Punapeet ehk aedpeet ehk söögipeet on suurepärane köögivili, mis sobib suve esimesel poolel noorte lehtedena supi sisse, hilissuvisel palaval päeval juba väikese juurikana okroškasse keeta, sügise hakul koos muude aedviljadega boršipõhjaks hoidistada ja mihklipäeva eel keldrisse tallele panna. Peeti on minu meelest ka hoopis lihtsam kasvatada kui porgandit või kaalikat või isegi hernest, millele teadupärast tuleks toed panna, aga peet ei taha justkui midagi muud peale külvamise, harvendamise ja natukese kastmise, kui ilm pikalt kuiv püsib.
Mina olen peeti külvanud viljavahelduse teises ringis, kuid olen lugenud, et teda võib kasvatada isegi kolmanda ringi taimena, sest maltsaliste sugukonda kuulub peale tema meie levinumatest aedviljadest veel ainult spinat. Seega ei pea väga tähelepanelikult jälgima, mis vili kasvas selle koha peal enne ja mis tuleb pärast. Kolmanda ringi taimeks ei ole ma peeti pannud põhjusel, et säilitamisväärse suure mugula kasvatamiseks vajab ta siiski mõnevõrra lämmastikku ja seda tundub ta pärast kapsaid või kõrvitsalisi veel saavat täiesti piisavalt. Värsket sõnnikut või komposti jällegi otseselt peedikülvi alla laotada ei tasu, sest peet pidavat muidu endasse talletama nitraate, mille suur hulk ei ole inimesele enam kõige tervislikum.
Peet iseenesest on muidu inimesele igati tervistav vili. Tema tooretest juurikatest pressitud mahl pidavat normaliseerima kõrget vererõhku, vedeldama verd, abistama südame tööd, viima kehast välja sinna talletunud raskemetalle ja pärssima isegi kasvajate arengut, lisaks olevat tema tugevad antioksüdantsed omadused ka igal muul moel väga kasulikud. See kõik on arvatavasti tõsi, kuid tõsi on ka see, et toore peedi mahl on mokkamööda vaid vähestele. Minu isikliku maitsemeele arvates on tegemist erijäleda vedelikuga, mida ma olen ehk nõus manustama tõesti vaid siis, kui surm juba suu äärde seisma tahab hiilida. Kuigi hiljuti ühes vestluses mind lohutati, et kui punapeet purustada smuutiks koos banaanide ja värskete maasikate või vaarikatega, siis pidi see joogike joodavaks muutuma. Aga ma pole ikkagi julgenud enam proovida. Küll meeldib mulle keedetud või küpsetatud peet ja nendest tehtud toidud, nii et ehk saan oma antioksüdandid neistki kätte.
Peeti tasub nii minu kogemuse kui teistegi soovituste järgi külvata umbes maikuu keskel, kui maa on juba soojeneda jõudnud. Nii ta idaneb kõige paremini. Harvendada võiks peete isegi kaks korda: kõigepealt siis, kui tõusmed on alles paarisentimeetrised. Kõik, kes peeti on kasvatanud, teavad, et neil on isemoodi liitseeme – üks seeme, millest kasvab mitu taime. Ning esimese harvendamise mõte ongi see, et kõigepealt need puntrakesed mõistlikult hõredamaks võtta ja tekitada taimede vahele paarisentimeetrised vahed. Edasi võiks neil lasta kasvada umbes vaksapikkuseks ja siis harvendada teist korda, kümnesentimeetriste vahede peale, ning kasutada väljaharvendatud peeditaimede noori lehti mõne suvise supi keetmiseks, salati tegemiseks või munaroogade sees.
Peet, nii lihtne kui ta ka on, on ometi üsna nõudlik valgustingimuste suhtes. Puude, põõsaste või hoonete varjus kasvades on pealsed küll ilusad, et pealtnäha pole häda midagi, kuid tegelikult juuremugul mullas ei taha paisuda ja võib jääda hulga väiksemaks, kui muidu oleks võinud olla. Nii tuleks peet kindlasti külvata täispäiksesse ning kasvuaja esimesel poolel ka jälgida, et tal oleks niiskust. Siinkohal on multš heaks abiks. See hoiab ära ka niisuguse olukorra, kui peedil mugula ülaosa kasvu hilises järgus mulla peale kerkib ja seda peaks kinni muldama hakkama.
Et peedi puhul lämmastiku andmine on kahtlane teema, siis parem kosutada teda suve jooksul korra või paar mõne kaalium- ja fosforväetisega või anda sutsuke tuhka ja taimeleotisi. Vene aednikud on mul soovitanud punapeete kasta umbes 1% soolalahusega, et nii tulevad magusamad viljad. Sel suvel proovingi selle järele, kas on tõsi taga.
