Eesti inimarengu aruanne võtab meie koolide ebaühtlase taseme, aga ka kümned teised hariduse ees või sees laiuvad probleemi terviklikult kokku. Aruanne ei ütle otse, kuidas asjad peavad olema või kes on süüdi, vaid ütleb uuringutele viidates ilustamata ja liialdamata, kuidas asjad hariduses tegelikult on.
Hariduslikust ebavõrdsusest juba räägitakse. Õnneks üha rohkem. Probleemid, kitsaskohad, puudujäägid on uuringutega kümneid kordi kaardistatud, aga seda infot ei kasutata piisavalt, et pakkuda välja lahendusi ja neid siis ka rakendada.
Tabav on aruande koostajate kokkuvõtlik lause: ühegi ministeeriumi töökava ei pääse hariduslõhe mõjudest. Hariduslõhe jõuab tervishoidu ja tööturule, sotsiaalteenustesse ja õigussüsteemi, peresuhetesse ja turvatundesse. Autorid on rõhutanud sedagi, et nähtamatud lapsed ei jää nähtamatuks ning neid leiame üha rohkem haiglajärjekordadest, politsei statistikast, lähisuhtevägivalla juhtumeist, toimetulekutoetuste registreist. Need on uuringutega kinnitatud faktid. Ehk hariduslikul ebavõrdsusel on tagajärjed, mis mõjutavad meie majandust,
