Talv on hea võimalus vaadata oma aeda perspektiivist, mis kevadel-suvel-sügisel isegi meelde ei tule – akendest nimelt.
Tõsi on, et aeda me talviti ju eriti ei naudi. Ei joo me enam terrassil hommikukohvi ega kogune õhtuti grillinurka. Veedame pikki päevi turvalises toasoojuses, teeme tubaseid toimetusi. Seega võib tunduda, et vahet pole, milline see aed meil talvel on, peaasi, et lund jaksaks rookida.
Aga meil on ju aknad, ning pilk kipub sealt välja uitama mitu ja mitu korda päevas. Vaatame, mis ilm on, kas sajab jälle lund või… ja pöörame siis pärast lühikest pilguheitu silmad taas raamatule või supipotile või telefoniekraanile. Sest mis sinna õue ikka vahtida, seal pole ju midagi.
Ometi võiks ju olla. Aknast võiks meile tuppa paista midagi nii ilusat, mis pilgu pikemalt vangistab ja emotsiooni loob. Küllap kõigile polegi see oluline – aga mina olen inimene, kes armastab hirmsasti ilu, kuigi seda teadagi „ei panda padaje”. Tean, et minusuguseid on veelgi.
Nüüd, talvel, võiksidki minusugused aiapidajad kasutada neid päevi, mil maa on „tühi ja paljas”, vahtida mõtiskledes aknast välja ja arutleda, mida nad seal talvemaailmas näha tahaksid. Mis erutaks, rõõmustaks, tooks naeratuse näole, lisaks kirkust ja värve.
Nüüd on aeg planeerida akende vaateulatusse talviseks silmarõõmuks mõeldud istutusalasid!
Suviste püsikupeenarde ja õitsvate põõsastega pole probleemi, need võivad olla kas või otse akna all, sest suviti õues aega veetes paistavad nad seal meile silma nagunii. Talv pöörab meie vaatenurga aga teistpidi, toast õue.
Kui kaugele aknast võiks selline istutusala tulla, et pilku köidaks ja ilusti tuppa paistaks? Tavaliselt planeeritakse värvikad „talvetaimed” aknast vähemalt nelja-viie meetri, isegi kuni mõneteistkümne meetri kaugusele, sest lähemalt pole nad enam mugavalt vaadeldavad ega püüa toasolija pilku.
Siis teine küsimus – kas midagi grupina või midagi üksikult? Grupiistutused mõjuvad tavaliselt paremini. Taimeansambli liikmed toetavad üksteist ja moodustavad kokku põneva pildi. Üksiktaimedele võiks mõelda juhul, kui meil mõlgub meeles mõni tõesti erakordse talvekasukaga soolotaim, näiteks okaspuude laiuvad ja ebakorrapäraselt rippuva oksastikuga vormid, näiteks nn roomavad kuused või põnevateks küürakil kuhjadeks kasvavad skulptuurilaadsed ebatsuugad – aga selliseid on veel.
Ja veel: mida me üleüldse tahaksime seal näha, kui silmad aknast välja suuname? Kas pigem värve või pigem vorme? Kas pigem põnevaid võrasid või pigem okaspuude rahulikku talvehaljast rohelust keset valgeid hangi?
Me ei saa ju nüüd valida õisi või lehti. Me saame valida okkaid, võrasid, kasvukuju, tüve mustrit, okste ja koore värvi – ja me ei kaota sellega midagi. Vastupidi, see on isegi huvitav.
Üks sinakashallide okastega „hõbekuusk” ehk torkav kuusk on hea, aga veel parem oleks, kui mõni erepunaste raagus okstega Siberi kontpuu talle kontrasti pakuks. Mõned mõnusad mägimännid on toredad, aga veel toredam on, kui nende ees särab nudipuuna madalana hoitav erekollaste võrsetega sordipaju „Gold”. Tumerohelise rüüga jugapuu taustal võime imetleda pärnvahtra erksat rohelisetriibulist koort. Kollakate okastega elupuu-, kuuse- või männisordi juures paistab eriti dekoratiivsena silma muhklepa tüükaline tüvi või Amuuri toominga pruunikaspunane koor. Ja nii aina edasi! Võime kombineerida omavahel erineva kasvukujuga okaspuid – mõne eriti sihvaka ja saleda kuusevormi juurde planeerida kerakujulisi elupuid, või miks mitte istutadagi ansambliks kolm või viis ühesugust sordiokaspuud ja täiendada neid vaid mõne erkoranžide okstega vereva kontpuuga.
Nii et praegu on aeg aknast välja vahtida ja unistada! Ning siis hakkame planeerima.
