Üheksa riigijuhti ja nende abid olid jätnud selja taha vaidlushimulise hommiku ja rammusa lõuna. Minu töö oli pakkuda meelelahutust, arutades kuidas kaitsta avatud ühiskondi ohu eest, mida kujutab “hübriidsõda” – Kremli mürgine kokteil rahast, propagandast, õõnestustegevusest ja muudest pahategudest. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria presidentide kohtumine ilusas Košice linnas Slovakkias jättis minusse vastakad tunded.
Hoolimata jagatud vangistusest Nõukogude impeeriumis, ei ole regioon, mida me nimetasime kunagi “Ida-Euroopaks” monoliitne. Isegi 30 aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist kalduvad välismaalased tegelema laisa lahterdamisega, asetades kõik vanast raudsest eesriidest itta jääva samasse mahajäänud, veidra ja tülika kategooriasse.
Tuleb tunnistada, et see stereotüüp ei ole alusetu. Ungari president János Áder tõstis Kremli sekkumise asemel hoopis esile ohtu rikaste toetajatega mõjukatelt vähemustelt. See on koodnimi George Sorosele, miljardärist filantroobile, kes on toetanud häid liberaalseid üritusi üle kogu regiooni, kuid on Ungaris valitsuse vihkamiskampaania sihtmärk.
Tšehhi president Miloš Zeman, kelle sünge ilme on vastuolus lustakate harjumustega, naudib head vaidlust. Ta suitsetas kogu lõunasöögi aja ja sarjas oma kolleege nende atlantitsismi eest – ajalugu näitavat, et tõelised valed ja pahateod pärinevad CIA-lt.
Oh kuidas ajad ja inimesed muutuvad. Kohtusin härra Zemaniga esimest korda kommunistlikus Tšehhoslovakkias, kui ta vallandati reformimeelsete vaadete tõttu prestiižselt akadeemiliselt ametikohalt. Nüüd propageerib ta paremaid sidemeid Venemaa ja Hiinaga. Ungari peaminister Viktor Orbán oli toona reibas noor liberaalne teisitimõtleja. Praegu juhib ta karmikäelist Putini-sõbralikku valitsust, mis paneb teised Euroopa konservatiivsed parteid võpatama.
Aga need isikud ning nende sõnad ja teod on kõrvalekalded. Päris lugu räägib avalikust vastuseisust Lääne-vastasele ja Kremli-meelsele korruptiivsele käitumisele ja sellega kaasas käivale sallimatusele ja võõravihale. Kesk- ja idaeurooplastele meeldib väärikus, vabadus, seaduslikkus ja avatus, mille nad on alates 1989. aastast kätte võitnud. Nad näevad NATO-t ja Euroopa Liitu oma vabaduse ja julgeoleku tagajatena.
Optimistlikku ja avatud meeleolu kehastab Eesti president Kersti Kaljulaid. Tulemustele orienteeritud 49-aastane naine, kes läbis hiljuti New Yorgi maratoni, ihukaitsjad tema kannul hingeldamas. Endine eurokraat propageerib oma riigi kõrgtehnoloogilisi idufirmasid ja moekat e-valitsemist, samuti jõupingutusi tõsta tüdrukute enesekindlust ja juhtimisoskusi. See on pälvinud Melania ja Ivanka Trumpi huvi, andes Eestile kasuliku liini Valgesse Majja.
Proua Kaljulaid on reisinud mööda Aafrikat ja Kariibi mere piirkonda, et koguda toetust riigi kandidatuurile ÜRO Julgeolekunõukogu liikme kohale. Imperialismi ohvrina saab Eesti endiste kolooniatega hästi läbi.
Teine kõrge lennuga isik on Laura Codruța Kövesi (45). Ta oli Rumeenia peaprokurör – esimene naine ja noorim inimene sellel ametikohal. Seejärel juhtis ta riigi korruptsioonitõrjeametit DNA, mis on riigi kõige rohkem usaldatud avalik institutsioon. Poliitikud lasid Codruța Kövesi lahti pärast seda, kui ta muutus liiga edukaks. Nüüd on ta oma valitsuse (paljuütlevalt ägedast) vastuseisust hoolimata üks juhtivaid kandidaate Euroopa Liidu uue prokuratuuri juhi kohale.
Kolmas naine, kellel tuleks silma peal hoida, on Slovakkia tõenäoline uus president. Zuzana Čaputová, endale kahtlase munitsipaalprügila vastu võideldes nime teinud advokaat, kes on tõusnud 16. märtsi valimiste eel riigi poliitilise eliidi kahe kandidaadi ees liidriks.
Need kompromissitud naised stimuleerivad avalikkuse kujutlusvõimet ja lõhuvad läänelikke stereotüüpe. Kui parteipoliitika suudaks vaid nende eeskuju järgida. Parlamendivalimistel ja valitsuse otsustusprotsessis hägustavad üldpilti ärihuvid, piirkondlikud pinged ja muud tegurid. Paljudes piirkonna riikides on eliiti kuuluvatel poliitikutel sageli õigustatult enesega rahul olevate ja korrumpeerunud tegelaste maine.
On lihtne näha, miks valijad tunnevad vajadust millegi uue järele, isegi kui see paistab väljastpoolt vaadates ebameeldiv. Autoritaarsed isikud, kelmid ja populistid ei võlgne oma edu mitte sellele, et nende sõnumil on kõlapind, vaid sellepärast, et peavoolu konkurents on nii nõrk ja lõhenenud.
Üldine õppetund on aga see, et Euroopa kunagine sügav ida-lääne lõhe on üha tähtsusetum. Kui tahate näha tegelikku märki ohustatud demokraatiast, vaadake lõunasse Itaaliasse, kus on hiljuti ilmnenud, et asepeaminister Matteo Salvini erakonda Liiga rahastati otse Venemaalt. Prantsuse teeröövellikel ja sageli juudivastastel “kollavestidel” on endises kommunistlikus idas vähe ametikaaslasi.
Samuti ei mõisteta Suurbritannia närvilisust seoses Euroopaga. Paljudel riikidel on Brüsseliga lahkhelisid, kuid keegi ei reageeri meie kombel. Samas läheb elu ilma meieta edasi. Presidentide arutelud keskendusid energiajulgeolekule, see tähendab Vene gaasitorudele, ja Afganistanile: nad kardavad, et USA tahab esimesena välja tõmbuda ja liitlased maha jätta. Palju räägiti sõjaväelisest liikuvusest: NATO-EL-i ühisjõupingutustest muuta reegleid ja taristust, et võimaldada sõduritel ja varustusel sujuvalt ja kiirelt liikuda.
Eelmise neljapäeva kohtumisel Ida-Slovakkias küsisid presidendid ja nende abid minult Brexiti kohta, kuid tegid seda viisil, nagu sugulased küsivad viisakalt dementsuse käes kannatava armastatud sugulase kohta. Rohkem valmistab neile muret Briti poliitikute rumalus. Kaitseminister Gavin Williamson libastus eelmisel kuul, kui ta viitas Briti sõjalistele jõupingutustele “Leedu” kaitseks (ta pidas silmas Eestit, kus Suurbritannia koordineerib NATO jõupingutusi). Välisminister Jeremy Hunt kirjeldas hiljuti Sloveeniat (endist Jugoslaavia vabariiki) endise “Nõukogude vasallriigina”. Eeldatavasti mõtles ta Slovakkiat.
Tagasilennul Košicest (vaid kaks tundi, otse Lutoni lennujaama) tabas mind veider tunne: olin lahkumas Euroopa dünaamilisest ja huvitavast osast ja suundumas selle omapärasesse, kuid pimedusega löödud äärealasse.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina
