Lihula lilltikandi meistri Maie Roosi isikunäitus Lihula mõisas. Fotod: Andres Hion
Esimese teki roosis Lihula kõige kangem tikkija ja tekkide roosija Maie Roos 2007.-2008. aasta talvel. Nüüdseks on tekke nii palju, et neist sai Lihula mõisa isikunäiituse – "Maie Roos ja roositud tekid". Täna keskpäevaks oli seda vaatamas käinud tublisti üle kahesaja inimese.
"Ma ei oskagi ütelda," sõnab Maie Roos küsimuse peale, kes teda tikkima õpetas. "Esimesed pisted õpetas selgeks ema!"
Varbla kooli 7. klassis sai Maie Roosi käsitööõpetajaks Helga Paju, kes oli õppind Tõstamaa kodumajanduskoolis. "See oli üks õnnelik juhus," ütleb Maie Roos. Edaspidi, juba keskkoolis, kui internaadis midagi teha ei olnud, Maie ikka tikkis, pisikesi linakesi, mitte midagi märkimisväärset, nagu ta ise ütleb, Eesti-aegset pärllõnga oli veel jäänud, ja nii ta läks. Nüüd saab 83-aastase Maie Roosi kohta julgesti ütelda, et ta on tikkinud kogu elu – tekke, kindaid, patju ja rahvarõivaseelikuid. Seelikud teeb ta ise otsast lõpuni valmis – tikib, õmbleb ja kurrutab. Seeliku kangas peab olema vähemlt kaheksakümmend protsenti villa. "Siis ta kukub hästi," ütleb Maie Roos. Roositud tekke saab valmis enam-vähem üks tekk aastas. Jõuaks ka rohkem, ütleb Maie, aga eks muud tegemist ole ka. Pealegi on teki tikkimise aeg talv ja kevad – veebaruarist maini, kui ollakse tubased, aga on juba valgust. Tikib ta, muide, ilma prillita. Nägemine on viimastel aastatel isegi paremaks läinud. (Mullu suvel istus Maie veel autorooli. Tänavu pole istunud, kuigi tervis lubaks ja tal on kehtivad load.)
Seda, kui palju Lihula lillkirjas tekke ta on tikkinud, ei oska Maie Roos jällegi öelda. "Ega ma neid lugenud ole," ütleb ta. Nii mõnigi tekk on ära kingitud. Oma käes ja Lihula mõisas näitusel on neid kümmekond. Osa tekke on vanade mustrite järgi tikitud, aga Maie Roos on ka ise päris uusi mustreid loonud. "Ma loodan, et Lihula lilltikand elab ja särab veel vähemalt sadakond aastat," ütleb Maie Roos.
Maie Roos on Lihula lilltikandi seltsi liige selle loomisest peale, 2011. aastast. Tänavu pälvis ta kultuurkapitali elutööpreemia.
Kübe tahtis ka sõna sekka öelda, aga libastus vist teema valikuga.
Kindlasti parandaks ta oma vea, aga komme ei saa paraku kustutada. Karistuseks saadaks ta tädi Maie Roosi juurde tikkimist õppima.
Aga meistertikkijale peab au andma- ta on oma elutööpreemiat väärt. kahju ainult, et pildid na väikesevõitu.
Jood, jood riigile. Taara, on`s eeldatavasti Sinu jumal. Pärsia vaipu põimitakse veel kauem. Mõttetu “komm” Sinu poolt. Eriti Lihula Jahtklubi ujuvsild! Oled Sa Kirbla “tühi tihi?”
Meie joome aastaga niipalju suuri õllesid, et taarast saaks jahtklubile uue ujuvsilla teha.