Neeme Suur: Uskudes raudtee taastamisse

Riigikogu liige Neeme Suur kirjutab, et reisirongiliiklus vajab kogu Eestis doteerimist ja Haapsalu liini toetusvajadus pole hullem Viljandi, Valga või Riisipere omast.

Minu seisukoht Haapsalu raudtee asjade seisust on oluliselt positiivsem, kui eelmisel nädalal Lääne Elust lugeda võis. Ma arvan, et Haapsalu raudtee väljavaated on pigem head kui halvad. Haapsalu raudtee taastamine ei ole küll riigi raudteeinvesteeringute hulgas esmaülesanne, aga on potentsiaalse suunana kaardil (ja arengukavas) olemas.

Praegu oleme jõudnud seisu, kus Haapsalu raudtee taastamise teema ei tekita ametnikes ega riigi tasemel otsustajais võõristust, vaid see on koos teiste regionaalset raudteeühendust puudutavate projektidega otsustamist vajavate asjade nimekirjas.

Meie seisu teeb eriliseks ja meie väljavaateid suurendab asjaolu, et kohalikud inimesed ja ametkonnad on raudtee taastamise nimel palju aastaid visalt töötanud. Ettevalmistustöid on tehtud majandus– ja siseministeeriumi teadmisel ja osalusel. Liigume sinnapoole, et hetkel, mil lauale tõstetakse uus, arendatav raudteeprojekt, on Haapsalu raudtee taastamiseks kõik vajalikud nõuded täidetud. Ettevalmistustööd jätkuvad maavalitsuse eestvedamisel ka praegu ja täie hooga (viimane töökoosolek oli möödunud reedel). Transpordi arengukavas kirja pandud tegevustega liigume kohe edasi.

Me peame ka aru saama, et vastuseis raudteele ei kao kuhugi. Paljud inimesed on põhimõtteliselt seda meelt, et Eestis ei peaks muud raudteetransporti üldse olema, kui idast kaup ja otse sadamasse. Arvatakse, et maanteetransport on odavam ja paindlikum. Paraku ei võta raudteeskeptikud arvesse ühiskonna kogukulu, mis maanteedega ja autotranspordiga kaasas käib. Kogukulude poolest on raudtee ühiskonnale odavam kui maantee.

Esmane investeering on suhteliselt sarnane korraliku uue maantee ehitusega. Neljarealine maantee aga maksab kolm korda rohkem kui ühe rööpapaariga raudtee. Raudteele heidetakse ette reisijateveo doteerimise vajadust. Erinevus seisneb aga selles, et maantee puhul on kulud hajutatud. Kui maanteede ehitamise ülalpidamisega ning maanteeliikluse korraldamisega kaasnevad kulud kajastuksid kõik täielikult kütuse hinnas või oleksid maanteed isemajandavad ja maksulised, oleks kulude sarnasus rohkem tajutav.

Raudtee kasuks räägib kiirus, turvalisus, ühenduskindlus ja sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus. Enamik rahvast hindab raudtee häid külgi, võtab kõik raudtee arendused tänuga (muidugi ka asjakohase kriitikaga) vastu ja sõidab heal meelel rongiga. Ka üldine transpordipoliitika, nii senine (juba tehtud raudteede parendused ja uute rongide soetus, Rail Balticu arendamine jms) kui ka tulevane (praegu menetlemisel olev transpordi arengukava 2014–2020) toetab raudteetranspordi säilitamist ja arendamist Eestis. Selles valguses tundub kunagine Haapsalu raudteest loobumine pigem erand ja selle vea loodame parandada.


Me peame veel aru saama sellest, et ükskõik kuidas praegune majandusminister ennast väljendada võtab, Eesti–sisene regionaalne raudtee ei kao kuskile. Samuti ei kao kuskile vajadus Eesti–siseseid raudteeliine edasi arendada. Investeeringuid on seni pidevalt tehtud ja tehakse edasi. Tallinna–Tartu ja Tallinna–Keila liin on ehk teine teema, aga iga teise raudteeliiniga, mis Eestis sees reisijaid teenindab, kannataks Haapsalu liin igal juhul võrdluse välja. Türi–Viljandi on tehtud, Tartu–Valga on tehtud, Keila–Riisipere lõik on rekonstrueeritud, saab ka Riisipere–Haapsalu lõik taastatud.

Juhul kui lähimate aastatega ei langetata otsust Lelle–Pärnu lõigu rekonstrueerimiseks, katkeb rongiühendus Pärnuga. Selle lõigu seisukord on samasugune, kui oli Haapsalu raudteel enne rööbaste ja liiprite ülesvõtmist, ja varsti seal sõita ei saa. Ükskõik, mis Rail Balticust saab, milline majandusminister küll Pärnuga raudteeühenduse likvideeriks? Pärnu on suurem, aga Haapsalu on lähemal, tulemus on sarnane. Lõpuks ei ole lihtsalt enam võimalik ajada sellist juttu, et igale poole mujale teeme raudtee korda, aga näe, Haapsalusse ei tee. Isegi kui me teame, et teised ka ja sama palju dotatsiooni vajavad, isegi kui tasuvus sarnane on, ikka ei tee. Võiks ju teha, aga ei taha. See ei oleks enam tõsine jutt.


Me võime arutada ja peamegi arutama selle üle, mida teha enne ja mida pärast. Kas kõigepealt Narva suund, Lelle–Pärnu suund, Valga–Koidula– Pihkva suund, Haapsalu suund või midagi muud. Keegi aga ei saa tõsiselt väita, et Haapsalu liin oleks Eesti raudteedel kuidagi eriliselt mittetasuv. See väide oleks lihtsalt vale.

Majandusministeeriumi ametnikud on tunnistanud, et suurem osa reisijateveoga seotud investeeringuid Eestis ei ole otseselt majanduslikult tasuvad ja vajavad hilisemat doteerimist. Et igal juhul on tegemist poliitilise otsusega. Ju see siis nii ongi. Haapsalu suund ei oleks uus suund, sisult on tegemist rekonstrueerimisega, millel osa töid on juba tehtud. Varem või hiljem see otsus langetatakse. Mida varem, seda parem.


Neeme Suur,
riigikogu liige, SDE