Anvar Samost. Foto: arhiiv
Reformierakonna opositsiooni kukkumine loob võimaluse riigikogu positsiooni parandamiseks.
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liiget ning Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeest Kalle Pallingut tabas nädala alguses ebameeldiv üllatus. Postimehes ilmus pikk lugu, mis jutustas tema lemmikteemast – jagamismajandusest – piinlikus võtmes. Nimelt oli ajakirjanik uurinud Pallingu initsiatiivil riigikogu menetlusse jõudnud ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu failide metainfot. Tavaline arvutikasutaja ei oska seda vaadata ning tal ei ole üldjuhul ka põhjust. Kõnealusel juhul selgus aga, et rahvusvahelise taksofirma Uber lobistid polnud Pallingut mitte ainult veennud neile kasulikku seadusmuudatust läbi suruma, vaid sõna otseses mõttes eelnõu teksti ka valmis kirjutanud.
Failidest ilmnes, et ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu loojad on olnud Soraineni advokaadibüroo vandeadvokaat Mihkel Miidla ja Uberi suhteid Eestis korraldav Andreas Kaju.
Lobisti poolt kliendi soovide alusel ette valmistatud eelnõu jõudis Reformierakonna fraktsiooni liikme vahendusel riigikogu menetlusse, ilma et seda oleks kooskõlastatud ühegi asjasse puutuva osapoolega.
Faktidega silmitsi seatud Palling ei eitanud, kes eelnõu valmis tegid. „Seadusloome nii õhukeses riigis on selline, nagu ta on,” selgitas ta Postimehele, kuidas Uberi eelnõu sündis. „Põhjus, miks mina selle siit alustasin, on see, et läbi majandusministeeriumi oleks eelnõu tulnud poolteist aastat.”
Kuigi tegelikult peaks analüüsima ka seda, kuidas on võimalik, et peaministri erakonna vaata et ainus silmapaistev uus initsiatiiv ettevõtluskeskkonna vallas seisneb sisult ühele ülemaailmsele suurettevõttele soodustingimuste loomises, tahan ma siiski rääkida vähemalt sama olulisest asjast. Pallingul on nimelt põhimõtteliselt õigus.
Seadusloomega on Eesti „õhukeses riigis” tõepoolest asjad nirud. Pallingul olid küll omad põhjused lobisti abi kasutada, aga tegelikult on säärases olukorras iga üksik riigikogu liige isegi sellest olenemata, kas ta kuulub valitsuskoalitsiooni või opositsiooni. Kui eelnõu või võrreldav algatus pole riigikogu menetlusse jõudnud mõne ministeeriumi ja valitsuse abiga, peab saadik või paremal juhul fraktsioon selle koostamise tööga üksi hakkama saama. Fraktsioonil on küll mõningane arv nõunikke ja tehnilisi töötajaid, kuid nemad on enamasti niigi väga koormatud. Mis saab aga siis, kui initsiatiiviga soovib välja tulla rahvasaadik enda nimel? Siis tavaliselt kas ei saa midagi või võimalusel leitakse keegi väljastpoolt parlamenti, kes on huvitatud vajaliku töö ärategemisest.
Eesti on endiselt üks kahest Euroopa Liidu riigist, kus pole parlamendi liikmel ühtegi abi, nõunikku või muud tugipersonali ega ka eelarvet nende palkamiseks. Ilmselt on paljud selle üle lausa uhked, riigikogu liikmed ise aga ei ole pärast 2009. aastat enam julgust leidnud, et jabura olukorra muutmise ettepanekutega välja tulla.
Olen sellest ka varem kirjutanud, kuid kordan üle: Eestis on küll põhiseaduse järgi parlamentaarne demokraatia, kuid rahva valitud riigikogu liikme võimalused võimu teostada on peaaegu olematud, võrreldes formaalselt parlamendi kontrollitava valitsuse ehk täitevvõimu liikmetega. Poliitik, kes on jõudnud ministri kabinetti koos selle juurde kuuluvate nõunike, sekretäride, abide ning kogu ministeeriumi ametnikega, teab väga hästi, et riigikokku tagasi kukkudes ootavad teda piltlikult öeldes üksnes personaalsed kirjatarbed. Kindlasti on sel teadmisel oma roll selles, et riigikogu tagapinklaste profiil iga koosseisuga kuulekamaks kujuneb.
Aga praegu on avanemas haruldane võimaluste aken. 18 aastat võimul olnud Reformierakond peab siirduma opositsiooni. Hulk nõunikke ja juhtmeid kaotab töö ja riigikogu pinkidele maandub hulk endisi ministreid, kes pole kunagi oma elus valitsuskoalitsioonist väljaspool olnud. Pole enam ametnike tuge, pole enam autojuhti ega assistenti. Varsti näeme Jürgen Ligi esmaspäevase vaba mikrofoni ajal tühjale riigikogu saalile kõnet pidamas.
Opositsioonis olekut mäletavad aga väga hästi Keskerakonna ning üsna hästi sotside ja IRLi fraktsiooni liikmed. Oleks ülimalt mõistlik, kui tekiks parteideülene konsensus riigikogu liikmele mingisugustegi valijate huvide sisuliseks esindamiseks vajalike võimaluste loomise asjus. Ka Kalle Palling saaks jagamismajanduse asja väärikamal viisil edasi ajada.