Edward Lucas: kus kavatseb Venemaa järgmisena rünnata?

Kus ja kuidas kavatseb Kreml järgmisena rünnata? See küsimus vaevab meie julgeolekuvaldkonna otsustajaid ajal, kui nad seedivad Venemaa nurjunud katset mõjutada Prantsuse poliitilist süsteemi. Mõned väidavad, et hullem on möödas. Kreml on ennast kõvasti üle hinnanud ja kaotanud üllatusmomendi.

See lähenemine on liialt enesega rahulolev. Suur osa lääne avalikkusest ei ole Kremli sekkumisest ennast häirida lasknud ja USA-s on toetus Venemaale parempoolsete vabariiklaste seas hoopis tõusuteel.

Samuti ei näi Venemaa olevat Prantsusmaal saadud tagasilöögist heitunud. Ootamatus on tore, aga rohke tulejõud veelgi parem. Enamgi veel, pööre teiste riikidega läbisaamist edendava rahumeelse poliitika suunas ei ole valikuvõimalus. Kremli darvinistlikus maailmapildis on kaks võimalust: te kas sööte oma vaenlasi, või söövad nemad teid.

Seetõttu on sakslased targalt valmistumas Kremli sekkumiseks septembris peetavatesse valimistesse. Vene riiklikult toetatud häkkerid on juba varastanud Saksa parlamendilt, Angela Merkeli Kristlik-Demokraatlikult Liidult (CDU) ja kahe suurparteiga seotud sihtasutustelt e-kirju ja teisi dokumente.

Saksa peavoolumeedia on juba otsustanud, et ei järgi Hillary Clintoni kampaaniameeskonnalt varastatud informatsiooni arutult ära trükkinud USA meediaväljaannete eeskuju. Kahjuks ei pruugi Saksa ajakirjanikud olla nii head suu kinni hoidmises kui nende Prantsuse kolleegid, kes lihtsalt teavitasid valijaid, et keegi üritas valimissüsteemi häirida. Tuntuim tabloidleht Bild kaalub varastatud materjalil rajaneva informatsiooni äratrükkimist punases viisil, et küljele oleks lisatud täiendus selle kahtlasest päritolust.

Paraku on Venemaa ajal kui meie keskendume vanadele visiidile, juba loomas uusi. Kõige vahetum mure on kiiresti sulav Arktika, mille NATO on külma sõja järel tähelepanuta jätnud. Venemaa on viinud Kaug-Põhja kaks sõjaväebrigaadi ning avab suvel seal uue suure sõjaväebaasi. Lisaks tugevdab ta sealseid tuumarajatisi. Ühendriikidel on vaid üks merekõlbulik jäämurdja ja isegi see tegutseb juba 10 aastat üle oma teenistusaja. Venemaal on neid 40 ja ta on juurde ehitamas ka uusi, tiibrakettide ja mereväesuurtükkidega relvastatud jäämurdjaid.

USA rannavalve juht Paul Zukunft ütles hiljuti, et vähe sellest, et Venemaal on malelaual olemas kõik nupud üksikute lääne nuppude vastu, “on nad pannud meid kohe alguses laustule alla”. Kaitseminister James Mattis on kurtnud Venemaa “agressiivsete sammude” üle kohaloleku suurendamiseks Arktikas. Viimaste uudiste järgi kaalub NATO külma sõja järel laiali saadetud Atlandi ja Arktika väejuhatuse taastamist, et püüda Vene mereväest lähtuva ohuga toime tulla.

Washingtonis asuv mõttekoda Centre for a New American Security viis läbi sõjamängu, mis tõi välja lääne nõrgad kohad. Stsenaarium hõlmas Venemaa õhutatud poliitilist kriisi Islandil (mille käigus takistati läänel sealsete tähtsate baaside kasutamist), sõjategevuse hoogustamist Ukrainas, merealuse kaabli läbilõikamist ning Vene mereväe aktiivset tegevust põhjavetes. Simulatsiooni tulemused ei olnud julgustavad; teiste probleemidega harjunud osalejad olid geograafiast pahviks löödud, lasid end Vene desinformatsioonist segadusse ajada ning langetasid otsuseid liiga aeglaselt.

Kreml teeb lääne ükskõiksuse ja tähelepanematuse varjus pahandust ka mõnel pool endises Jugoslaavias. Ta korraldas eelmisel aastal Montenegros rabavalt julge riigipöördekatse ilmselt lootuses väärata pisikese vabariigi NATO liikmesust.

Samuti sekkus ta jõuliselt Makedoonia hiljutisse poliitilisse kriisi, õhutades rahvustevahelisi pingeid albaanlaste vähemuse vastu ja julgustades kurjategijaid parlamenti tungima ja parlamendiliikmeid läbi peksma. Kumbki avang ei toonud edu: Montenegro liitub järgmisel kuul ametlikult NATO-ga ja Makedoonia on praeguseks tagasi lükanud Kremli nõudmised suunata oma lojaalsus itta.

Piirkonna kõige suuremas ja venemeelsemas riigis Serbias on lugu palju pahaendelisem. Venemaa lehvitab selle silme ees gaasi- ja relvatehingutega lootuses upitada peaministriks oma liitlane Ivica Dačić pärast seda, kui praegune valitsusjuht Aleksandar Vučić järgmisel kuul presidendiks vannutatakse.

Härra Dačić aitas Venemaal rajada riigi lõunaossa Niši linna Vene valitsuse baasi. Rajatis, mida haldab Venemaa eriolukordade ministeerium, peaks aitama toime tulla üleujutuste ja metsapõlengutega, ent on ilmutanud vähe märke tegevusest kummaski suunas. Selle sümboolne ja ehk luurealane tähtsus on suurem. Härra Dačić tahab anda sellele diplomaatilise staatuse. Esimest korda alates 1990. aastatest võib Venemaa saada piirkonnas tagasi tõsise mõjukantsi.

Julgeolekuametnikele eesliiniriikides ei tekita suurimat muret mitte suured geopoliitilised avangud, vaid Vene mõjuvõimu järjekindel suurenemine teiste vahendite kaudu, eriti rahulolematuid noori ahvatlevate kuritegelike ühenduste läbi. Nende seas on motojõugud, jalgpallihuligaanid, kuritegevusevastased rahvasalklased (eriti mustlaste vastu suunatud) ja looduses ellujäämisoskuste omandajad. Luuresidemetega venelasi on märgatud töötamas treeneritena võitluskunstide ja laskmisklubides.

Paljugi sellest toimub endiselt avalikkuse huviorbiidist eemal, ent Ungari politseiniku tapmise suhtes, mille pani toime paramilitaarsete paremäärmuslaste juht, läbi viidud uurimine tuvastas, et Vene sõjaväeluure ohvitserid osalesid regulaarselt nüüdseks laiali saadetud omakaitserühmituse harjutustel. On kentsakas, et Ungari valitsus, mis on end tihedalt sidunud Kremli energiatehingutega, ei ole veel ametlikku protesti esitanud.

See hakkab üha rohkem plaani kuju võtma. Pärast desinformatsiooniväljaannete kaudu hirmude õhutamist ning usalduse õõnestamist avalikkuses toetab Venemaa nüüd rühmitusi, mis ahvatlevad võõrandunuid põnevate, eesmärgistatud tegevustega, nagu väidetav kaitsetute kaitsmine.

Järgmist faasi on raske ennustada – Venemaa võib valmistuda neis riikides lähiaastatel poliitiliste ja muude pöörete ärakasutamiseks. Lihtsalt ärge üllatuge, kui see juhtub.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.