12. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival on saanud suurest osast varasemaist rohkem tähelepanu, sest mitu Haapsalu kirikuisa leidis, et õudusfilm kui selline on taunimisväärne. Puhkes üle-eestiline poleemika. Valdavalt kaitsti õudusfilme ja festivali ning naeruvääristati selle vastaseid. Festivalil on õuduse, kurjuse ja selle mõju teemaline arutelu pühapäeval ja kõik saavad seda tasuta kuulama tulla. Festivali kava tasub põhjalikult uurida igal juhul.
Eks tea korraldajad ammu, et kaalukas hulk inimesi peab õudusfilmide tegemist ja näitamist valeks. Nende pärast muutus ju kunagi ka festivali nimi. Alguses tähendas PÖFFi tütarfestival HÕFF Haapsalu õudusfilmide festivali. Hiljem laiendati see õudus- ja fantaasiafilmide festivaliks. Osalt seepärast, et kaitsta end kriitika eest. Et tõestada: me ei ole mitte ainult ühe žanri festival!
Õudusfilmide vaenlastest küllap rohkemgi on neid, kes ehk tahaksidki õudusfilme vaadata, aga puudub „soolikas”, mis seda teha laseb. Lihtsalt ebameeldiv on ja pärast ei lase õudusunenäod mitu ööd magada.
Just sellel teisel seltskonnal tasub läheneda festivalile avatud meelega. Lugeda näiteks tänasest lehest filmikriitik Ralf Sauteri teejuhti, uurida festivali koduleheküljelt ürituste kava ja eriprogramme, sest tõepoolest saab festivalist aktiivselt osa võtta jõledusi vaatamata.
Tegelikult võiks mõnigi vana festivalihunt juba nuriseda festivalikava liigse rahvakesksuse üle. Siin on olnud Chuck Norrise eriprogramm ja Karel Zemani lastefantaasiafilmid. Seekord jõutakse lausa ENSV 1980ndate lastediskofilmini „Kevad südames”.
Sisult on sellest saanud Haapsalu veidrate filmide festival ja nii võiks sellesse ka suhtuda – kord aastas unustada hea maitse ja igapäevased tõekspidamised ning sukelduda paariks päevaks omalaadsesse karnevalimaailma.
Ainus õudukas ongi see kevad südames.