Cafe Hugo: kala tasub tellida, liha mitte

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

cafe hugo (arvo tarmula)
Marineeritud koha à la Hugo. Foto: Arvo Tramula

Haapsalu Cafe Hugo pakub hõrku kala, vintsket liha ja hunnitut merevaadet. Kooke saab tasuta.

Teisipäeval otsustame Õiega, et läheme Hugosse lõunale. Mina ei ole Hugos varem käinud, aga olen kuulnud, et seal pakutavat taimetoitu ja see olevat hea. Taimetoitlane ma ei ole, aga taimetoit huvitab mind. St päris õige taimetoit, mitte niisama kapsajäramine. Õie mullu käis, tahtis jäätist, aga seda polnud, nii et koht on meiele uus. Kutsume kaasa ka Arvo, kes peab maitsvast toidust lugu ega ütle kunagi ära võimalusest korralikult keha kinnitada.

Päev on kaunis, võtame istet terrassil. Merevaade on hunnitu. Olen jaki maha jätnud, nii et astume korraks ka sisse ja uurime, kas pleede on. On küll. Terve virn, ja patju istumise alla on kah. Uurime menüüd.

„Üks on kindel, tomateid ma ei võta!” teatab Õie resoluutselt. Mõne aja eest käisime Haapsalu kuursaalis ja seal tomati-mozzarella-salat Õiele ei maitsenud. Õigemini ei olnud sel üldse maitset. Arvo ütleb, et telligu ma talle sama rooga, mis endale, ja klõpsib hoolega pilte. Meri ja suvi ikkagi!

Teeme menüü järgi kindlaks, et päris puhas taimetoidupaik Hugo siiski ei ole. On taimetoitu, aga on ka kana- ja kalarooga. Sealiha ei ole, veiseliha on küll. Saab gluteeni-, laktoosi- ja kaseiinivaba toitu. Et me täpselt ei tea, miks ei võiks inimene laktoosi ja kaseiini süüa, lööme märgistustele käega ja valime selle järgi, mis tundub huvitav. Ettekandja saabub just ajaks, mil oleme valiku teinud, ja mõistliku aja möödudes saabub ka toit.

„Sellest peab kõhu täis saama või?!” hüüatab Arvo ja silmitseb jahmunult kuhjakest kala. See on marineeritud koha à la Hugo. Valisime selle järgi, et à la Hugot ju kuskilt mujalt ei saa. Rahustan Arvot, et see on eelroog. Arvo asub isukalt sidruni-laimimahlas marineeritud koha kallale. „Oi, kui hea!” hüüatab ta pärast esimest suutäit. Koha on hästi maitsestatud. „Paras hapu ja paras soolane,” ütleb Arvo. Kala oma ja värsket maitset on tunda, see ei ole maitsestamisega tapetud.

Koha pintslisse pistnud, avastan üllatusega, et eelroog on olnud tõepoolest eelroog. Kui Arvole meeldivad korralikud suured portsud toitu, siis mulle meeldivad väikesed, ja olen kartnud, et saan juba eelroast kõhu täis. Nii see aga ei ole. Pärast eelrooga on mul on tekkinud tahtmine sööma hakata!

Saabub (väga ilusa väljanägemisega) kõrvitsa-kookosesupp. „Mm!” teeb Õie, kui on esimese lusikatäie suhu pistnud. Tunnustav häälitsus on seda üllatavam, et Õiele tegelikult kõrvits ei maitse, aga lubatud kooslus – kõrvits, kookos ja tšilli – on tundunud huvitav. Maitsen ka. Supp on oivaline: kõigepealt tunnen kõrvitsamaitset, siis kookosemaitset ja lõpuks tšillit. See pole selline õhku ahmima panev tšilli, mis on ka hea, vaid paras, nii et on natuke tunda. Supi juurde pakutav mis iganes see ka ei ole (õhuke krõbe tahvlike sisaldab pressitud seemneid) on kah hea. „Ta on sellise maitsega, et ilmselt on ta tervislik,” ütleb Õie ja vaatab kahjutundega järele lusika pealt minema lennanud viimasele supitilgale. Supi ainus probleem ongi, et see lendab lusika pealt minema. On paras kõva tuul. Arvo meelest on supp liiga terav.

Saabuvad praed. Lehtpihvi valisime sellepärast, et see on kõige kallim ja peab seetõttu olema hea. Praetud koha valime sellepärast, et praetud koha tõenäoliselt jällegi kuskil mujal ei saa. Kui seni on kõik maitsenud, siis praega see enam päris nii ei ole. Kõigepealt avastame pettumusega, et loomaliha ja kala kõrvale pakutakse ühte ja sama salatit: Hiina kapsas, porrulauk, paprika jms. Ports sedasama salatit on meil juba kõhus, seda anti ka marineeritud koha kõrvale. „Ilmselt universaalne salat,” märgib Arvo. Tuul on kõvemaks läinud. Osa salatit lendab taldriku pealt minema.

Mustasõstrakaste liha kõrvale on üsna mittemidagiütlev, magus, ja liha ise on vintske. Ja külm. Võib-olla on meretuul selle külmaks puhunud. Nõutust tekitab korralik kuhi maitsevõid lihatüki peal. Maitse on hea, aga… Kui või on mõeldud kuuma liha peal sulama ja seda kastma, siis ta ei sula ega kasta. Arvo ei näe probleemi, määrib võid leivale ja laseb hea maitsta. Arvol on hea meel, et portsjonid on korralikud. „Ei ole nurinat,” teatab Arvo heatujuliselt. „Ei ole nii, et üks asi ajab teist taldrikul taga!”

Närin liha. Reegel, et kõige kallim on kõige parem, Hugos ei kehti. „Välitingimustes käib kah,” ütleb Arvo liha kohta. Koha on odavam, aga märksa maitsvam. „Kalaga siin ilmselt alt ei lähe,” nendib Õie. Õiel on hea meel, et ta pole kõige kallimat tellinud. Ta loovutab Arvole tükikese koha ja kohast on Arvo vaimustuses.

Hugo jäätis jääb kuursaali omale iga kell alla. Mitte et ta halb oleks, aga… on lihtsalt jäätis. „Nagu ta tehasest on tulnud, nii ta on,” märgib Arvo. Sööme jäätist ja riisume toormoosi kõrvale. Õie mõtiskleb oma koogi saatuse üle. Kooki ei ole ega tule. Lõpuks tõuseb Õie otsustavalt püsti ja suundub klaarima. Mõne minuti pärast naaseb ta koogiga. Koogi on Õie tellinud sellepärast, et teda huvitab, mis asi on taimne vahukoor. Vaarika-beseekook on minu meelest liiga magus. Õiele ja Arvole ta aga maitseb. Arvo ütleb lausa, et mõnusalt hapukas – magusa maitse ei käi üle. Õie saab teada, mis on taimne vahukoor. Liha- ja piimatoitlasena ütleb Õie, et õige vahukoore vastu see ikka ei saa.

„Kala tasub siia sööma tulla, liha mitte,” võtab Arvo lõunasöögi kokku ja patsutab kõhtu. Arve tuuakse karpides. Karbid on lahedad. Koogi eest, mida ei olnud, aga lõpuks siiski tuli, raha ei küsita. Huvitav, miks? Õie nõuab, et tal lubataks kook siiski kinni maksta. Lubataksegi.

Lõuna Haapsalu Cafe Hugos

Marineeritud koha à la Hugo 5.90
Kõrvitsa-kookosesupp tšilliga 2.90
Lehtpihv 9.90
Praetud koha 8.90
Toormoosiga jäätis 2.50
Vaarika-beseekook taimse vahukoorega 3.90

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
14 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
toomas
8 aastat tagasi

..aga olge ka selle kiidetud kalaga ettevaatlik,19.augustil lauale toodud kalla oli ikka nii üle soolatud, et kala maitset ei olnud tundagi

Tont
8 aastat tagasi

Kahjuks pole see koht nàljasele inimesele. Nii et peale meeldejààvat? maitse-elamust on làhim normaalne söögikoht Laine resto vòi Laterna baar.

Mihkel
8 aastat tagasi

Kulla inimesed, restoran, ega selle kollektiiv ei ole süüdi halva ilma või vabalt lendavate putukate pärast. Kui on külm või vilu tuul, siis jumala eest mine sisse istuma või ära vingu!

mutionu
8 aastat tagasi

Lõuna siis kokku 34.-
Kodus saaks selle raha eest nädal aega 3x päevas süüa.

jaa
8 aastat tagasi

elame mere ääres,aga kala on nii kallis.Ja enamus on Norrast toodud lõhe.

Maldar
8 aastat tagasi

Kas siis toidu spets on Lääne Elu fotograaf? Oi Arvole see meeldis,oi Arvole see ei meeldinud !!??

jaanpehkinen
8 aastat tagasi

kurat see kala näeb hea välja ,peab ära proovima. Muidugi suur viga mis haapsalu toiduasutustel on,on see,et üritatakse hinnad hoida samal tasemel mis Rooma südalinnas,ei saada ikka aru,et me oleme siiski väike haapsalu,üritatakse ikka ratsa rikkaks saada.

juss
8 aastat tagasi
Reply to  jaanpehkinen

Õiged hinnad on ikka Moskvas!

Sass
8 aastat tagasi

Ma sain teada, et Õie on resoluutne tädi 🙂

Kübe
8 aastat tagasi

Jalutasin ka ükspäev sealt mööda. Toidulõhnad olid head aga maitset polnud.

tšeburashka
8 aastat tagasi

käisin ka ükspäev söömas – lõhe maitse tappis wasabi kaste ära, lõhel ennast maitset polnud.. järgmisena ehk proovib koha, kuid lõhe sealt enam ei telli.