma olen nüüd väljaõppinud sõdur ja mind võib kasutada n–ö laskeülesande täitmiseks. Ma suudaksin teise perioodi teha märgatavalt efektiivsemalt kui esimese. Kuigi ka esimene tuli mul hästi välja, ma ise rõõmustan ja isegi mu ema rõõmustab.

Mis hinde Te endale paneksite?

Mina ei pane midagi, selle on pannud Votewatchi kasutajad. Üle–euroopalises veebikeskkonnas on ilmnenud, et minu hääletused sobivad kõige suuremale eurooplaste hulgale — ma olen europarlamendi selle koosseisu kõige euroopalikum saadik.

Votewatch on valijakompassi moodi asi. Kasutaja vastab küsimustele ja vastustest selgub, kuidas iga saadiku hääletamine sellega kokku läheb. See on teine põhjus kandideerida.

Kolmas põhjus on, et mul läks tuju väga pahaks, kui kuulsin, et Siim Kallas ja Andrus Ansip on otsustanud, et nemad vahetavad kohti ja et parlamenti ei kavatsetagi kaasata. Väljaspool parlamenti on seda protsessi aga raske mõjutada.

Kas Te seda ikka teate, et ajalugu kipub farsina korduma?

Eks ta nii kipu olema, aga minuga see nii ei lähe, sest minul ei ole eesmärgiks püstitada uut Euroopa rekordit häälte arvus ja osakaalus. Minu eesmärk on, et nutivalija saaks endale nutika kandidaadi, kelle energia ja efektiivsus on suur. See on tõestatud. Minu kasutegur on suurem kui meie viiel saadikul. Ma lihtsalt jõuan rohkem.

Mis alal Te ennast europarlamendis asjatundjaks peate?

See sõltub komisjonist, kuhu satud. See ei ole sinu valida, sind jagatakse ära. Mina olen välis–, julgeoleku– ja kaitse– ning põhiseaduskomisjonis. See viimane on väike komisjon, aga seal arutatakse, millised puudujäägid on Lissaboni lepingus, mida teisiti teha, parlamendi enda töökorralduslikud probleemid.

Julgeolekukomisjonis kirjutasin raporti, miks Euroopa ei taju tõsiasja, et vaid ressursse koos kasutades — saades jagu psühholoogilistest tõketest ja tehes ühist kaitseväge — on võimalik NATO Euroopa–sammas välja ehitada. See on palju tähelepanu leidnud.

Olen tegelnud Arktika küsimusega, olin raportöör ja kõneisik. Seal põrkuvad suured riiklikud huvid, seal on potentsiaali kalanduseks, maavarade kaevandamiseks, kauba– ja reisijateveoks. Seal saame ka oma soome–ugri asja ajada, proovida arktika põlisrahvaste heaks midagi teha.

Kes iganes Eestist europarlamenti ei valita, ainult minul on šanss saada parlamendi büroo liikmeks ehk 14–liikmelisse juhatusse. Miks ainult minul? Ma korra kandideerisin sinna, aga mul jäi paarkümmend häält puudu. Tegin sellega endale nime, ülemused ja suuremad ninad hakkasid mind märkama, minuga arvestama, rääkima ja arvamust küsima.

Ma olen vaba parteilisest ohjast, ma võin valida endale grupi, ma ei ole kinnistatud. Parlamendi büroo kaudu reguleeritakse parlamendi enda protseduure, eetikakoodeksit jms. Nagu riigikogus, on sealgi hulk parandamist vajavaid probleeme, millega tuleb võidelda.

Ütlete, et olete endale nime teinud, aga mis silt sellel nimel küljes on. Kas skandalisti oma?

Põhiline silt on, et räägib vähe, aga kui räägib, siis täpselt ja hästi. Kui lubab, siis teeb ära ja peaaegu alati õigeks ajaks. Viskab nalja ka, kui on pingeline olukord. Skandaali teha ei ole mõtet.

Kellele ei meeldi mu prillid, siis on hea teada, et välised märgid on suures karjas vajalikud. Kui sul on peaaegu 800 saadiku seas ainsana prillid peas, siis on sul see eelis, et kõik jätavad su meelde, sa ei pea ennast tutvustama.

Kas see oli Teie poolt ilus tegu Siim Kallase kõrvalehüpe europarlamendis üles võtta? Eestlaslik tegu teist allapoole tirida?

Eestis on riigikogu taandanud ennast olematusse, aga normaalses parlamendis on konstitutsiooni ja täidesaatva võimu kontrollimine põhikirjaline tegevus ja igalt liikmelt eeldataksegi seda tegevust.

Kui tekib kahtlus, et täidesaatva võimu kandja rikub komisjoni eeskirja, tuleb sellele tähelepanu pöörata, mitte teeselda, et oi, me ei näinud! Kallase ammused võlakirjad on tühiasi võrreldes sellega, kui Barroso ütles: Halloo, Siim, sa kas oled siin või sa lõpetad (Eestis) siseriikliku tegevuse.

Aeg–ajalt kõneldakse, et Tarandil on alkoholiga probleeme. Kas on?

(Jäiselt.) Milliseid probleeme?

(Lõbustatult.) Igaüks, kes alkoholi tarvitab, tarvitab terake liiga palju, kui talle hea oleks ja ainsad, kes ei tarvita liiga palju, on need, kes üldse ei tarvita. Kuigi see võiks ka neile hea olla, sest enamasti on nad endised alkohoolikud.

Millest sellised jutud tekivad?

See on parteiline kidin. Meil on kolm juttu. Esiteks, et ta on kogu aeg täis.

Olete siis või?

Tahate, toome autost alkomeetri, mulle just kingiti? Teine jutt on, et ta on palganud oma naise, mida ma ei ole kunagi teinud — kolme lapse emal on ikka tööd küll. Aga seda käiatakse. Mingi kolmas loll jutt on veel, mida nad isekeskis räägivad ja levitavad. Ja mina pean hakkama tõestama. Kes ütleb, see tõestagu oma väidet, et mul on meeletu alkoholiprobleem.
Sellega ma ei ole muidugi öelnud, et ma olen karsklane.

Kui palju muutub parlament pärast valimisi?

Eelmine kord jäid pooled liikmed alles ja pooled olid uued. Arvatakse, et seekord läheb umbes samamoodi. Aga see uus 50% on teistmoodi. Tulevad sisse „vähem Euroopat”– ja „vähem rahvusriigi Euroopat”–liikumised.

(Kavalalt.) Aga süsteem jääb samaks. Kaks päeva pärast valimisi tulevad need, keda tagasi valiti, kokku mitteametlikule istungile ja hakkavad kaarte jagama. Teised alustavad ametlikult 15. juulil. Meiesugustel on selleks ajaks kõik juba jagatud, neil on vaid küpsisepuru taldrikul. See on jõhker, aga nii see võimujagamise kokkulepe praegu on.

Kui praegune parlament 2009 valiti, ei osanud keegi ette näha nii tõsist eurokriisi. Kogu võhm on läinud euro stabiliseerimiseks ja päästmiseks. See ei olnud plaanis, arvati, et see koosseis tegeleb kliimamuutuste ja keskkonnaga. Nendega tegeldi ka, aga vähe.

Kui nüüd räägitakse, et Euroopa Parlament hakkab tegelema julgeolekuga, siis on see puru silma ajamine. Ta võib sellega tegelda, aga tegelikku julgeolekut hakatakse looma energiakomisjonis. Kui suudaksime saudidega kokku leppida, et nafta hind langeb 80 dollarile barrelilt, siis meie idanaabri rahandus ei tasakaalustuks enam üldse ja see vähendaks tema soovi laamendada naabrite aedades.

Kas Vana Euroopa julgeb nii radikaalseid samme teha? Ta on ennast Venemaaga käsist ja jalust sidunud.

Küll ta julgeb! Ega vana Euroopa ole loll. Ta saab aru küll, et on seotud ja saab ka aru, et mida vähem on seotud, seda turvalisem.

Ent nii palju on juba kulutatud, need Nordstreamid ja muud juhtmed.

No ja mis siis! Ennegi on inimkond kulutanud mõttetustele raha.

Energeetika on koht, kus Euroopa ühispoliitikaid teha. Kui hakkame rääkima ühisest välis– või kaitsepoliitikast, siis seda ei ole ju olemas. Siis pole muud kui „Halloo, ameeriklased, andke meile 135 sõdurit”. Mis on neist kena, aga lõpmatuseni ei saa olla, et 70% NATO kulutustest teeb Ameerika ja 30% Euroopa ning siis ei suuda Liibüa operatsioonigi läbi viia.

Kui habras meie olukord üldse on? Eestis on negatiivne majanduskasv, räägitakse euro deflatsioonist.

Meie majandus kukub, sest meid juhivad kompetentsed majandusmehed, kes teavad kõike makromajandusest. Oma jutu järgi.

Aga deflatsioonist vist ei pääse, sest kui euro kriis algas, tehti Saksamaa mahitusel pühaduseks, et eelarve peab tasakaalus olema ja riikidel ei tohi võlgu olla. Samal ajal Ameerika ja Inglismaa, kes ei kasuta eurot, võtsid vastu otsuse: me trükime raha juurde, sest raha ei ole nagu kuld või nafta, mis maa sees otsa saab. Tegidki nii.

Inglise keskpank tõstis just majanduse kasvu prognoosi 2,5 protsendilt 3 protsendi peale. Kui Euroopa Liit ei taha ühiseid võlakirju ja ei taha muuta euro jäika struktuuri, siis jäämegi suure tõenäosusega 0 või 0,1 protsendi kasvu peale. See on suur probleem.

Kuid deflatsiooni kõrval räägitakse veel ka stagflatsioonist. See on kombinatsioon kiirest inflatsioonist ja stagnatsioonist ehk aeglasest majanduskasvust. Jaapanis on see kestnud juba 20 aastat. Mis kasu sellest on, kui meil on eelarve tasakaalus, aga millekski mõistlikuks raha ei ole? Õpetaja palka tõsta ei saa. Haigekassa teenuseid vähendame. Puudega inimeste teenuseid vähendame. Laste sporditoetuse võtame ära. See on narruse tipp, aga eesti inimene on arvamusel, et see muinasjutt on tore.

Mida siis teha?

Inimesed võiksid selja sirgu ajada ja oma õigusi nõuda. Eestis on kaht sorti kodanikke: parteilised kodanikud, kel on rohkem õigusi, ja kõik ülejäänud, kel on vähem õigusi. Miks näiteks ei ole kodanikel õigust praegustel valimistel esitada 12 inimesega nimekirja, miks see õigus on ainult parteidel? Ma ei tea, miks.

Miks kõik seltsid ja MTÜd maksavad liikmemaksu ja majandavad ennast sellega? Kui korteriühistu juht ütleks, et tõstame liikmemaksu sada korda ja kleebime selle rahaga linna minu pilte täis, siis peetaks teda hulluks ja hääletataks maha. Kui parteidele tuleb riigikogust kosena raha, siis lollused ei lõpegi.

Kui Te europarlamenti ei pääse, kas siis kandideerite tuleval aastal riigikokku?

Eks näe, aga ma ei välista seda.

Siis peate mõne erakonnaga liituma.

Ei pea, ma võin uue kelgu teha. Mis see partei teha, 500 inimest! See on kahe nädala küsimus. Kui ei oska teha, siis läheb kaua, nagu Ojulandil ja Herkelil. Pole parata, vahel läheb talivili hukka, kevadel ei ole orast.

Aga minu jaoks on tulevik päev–päevalt lahti rulluv mõistatus. Ma ei planeeri, ma vaatan, mida elu toob ja katsun sellega toime tulla.

Millele või kellele Te selle juures loodate?

Elu elades tuleb loota iseendale, lähedastele ja sõpradele. Siis ei vea keegi alt.

Mida arvate Haapsalu raudtee taastamisest?

Majanduslikult ilmselt see ära ei tasuks, aga meil on kodus ja elus palju asju, mis majanduslikult ei tasu ära. Näiteks lapsed, aga oleks imelik, kui neid ei oleks. Kui raudtee oleks, ega ta kedagi segaks, pealegi ta ei ole mingi ohtlik objekt nagu tuumajaam.

Haapsalu on siiski väga väike linn, kui ma ei eksi, siis 11 000 inimest. 11 000 inimest pannakse Euroopa Parlamendis iga päev viide hoonesse: liikmed, teenistujad, külalised, lobistid, konverentsil osalejad.

Nii et ära ta ei tasu, aga majanduslikult ära ei tasu ka Estonia teater ega rahvusraamatukogu.

Kuidas kampaaniat teete?

Ma teen suult suule ja inimeselt inimesele. Räägin inimestega. Visuaali (bussi) tunnevad kõik ära, tulevad ligi ja hakkavad rääkima. Balti jaama tunnelis on näitus, seal on näha, millega tegeleme.

Olen sõitnud ja sõidan ringi ka, aga ma ei aja miitinguid kokku ja ma ei pane noori inimesi parteilistesse dressidesse. Tuleb leida teisi meetodeid ja ma leian neid.

Kui europarlamendi saadiku palk oleks väiksem, kas Te siis ka sinna kandideeriksite?

Mina ei ole sinna palga pärast läinud, kuigi parlamendis on Ida–Euroopa mõistes väga hea palk.

Te ei pea ju ka oma palka parteiga jagama!

Vaat see on hea asi. Ma ei ole elus kunagi olnud nii maksujõuline, isegi mitte Eesti Pangas töötades.

Miks seekord nii palju saurusi ehk veteranpoliitikuid kandideerib?

Ilmselt on vanad taasiseseisvuseaegsed vimmad ja võitlused ikka veel hinge peal. See on esimene kord, kus nad saavad üksteisest mõõtu võtta. See on neile elu ja surma küsimus, kes on suurim häältemagnet.

Kas tõesti selle nimel paneb Marju Lauristin kiivri pähe ja istub mootorratta selga?

Kui erakonnale tuleb riigieelarvest kogu aeg raha peale, siis tehaksegi lollusi. Parteid arvestavad küüniliselt, et keskmine kodanik on loll ja talle mõjub 20–sekundiline telereklaami- laks.

Ütlete, et Teie valija on nutivalija. Kes see selline on?

Tal on nuppu, ta tahab olla pärisorja mentaliteedist ja toiduahelast vaba. Kas teate mõnd eksportivat ettevõtet, kes maksab Eesti parteidele raha? Mitte ühtki ei ole. Maksavad need, kes on kohalikul turul, sest nad teavad, et muidu lööb võim neile kammi turja. Või ostavad nad endale turueelist, nagu hiljaaegu oli näha.

Milline oleks Teie meelest ideaalne koosseis eestlasi europarlamendis?

Kui saaksin endale kaasa Eerik–Niiles Krossi, Yoko Alenderi, Marju Lauristini, Kaja Kallase ja Aivar Riisalu. See võib olla täiesti reaalne nimekiri.

Riisalu?!

Tema on ainuke, kes on Keskerakonnast valimiskõlblik. Ma tunnen teda kui reservohvitseri, artisti ja huvitavat inimest.

Indrek Tarand

• Sündinud 3. veebruaril 1964 Tallinnas

Haridus:

• 1982 — lõpetas Tallinna 21. keskkooli
• 1982 — astus Tartu ülikooli ajalugu õppima, aga heideti I kursusel välja, sest käis jõululaupäeval Julius Kuperjanovi haual küünlaid süütamas.
• 1991 — lõpetas ajaloolasena Tartu ülikooli, täiendanud end välismaal.

Töö:

• 1993 valitsuse eriesindaja Narvas, Mart Laari nõunik.
• 1994–2002. Välisministeeriumi kantsler, Eesti esindaja Püha Tooli juures.
• 2002–2003 Eesti Panga personalijuht.
• 2005–2009 Eesti sõjamuuseumi direktor.
• 2009 — Euroopa parlamendi liige. Sai 102 500 häält (26% kõikidest antud häältest), 1000 häält vähem kui terve Keskerakond.
• 2011 — kandideeris Keskerakonna kandidaadina Eesti presidendiks

Abielus, kolm last.