Edward Lucas: pange tähele, Valgevenes käärib

Kõrvaltvaatajad kalduvad Valgevenet tähelepanuta jätma. Enamiku iseseisvumisele järgnenud aastaid on riigi lugu hõlmanud seisakulist rõhuvat poliitikat ja kahtlaseid alluvussuhteid Venemaaga koos hootiste ebaveenvate flirtidega lääne suunal. Ent nüüd on olukord kuumenemas ning NATO ja teised naabrid närviliseks muutumas.

Tõsiseim mure on septembri alguses Venemaa lääneosas ja Valgevenes algav õppus Zapad-17. Varasemad versioonid sellest on tekitanud närvikõdi – Zapad-09 käigus harjutati “natsionalistide” rünnakut Valgevenele kattevarjuna kasutades sissetungi Baltimaadesse. Õppus kulmineerus simuleeritud tuumarünnakuga Varssavile. Seejärel on sagedased äkkõppused (etteteatamata kujul) kuni 100 000 sõduri osavõtul tabanud lääne luuret korduvalt ootamatult. Eelseisva õppuse jaoks on eraldatud 4000 raudteevagunit, mida on tunduvalt rohkem kui vaja.

Venemaa võib isegi kasutada Zapad-17 kattevarjuna oma peamise strateegilise eelduse testimiseks; et riigi läbitungimatu “raketikuppel” annab sellele oma Läänemere äärsete naabrite ees eelise.

Ka Ukraina on rahulolematu. Kui mõned Vene väeüksused jäävad pärast õppust Valgevenesse, sunnib see sõjalisi planeerijaid Kiievis viima osa niigi vähestest jõududest idas kaitsma suuresti kaitseta põhjapiiri.

Aga õppus on ebapopulaarne ka Valgevenes, kelle suhted Venemaaga on juba niigi jäised. Minski võimud on kehtestanud Kremlit ärritades lääne kodanikele viisavaba režiimi. Venemaa aga nõuab Valgevenelt üha häälekamalt 550 miljoni dollari suuruse gaasivõla tasumist. Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka on hiljuti nõudnud, et Zapad-17 oleks NATO vaatlejatele avatud.

Üha enam on märke ka Venemaa sekkumisest Valgevene aina elavamasse sisepoliitikasse. Hiljutine rahutustelaine algas protestina uue seaduse vastu, mis karistab “parasiitlust”. Väidetav kuritegu on täiskohaga mittetöötamine. Inimesed, kes töötavad vähem kui poole kohaga, peavad kord aastas maksma 250 dollarini ulatuva trahvi riigis, kus keskmine kuupalk on 380 dollarit.

See sammu, millel on Nõukogude-aegse tagakiusamise hõng, eesmärk oli teha elu keeruliseks opositsioonil ja kodanikuühiskonna aktivistidel, kes ei tööta üldiselt täiskohaga. Härra Lukašenka on seaduse jõustamise edasi lükanud, ent see vallandas protestid, mis kulmineerusid (Valgevene standardite järgi) suurte meeleavaldustega “Vabaduse päeval” (Valgevene Nõukogude-eelse lühikese riikluse alguse 99. aastapäeval). Vahistati kümneid inimesi.

Paraku on lugu keerulisem kui opositsiooni protestid autokraatliku valitsuse vastu. Valgevene võimud väidavad, et paljastasid lääne toetusega Ukraina rahvuslaste vandenõu korraldada Maidani-stiilis ülestõus. See näib ülimalt ebatõenäoline. Paljud vaatlejad arvavad ka, et osa näiliselt demokraatiameelsest opositsioonist on Kremli marionetid.

Seda on raske tõestada, et selgem märk Venemaa seotusest on kahtlase rahalise tausta ja orientatsiooniga “kasakate” poolsõjaväeliste rühmituste suurenev arv. Nad väidavad, et on patriootlikud, ent selle tähendus on ebaselge. Ameerika analüütik Paul Goble usub, et Vene luureohvitserid esitlevad end Valgevene marurahvuslastena, et esile kutsuda rahutusi. Enamgi veel, härra Lukašenkal on vankuv kontroll oma võimustruktuuride üle, millesse Venemaa on sügavale sisse imbunud.

On selge, et Kreml õhutab pingeid. Kommentaator Mihhail Demurin väitis hiljuti, et lääs üritab meelitada Valgevenet Kremli “strateegiliselt orbiidilt” eemale. Tema väitel on lääs üritanud viimase 25 aasta jooksul sadade USA ja Euroopa toetusega projektidega valgevenelaste ajusid ümber vormindada. Samasuguseid projekte kasutati tema väitel Ukraina “häkkimises”.

Need, kes on seotud (tegelikkuses) killustunud ja tagasihoidlike lääne jõupingutustega edendada Valgevenes demokraatiat, peaksid seda meelitavaks. Lääne kollina kujutamine oleks samas esimene vajalik samm Venemaa jõulise sekkumise õigustamiseks. Jälgige seda ruumi.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.