Aina enam levib Euroopas eelarvamus: võõras tuli meie elu segama.
Aasta lõpul, kui poeg oli tulnud koju, Eestimaale, põletati Helsingis Põhja–Haaga tänavaparklas maha tema isiklik tööauto. Kõik autos olnud tööriistad muutusid tarvituskõlbmatuks. Pole enam, millega tööl käia, millega tööd teha. Kui raskelt oli see kõik tulnud. Pärast mõnda aastat edasiliikumist on poeg taas algpunktis, tuleb jälle nullist alustada.
Sündmuskohal käinud politsei leidis põlemiskohast mingi tühja süütevedelikupudeli ja poetas arvamuse, et eks olnud see nädalalõpu purjutamise „vallatus” või on omanikul vihavaenlasi. Kuna viimane väide langeb ära, siis usun poja soomlasest sõbra ütlemist: „Noortel on igav, Eesti autonumber ja alkohol ärgitas tegudele.”
Et võõramaine autonumber ärgitab „tegudele” nii seadusesilma kui ka muidu igavlejaid, olen omal nahal tunda saanud teistes riikides rännates. Markantseim näide pärineb suvisest Jyväskyläst. Kui peatusin korraks tänavaservas, jõudis keegi juba klaasipuhasti alla panna trahvikviitungi! Vales kohas peatumise eest.
Aina enam levib arvamus ja umbmäärne suhtumine: võõras tuli meie elu häirima, tööd ära võtma. Mida ta siit tahab, mida ta siin teeb? Meil omal probleeme küll. Eelarvamused on kerged tekkima. Nii väljuvadki teod mõistuse piiridest. Jah, noortel on igav. Arvuti, ööklubi, tänav. Kõik. Väiksemais asulais pole korralikku klubigi, kooskäimis– või tantsukohta. Vähestele jätkub huvitavat tegevust, ringides osalemist, klubisid.
Kuritegevust ja hulkumist tänavatel peaks pidurdama kodune kord ja kasvatus. Sealt peaks tulema esmane seletus ja arusaam eluväärtustest. Austus ligimese, tema vara ja tema loodud väärtuste vastu. Peres peaks selgeks saama tööoskused, harjumused koos jagada muresid ja rõõme. Nüüdisaja inimesele tundub see arusaamatu jutt. See kõik oli vanasti. Hiljuti sain seda tunda.
Kui küsisin keskhommikul peres külas olles, kus lapsed (13 ja 15) on, vastas pereisa, et magavad veel. Meie ei kuulnud, kui nad öösel koju tulid. Küsisin siis, kas muret ei ole, millega öösel tegeldakse; vanasti oli selline tore kord, et kell 23 pidi noor ikka kodus olema. Pereema ja –isa pilkude järgi sain aru, et olin midagi nagu väga ebasobivat öelnud.
Ühiskond areneb, globaliseerub. Euroopa saab meie ühiseks suureks koduks. On aga ununenud, mille poole püüdlesime, millest unistasime. Olgu sellest siis möödas paarikümne aasta või sajandi jagu.
Muutuste juures peaks säilima igal kogukonnal, riigil oma identiteet, kultuur, kombed, harjumused, tavad. Praegused muutused lõhuvad minu meelest ühiskonna algrakku, perekonda, kaotades sealt kõik väärtusliku — hoolivuse, headuse, soojuse. Seadustest ei piisa, et reglementeerida inimese elutee. Politsei kõrvaldab vaid tagajärgi.
Kõik see vaevab hinge ja kuidagi kurb on…
Kalle–Kusta Tõnisma,
ettevõtja
lugu,me olemegi kuidagi nagu sattunud mängu kus võitjaid pole…Mis aitaks-ilmselt tuleb lihtsalt loobuda nn arengust ja globaliseerumisest,katsuda elada lihtsalt inimesena inimeste seas,tasakaalu ka loodusega taotledes ja hoida alles oma maa ja rahva eluviisi ja põhimõtteid,isegi siis kui keegi ütleb,et see ei ole efektiivne ja ei tasu ära.
..ei ole, ei saa, on kadunud, on unustatud, pole korda… Kalle, Sina oled ettevõtja, mina alustav ettevõtja – võtame kätte ja ehitame Uuemõisa klubihoone, kus saaks tantsimas käia ja palju muudki teha. Mis Sa arvad?