Mu kallis ja armastatud sõber, tean: olen parandamatu. Oled ilmselt täitsa eksinud minu lugude ämblikuvõrku. Palun varu kannatust, ees on veel lugusid ja ma ei jõua ära oodata, et saaks sulle neid jutustada. Aga mõistad ju, et nädala jooksul, mil me ei kohtu, jõuab juhtuda nii palju huvitavat, mida lihtsalt ei saa jagamata jätta.
Tuleme täna tagasi selle juurde, millest alguses tahtsin rääkida. Naljakas isegi mõelda: juba viieteistkümnes peatükk, aga olen ikka alles oma loo alguses. Lõpetan tühja loba ja asun asja juurde.
Keerame kalendri uuesti 7. oktoobrile. Õues on palav, päike äratas mind oma laiskade kiirtega hellalt nägu limpsides. Avasin mingi müra peale silmad ja nägin kiilakat meest. Tema sünnipäeva me eile tähistasime. Ja just temaga suudlesin hilisõhtul pargis. Naeratasin kohmetult ja tõusin riideid kohendades voodist. Me kumbki ei teadnud, kuidas olla. Seepärast lihtsalt kallistasime. Läksin kiiresti hambaid pesema, et aega võita ja end koguda. Kohmetus kadus aga sama kiiresti, nagu oli tekkinud. Pärast lühikest arutelu otsustasime koos hommikusööki teha.
