Helmen Kütt: EKRE vaimne vägivald peab lõppema

Inimesi, kellele Mart ja Martin Helme koos oma tulihingeliste jüngritega on viimastel aastatel haiget teinud, on lugemata arv. EKRE juhid on mõnitanud ja vaenanud suurt osa meie ühiskonnast – lasteta naisi, kultuuriinimesi ja seksuaalvähemusi. Nad on ähvardanud kohtunikke ning kostitanud solvangutega venelasi ja tumedama nahavärviga inimesi.

Rääkimata sõimust ja valedest oma poliitiliste konkurentide aadressil, mis on olnud EKRE „igapäevaseks leivaks.“ Öeldakse, et poliitikutel peabki olema paksem nahk ja nii olen ka mina suutnud endale aastate jooksul tahtejõu najal pisut paksema naha kasvatada. See küll ei tähenda, et minu valulävi poleks olnud korduvalt ületatud – EKRE tuumikusse kuuluvate meeste agressiivne retoorika annab selleks alatasa põhjust.

Aga siinkohal ei taha ma kaitsta mitte ennast ja oma kolleege, vaid Eesti inimesi ja eriti naisi EKRE uute rünnakute eest. Kahetsusväärselt saadab uue koalitsiooni kokku lappimist vaimne vägivald, sest valitsusse rühkivad EKRE juhid jätkavad oma kaasmaalaste halvustamist ja solvamist ka võimukõnelusi pidades.

Olgu siin näiteks abortide riikliku rahastamise lõpetamise küsimuse läbirääkimislauale tirimine ja seda saatev räige kõnepruuk. Mõlemad kaabud süüdistasid naistearste tapmisele kaasa aitamises. Mart Helme ei kohkunud tagasi tegemast seda otse Stenbocki maja lävelt. Martin Helme avaldas mitu päeva pärast seda, kui rahvuskonservatiivide idee oli kõnelustel toetuseta jäänud, Delfis demagoogilise artikli „abordi lõikustööst.“

Endise sotsiaalkaitseministri ja riigikogu 13. koosseisu sotsiaalkomisjoni esimehena tahan ma avaldada meie arstidele toetust. Suuresti tänu arstide jõupingutustele on Eestis abortide arv viimastel kümnenditel kordades vähenenud, olles praegu üks madalamaid maailmas. Eestis on tulemuslikult tegeletud noorte seksuaalkasvatuse ja naiste nõustamisega, millega kahtlemata tuleb jätkata.

Abordile „ideoloogilise sõja“ kuulutajad üritavad jätta muljet, nagu oleks tegu lihtsa asjaga, mida naised kergekäeliselt ette võtavad. Tegelikkus on vastupidine. Enamikel juhtudel on selle otsuse taga ränkrasked valikud, millega kaasnevad suured hingelised üleelamised. Leian, et tapmissüüdistusega lagedale tulemine väärib ühest hukkamõistu.

Vaimsel vägivallal ei tohi olla kohta ei perekonnas, avalikus ruumis ega ka poliitikas! Kui EKRE ikka tahab olla tõsiseltvõetav ja eestimeelne erakond, siis tuleb rahvuskonservatiivide liidritel lõpetada inimeste halvustamine, solvamine ja naeruvääristamine. Neil tuleb lõpetada verbaalsed rünnakud, mis kütavad ühiskonnas üles vaenu ja vihkamist. Sõnavabadusega käib kaasas vastutus.

Samuti eeldan ma, et oma valijatele õiglast riiki lubanud peaminister Jüri Ratas ilmutab ka edaspidi täisleppimatust, kui tema võimalik tulevane partner peaks taas inimesi alandama ja sildistama asuma. Veel ootan, et Helir-Valdor Seederi lubadus öelda ei sallimatusele ja vihkamisele ei jääks vaid tühjaks sõnakõlksuks, nagu senini. Hoidkem ja kaitskem oma inimesi. See on võimalik vaid avatud, vabas, inimeste põhiõigusi- ja vabadusi austavas riigis.