Mõned bändid on sellised nagu Ultima Thule või Rock Hotel, mille loomingust suudab iga eestlane lugusid kaasa ümiseda.
Mõned bändid löövad läbi ainult ühe hitiga nagu näiteks PS Troika, mille kaheksakümnendate lõpust pärit „Põdrakasvataja” („Ikka viin, viin, viin!”) sööbis igaveseks mällu sel kangelaslikul ajal elanud inimestele.
Praeguses valitsuses on kaks bändi, mille loomingust kannatab välja anda kauamängiva helikandja, ning Isamaa, mille viimasel koosseisul on ette näidata ainult üks singel. See-eest on nende hittlugu „Lõhume pensioni teise samba” püsinud juba peaaegu aasta poliithittide edetabeli tipus.
Kui sajandi alguses jõustus kohustusliku kogumispensioni seadus ehk teine sammas, siis oli selle start üle ootuste edukas. Kiiresti liitus teise sambaga vabatahtlikult üle ootuste palju, sadu tuhandeid inimesi, kes haarasid kinni riigi pakutud võimalusest hakata oma vanaduspäevadeks lisaraha koguma.
Praegu enam kui 730 000 inimest koondava süsteemi rajamise eest kandsid poliitilist vastutust eelkõige toonane sotsiaalminister Eiki Nestor ning rahandusminister Siim Kallas. Pärast teise samba üllatavalt populaarseks muutumist küsiti kord Nestorilt, miks ta avalikkuse eest nii populaarset asja pole püüdnud poliitikuna oma nimele kirjutada?
Nestor selgitas, et kui mistahes poliitik hakkab muutusi oma nimega seostama, siis tekitab see konkurentide seas nii tugeva vastuseisu, et võib ohtu seada kogu olulise otsuse saatuse. Kogu maailma jaoks tõestas seda väidet Obamacare’i saatus USAs, kus miljonitele ameeriklastele esimest korda elus tervisekindlustuse taganud reformile vastandusid vabariiklased raevukalt soovist mitte lasta demokraatidel edukad olla.
Ent teise põhjusena viitas Nestor asjaolule, et nii suurte ja pikaaegsete muutustega nagu kohustuslik kogumispension kaasnevad alati tagasilöögid. Mitte keegi ei suuda kõiki aastakümnete jooksul tekkida võivaid riske ette näha. Tõmmates suure muutuse ja oma nime vahele võrdusmärgi, võetakse isiklik vastutus, mis kestab aastakümneid.
Nii on läinud ka kohustusliku kogumispensioniga, mille fondide tootlust on põhjendatult kritiseeritud. Ent see kriitika on suunatud süsteemi, mitte personaalselt paari selle rajanud poliitiku vastu.
Isamaast on senist kogumispensioni süsteemi lõhkudes saanud ühe teema partei. Kogu avalikkus teadvustab just Isamaad kui selle idee autorit ning valitsusliidus läbisurujat. Mis tähendab, et Isamaa on ka ainuvastutaja ülehelikiirusel läbiviidavate ning sadade tuhandete inimeste rahalisi huve mõjutavate muutuste eest.
Kui pensioni teisest sambast saab enne kohalikke valimisi tõesti raha välja võtta ning selle arvel erakorraliselt praeguseid pensione tõsta, siis kirjutab selle saavutuse oma nimele eelkõige Keskerakond, mille peamine valimislubadus oli erakorraline pensionitõus.
Kui aga hakkavad ilmnema probleemid, siis ei helista ajakirjanikud esimesena mitte peaminister Jüri Ratasele või rahandusminister Martin Helmele, vaid Isamaa esimehele Helir-Valdor Seedrile ja peasekretär Priit Sibulale, kes on kogu oma partei sümboolse kapitali pannud ühele kaardile.
Ebameeldivaid probleeme tekib kohe seaduse jõustumise järel niikuinii, sest muutused on ette valmistatud süüdimatult kiirustades. Kiirustamise kibedaid vilju kogesid Isamaa ja Keskerakond juba eelmise valitsuse ajal, kui ülepeakaela jõustatud tulumaksuseaduse muudatustes avastati järjest valijaid ärritavat praaki.
Veel murettekitavam on aga pikaajaline mõju poliitikute jaoks, kes on tõmmanud võrdusmärgi oma nime ning kohustusliku kogumispensioni süsteemi lõhkumise vahele. Kui vaadata Seedri (1964), Sibula (1977) ja teiste Isamaa juhtide sünniaastat, siis soovivad nad ilmselt poliitikas tegevad olla veel ka 15–20 aasta pärast.
See on aga aeg, mil Eesti hakkab tundma järgmisel nädalal riigikogus usaldushääletusele pandud muudatuste tegelikke tulemusi. Siis hakkavad pensionile minema paljud teisest sambast raha välja võtnud ning selle ära kulutanud või ebaõnnestunult investeerinud inimesed. Siis mõistavad need inimesed, et põlvkonnakaaslastega võrreldes on nende sissetulek vanaduspõlves tuntavalt väiksem, ning omistavad vastutuse selle eest end praegu heategijatena esitlevatele poliitikutele.
Üks pilt räägib rohkem,kui tuhat sõna. Nii tore pohmellisiniste silmadega sots,aga sellest ei piisa.Rahvas ei andesta sotsidele iial Rändelepet ja suuri aktsiisitõuse.
Alkoholism on raske haigus, aga kulgeb lõbusalt
Autor võiks vähem peale võtta. Kuidas saab sotsist roolijoodikut ja kinnimätsijat võtta tõsiselt LE? Äkki suudate alustada ise moraali- ja eetikamajakana ajakirjanduses puhastamist ja kvaliteedi tõstmist. Tundub, et ka peatoimetajal on raskusi ajakirjanduse kvaliteedi sisu arusaamisest. Remargi korras, et kui pank võtab laenu rahaturult siis maksab ta rõõmsalt raha kasutamise eest intresssi, aga kui riik ajalooliselt annab(loe sotsid ja reform) tasuta siis arvab pank, et intressi maksma ei pea ning seda muuta ei tohi. Teeks üleskutse nn “kvaliteetajakirjandusele” – uurige alustuseks, et kuidas on vahetunud nn rämpsvõlakirjad panga enda fondides pensionifondide kvaliteetvõlakirjade vastu ehk kuidas lollused on pensionikoguja kinni maksnud… Loe rohkem »