Mikael Sjövall: varjud paradiisis

Mikael Sjövall, turist. Foto: Arvo Tarmula

Eestimaa läänerannik on loodushuviliste turistide eldoraado. Õitsvad aasad, võluvad liivarannad ja maagilised veed, mis mõjuvad palsamina stressis linnastunud hingedele. Läänemaa loodus võlub. Muuhulgas just selle võlu tõttu naasen aasta aasta järel Noarootsi, Nõvale, Vormsi ja Haapsallu, et kogeda seda liigirikkust, mis mu kodumaal on suuresti kadunud.

Kahjuks on viimasel ajal hakanud paradiisi võlude kohale kerkima pilved. Jalgrattaretk Noarootsi külateedel viib nüüd sageli tupikteedele, mida ääristavad keelumärgid, suletud eravaldused ning sildid võtmesõnadega „Territooriumil viibimine keelatud”. Näiteks iidse külatee, mis kulges piki rannikut Dirhami ja Spithami vahel, on nüüd vaba liikumist piirata sooviv uus omanik sulgenud. Noarootsi poolsaarel on kogu Telise rand ääristatud keelusiltide, tõkkepuude ja väravatega. Tänapäeval on juba raske ülesanne pääseda rannajooneni, et nautida kaunist vaadet Voosi kurgule.

Nõukogude diktatuur liigitas Eesti rannikualad militaarsetel põhjustel range kontrolliga piirkonnaks. Nüüd ähvardab Eesti randu muutumine eksklusiivseks piirkonnaks, kus raha ja ostujõud otsustavad, kes võivad metsas jalutada või merevaadet nautida. Okastraadi ja vahitornide asemel on keelumärgid, aiad ja videovalve. Põhjamaine tavaõigus on pidanud taanduma salakavala erastamislaine ees, mis röövib kohalikelt elanikelt õiguse liikuda randadel, kus on nende esivanemad enne sõda võrke tühjendanud ja oma paate merre lasknud. Paljud kohalikud elanikud, kellega olen rääkinud, on väljendanud oma muret selle pärast, kuid tunnevad end võimetu ja nõutuna spekulatsioonide ees, mis iseloomustavad maa ümberjagamist.

Mitte aga ainult see. Kohalik hinnatõus perutab samal ajal ilma igasuguse kontrollita. Paljud Läänemaa hotellid ja pansionaadid on kahe viimase aasta jooksul oma hindu tõstnud 35–80%. Eesti statistikaameti tänavuse 7. juuli pressiteate kohaselt on tarbijahinnaindeks viimase aasta jooksul kahanenud 0,4%. Hotellides ja restoranides tõusid hinnad vahemikus juunist 2015 kuni juunini 2016 keskmiselt 2,7 %. Tahaks küsida, miks võtavad Läänemaa pansionaadi- ja hotelliomanikud selle taustal õiguse tõsta hindu kümneid protsente. Üks öö Läänemaa külakolkas võib maksta sama palju kui luksustuba Tallinna Raekoja platsi lähedal hotellis. Ilmselt hoiab ebaõiglase hinnatõusu rekordit Dirhami rannakohviku omanik, kus tõusus pearoa hind ühtäkki kolmekordseks.

Hooaeg on lühike. See tähendab, et rauda tuleb taguda, kui see on kuum. Nii põhjendab kindlasti ettevõtja, kes on pannud palju raha kallistesse investeeringutesse ja remonti. Nii arvasid ka Soome Turu saarestiku turismiettevõtjad. Hinnad tegid läbi šokeeriva tõusu ja turistidelt lüpsti nende seekleid. Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Turistid hääletasid jalgadega ja sõitsid hoopis mujale. Sama lühinägelik kiire kasumisoov peletas mõne aasta eest Vene suusaturistid Ida-Soomest pärast seda, kui hinnatase ületas ka kõige metsikumad fantaasiad. „Võin sama raha eest, mis mõned päevad Soomes, veeta kaks nädalat Austria suusakuurordis. Miks ma peaks siia tagasi tulema nii kaua, kui hinnad on sellisel tasemel?” kurtis üks Vene turist paar aastat tagasi mulle Tahko saunas. Ükski turist ei taha tunda, et teda röövitakse või petetakse.

Turismis ei ole kiiret kasumit. Usalduse tekitamine, mis tagab pideva turistidevoolu, võtab aega. Kahjuks ähvardab idanema hakanud usaldus nüüd kokku kukkuda ebaterve hinnatõusu ja Läänemaa loodusradadel vaba liikumist takistava erastamislaine tõttu. Need, keda turistide pettumus tabab, on lõpuks siiski piirkonna tavalised töötajad, kes on sõltuvad rahavoogudest, mida turistid kaasa toovad.

Mikael Sjövall, turist