Niisiis – naasin Stockholmi Arlanda lennujaama ja olin täielikus segaduses. Tülitasin kõiki töötajaid, püüdes aru saada, kuhu minna ja kust saada pardakaart. Kõndisin ühest saali otsast teise, juba mõttes lennureisiga hüvasti jättes. Aga – show must go on – suutsin siiski endale selgeks teha, kust saab pardakaardi, ja jõudsin õigeks ajaks lennukile.
Lennukis valitses elav ja lärmakas meeleolu, justkui oleksin sattunud Türgi seriaali võtetele: keegi jutustas, keegi kõndis ringi, keegi vaatas filmi, keegi sõi midagi – kõike seda tehti naerusuiselt ja suurte žestidega.
Istanbul tervitas mind väikese katsumusega – seitse tundi lennujaamas. Polnud jõudu ega soovi minna linna avastama. Vahetasin lõhnava ja sõbraliku duty-free ala hallide seinte vastu ja uppusin rahvamassi. Kohvrirataste kõrin, laste nutt ning sajad, tuhanded teised hääled.
Kuna mul polnud aimu
