Praegune linnavalitsuse pakutud lahendus ei ole mitte leinamaja, vaid renoveeritud garaaž teiste renoveerimata garaažide vahel, pealegi veel logistiliselt täiesti ebasobivas kohas.
Olen matuseid korraldanud juba 17 aastat, nii muusiku kui ka iseseisva leinakõnelejana. Selle aja jooksul on jutud leinatoa vajalikkusest tulnud päevakorrale regulaarselt iga nelja aasta tagant kohalike valimistega seoses. Pärast valimisi on asi aga vaibunud. Seepärast tunnustan linnavalitsust, et sellega lõpuks ka päriselt tegeldakse.
Kahju aga, et asjal on küljes väga poliitiline maik — oli valimislubadus ja tegime ära, aga kuidas, ei ole tähtis. Parem lihtsamalt ja odavamalt, sest rohkemaks pole raha. Ka Haapsalu linnal on olnud mitmesuguseid aegu — olid ajad, mil raha oli rohkem, aga siis oli ka alati tähtsamaid kohti, kuhu see paigutada. Miks ei tulnud siis linnavalitsejail leinamaja probleem päevakorrale?
Praegune linnavalitsuse pakutud lahendus ei ole leinamaja, vaid renoveeritud garaaž teiste renoveerimata garaažide vahel, pealegi veel logistiliselt täiesti ebasobivas kohas. Eriti huvitav saab aga olema vastavatud imeilusas De la Gardie lossis Haapsalu hooldusravikeskuse asukail. Päevast päeva „tore” vaatepilt — üks matuserong läheb ja teine juba ootel. Väga sürrealistlik ja meeliülendav, või mis? Millise sõnumi me neile inimestele anname? Milliste tunnetega nad aknast välja vaatavad? Miks me jälle ei hooli inimestest ega nende tunnetest? Kas linnavalitsus on küsitlenud ümberkaudseid inimesi, mis nemad üldse uue leinamaja asukohast arvavad? Tean, et praegu võetakse seda olukorda kui ajutist. Kui leinatuba saab renoveeritud juurdeehitise, on asi aga igavene. Kas see on parim lahendus leinajaile?
Neli aastat tagasi kirjutasin lehes, milline peaks olema Haapsalu leinamaja. Kõige tähtsam on asukoht — linnast väljas Metsakalmistu kõrval. Väga sobilik oleks praegune niinimetatud tuletõrjeplats, mis on linnakärast eemal kalmistu põliste puude all. Sinna saaks koondada kõik matusteks vajaliku ja korraldada sealt kalmistu korrashoidu ning pakutavaid teenuseid. Lõpuks ometi oleks Metsakalmistul ka sellele sajandile sobilikus vormis tualettruum.
Rakvere linn tegi asja korda ja avas tänavu 18. veebruaril linna surnuaia juurde uue leinamaja. Sellest on ka uudislugu Kuku raadios, kus väga sümpaatselt seletatakse ehituse põhjusi ja tagamaid. Põhiline on, et sealne vana garaaž ei olnud sobilik — nüüd on võimalus inimesi väärikalt teele saata. Väärikalt! Rakvere Linnahoolduse osaühingu juhataja Üllar Vaseriku sõnul läks täiesti uus leinamaja maksma natuke üle 200 000 euro. Linnavalitsus tahab aga Läänemaa haiglale peale suruda 250 000 euro suuruse laenu, kui uskuda 19. märtsil Lääne Elus ilmunud artiklit. Minu loogika sai neid arve vaadates otsa. Sama raha eest saaks ju uue leinamaja sobilikus kohas!
Ehk ongi tegu tõelise poliitilise trikitamisega — kui Haapsalu linn on end lõhki laenanud, siis paneme uue laenu hoopis haiglale, et iga hinnaga enne valimisi leinamaja valmis teha ja linnuke täidetud valimislubaduse kohta kirja saada. Kas ei oleks siiski võimalust rahaasjade üle natuke mõelda ja haigla mängust välja jätta? Miks peavad inimesed laenu kinni maksma, sest leinatoa rent jääb ju tarbijaile ja matuste hinnad Haapsalus on juba praegu laes? Miks jätkame rahva koormamist matuseteenuste kõrgete hindadega? Igaveseks, mitte ajutiselt? Rakvere leinamaja teenindab tervet Lääne–Virumaa rahvast. Võib–olla tuleks ka siin rohkem maakondliku tasandiga arvestada ja peaks ka lähemalt tutvuma, kuidas teised maakonnad asju ajavad. Näiteks on Jõhvis leinamaja, mille leinasaali lahendusest saaks eeskuju võtta — kuidas üks leinasaal võib vajaduse kohaselt mahutada nii 30 kui ka 100 inimest.
Lein on inimesele väga raske ning leinaja tajub kõike enda ümber võimendatult. Kõik negatiivne, mis puudutab teenindust, asjaajamist ja lahkunu ärasaatmist, võimendub mitmekordselt. Leinajal ei ole enam jõudu protesteerida omavalitsusega leinamaja tingimuste ja asukoha pärast, sest sel hetkel ei ole ta suuteline neile asjadele mõtlema. Aga enne ei mõtle sellele mitte keegi.
Surm tuleb alati ootamatult ja koos sellega saabub ka šokk maiste asjaajamistega seoses. Vaikselt küsitakse matusekorraldajalt: miks ma pean oma kalli lähedase nii koledast kohast ära saatma? Keset linna koledate garaažide vahel? Kui palju on matuste korraldajad pidanud Haapsalus selle olukorra pärast piinlikkust tundma? Väga palju.
Arvan, et on aeg teadvustada, et meist keegi ei jää siia maailma igaveseks. Kõigil meil tuleb kord minna läbi tähevärava igavikuteele. On viimane aeg mõelda neist asjadest — eriti igavikulistest — inimkeskselt, kasutades selleks endas peituvaid andeid emotsionaalse intelligentsuse ja empaatia näol, jättes korraks kõrvale poliitika. Kas te suudate seda, lugupeetud otsustajad, Haapsalu linnavolikogu liikmed, et saaksite ka edaspidi pärast langetatud otsuseid linnakodanikele julgelt silma vaadata? Soovin teile edu!
Liivi Koemets,
matusekorraldaja
kui palju artikli kirjutaja ka oma talituste tuludest riigimakse maksab et nõnda julgelt sõna võtab? ilmselt mitte eriti.
on vaja raudteed ,et leinajad hõlpsalt , kiiresti ja loodustsäästvalt haapsallu toimetada, küll siis tulevad haapsallu ka matusemüürid ja leinamajad
on lihtsalt ref. kommunist
Õigete seisukohtadega artikkel. keegi meist on igavikuline inimene: keegi
21. märts 2013 – 12:58
hästi argumenteeritud artikkel, linna plaan tunduski kuidagi läbimõtlemata jne, siinkohal peaksid tõesti Läänemaa omavalitsused koos kõik õla alla panema, ei tea kas ka suudavad üksmeelele jõuda
Väga hea ning arukas artikkel! Sukles, loe ja tee jäeldusi!
Liivi – Sinu artiklis väljatoodud seisukohti toetavad väga paljud!
Tubli Liivi !
Tõesti sisukas ja argumenteeritud lugu. Toetan sinu seisukohti ja kutsun ka teisi kodanikke avaldama antud teemal oma arvamust.
Olen artikli kirjutajaga ühel meelel,mõtelnud samu mõtteid.Oleks tore,et see ka nii saab,nagu artiklis kirjutatud.
Proovib end jälle tähtsaks teha… Valimisteni on ju veel aega proua Koemets…