Jevgeni Ossinovski: Eesti lipp kannab võrdsuse ideaale

 

Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski kõne laupäeval erakonna üldkogul. 

 

On hea meel tervitada teid oma kodumaakonnas, Eesti kõige vahvamas paigas – Ida-Virumaal.

 

Täna on Eesti lipu päev. Sotsiaaldemokraadid on mänginud Eesti riigi ajaloos selle algusest kaalukaimat rolli. 1919. aastal valiti Asutava Kogu esimeheks sotsiaaldemokraat August Rei, kelle juhtimisel võttis Eesti vastu oma esimese põhiseaduse, mille väärtuseline tuum on meie ühiskonna aluseks ka täna. Seepärast on muidugi loogiline, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogu toimub just Eesti lipu päeval.

 

Eesti lipule võiksime täna mõelda tavapärasest natuke rohkem veel. Oleme selle kauni sinimustvalgega, oma iseseisva riigi sümboliga jõudnud nii ära harjuda, et ei mõtle tihti, milliseid ideaale ja väärtusi see lipp kannab.

 

Eesti lipp on meie riigist vanem. Täna täitub 132 aastat sinimustvalge Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu pühitsemisest Otepääl. Sel päeval sõitsid seltsi kõik 16 eesti soost üliõpilast ning 6 vilistlast Tartust Otepääle, et saada oma üliõpilasühendusele lipp, just nagu Saksa korporatsioonidel. Eesti üliõpilased tahtsid olla teiste üliõpilastega võrdsed. Justnimelt, Eesti lipp oma algupärases loomisloos kõneleb Eesti ühiskonna ühest põhiväärtusest – võrdsusest.

 

President Ilves on Eesti lipu väärtuselise tuuma võtnud kokku järgmiselt: „See [lipp] tähistas, et noortel eesti meestel on õigus olla üliõpilastena organiseeritud, et maakeelt kõnelev noormees on sakslasega võrdne ka eestlasena. See tähendab, et lipu algne idee oli valgustusajastust pärit klassikaline liberaalne idee: vabadus, võrdsus ja vendlus oli sõnum, mida kandsid Eesti üliõpilased ja nende lipp.“

 

Needsamad valgustusaja väärtused said Eesti riigi aluseks selle sünnihetkel. Eesti esimene põhiseadus fikseeris kaks olulist aluspõhimõtet, millele toetudes oleme riiki ja ühiskonda ehitanud ka nüüd, taasiseseisvunud Eestis. Nendeks on kõigi inimeste võrdne kohtlemine ning avatus maailmale.

 

Me mõistsime siis ja mõistame ka täna, et väikese riigina Euroopa perifeerias saame tagada oma riigi ja rahva kestmise vaid maailmas, mille aluseks on rahvusvaheline õigus ja väärtuseline koostöö. Tollane põhiseadus ütles otse: „Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud määrused maksavad Eestis tema õigusliku korra lahutamatuina osadena.“ Sama norm on ka tänase põhiseaduse üks esimesi paragrahve.

 

Teisest küljest saime me aru, et tänapäevast demokraatlikku riiki saab ehitada vaid õigusriigina, mis kohtleb kõiki oma elanikke võrdselt ning austab igaühe eripära ja vabadust. Veel enne, kui universaalsed inimõigused ÜRO deklaratsiooniks said, ütles Eesti põhiseadus: „Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“

 

Eesti andis ühena esimestest maailmas naistele valimisõiguse ning kehtestas tollase maailma ühe progressiivseima vähemuste kultuuriautonoomia seaduse. Ilma liialdamata olime me liberaalse, universaalsetel väärtustel põhineva ühiskonnakorralduse üks pioneere maailmas.

 

Geopoliitilise olukorra pingestumisel, mida soodustas ka Eestit tugevalt räsinud üleilmne majanduskriis, tekkis 1930ndtel tõsine sisepoliitiline mullistus ning Eesti taganes neist põhiväärtustest. Vaikiv ajastu oli tagasilöök Eesti ühiskonnale ning peagi saabus hoop ka Eesti riigi iseseisvusele.

 

Oma iseseisvuse taastamisel pöördusime me tagasi juurte juurde. 1992. aasta rahvahääletusel võeti vastu Eesti uus põhiseadus, mis kannab samu alusprintsiipe – iga inimene on väärtus ja Eesti on maailmale avatud rahvusriik. Viimase 25 aasta jooksul on need kaks mõtet olnud just see ühiskondlik vundament, millele oleme ehitanud tänapäevase, edasipüüdliku Euroopa riigi. Riigi, mis põhineb väärtuspõhisel koostööl Euroopa Liidus ja NATOs. Riigi, mis austab iga inimese vabadust. Riigi, mis just avatud ja iga inimest väärtustavana arendab eesti keelt ja kultuuri. See valik on olnud põhimõtteline ja õige. Just seda valikut sümboliseerib Eesti lipp!

 

Viimase aasta jooksul oleme aga näinud selle lipu kantud väärtuste tundmatuseni moonutamist küüniliste poliitiliste oportunistide poolt. Vabandage, pean ütlema otse: neid väärtusi on rüvetatud ja labastatud. Aina enam näeme Eesti ühiskonna põhiväärtuste teadlikku ja süstemaatilist lammutamist.

 

Seejuures on EKRE oma lõhestavat ja inimvaenulikku poliitilist projekti alatult varjanud rahvusliku retoorika taha. Võtnud rassismi, misogüünia ja ksenofoobia kattevarjuks vägisi selle väärika lipu.

 

Mõelgem, kuidas aitab eesti keele ja kultuuri säilimisele kaasa naiste alandamine ühiskondlikeks sünnitusmasinateks. Kuidas aitab sellele kaasa väide, et Marina Kaljurand ei sobi presidendiks, kuna ta on venelane? Mil viisil teenib Eesti huve üleskutse, et peksa saamise vältimiseks peaksid tumedanahalised Ameerika sõdurid kandma ka vabal ajal mundrit?

 

Täpselt vastupidi. Selline retoorika on eesti keele ja kultuuri arengule ohtlik. Meie julgeoleku tugevaim garantii on sisemine rahu ning eri elanikkonnarühmade vastastikune usaldus, mille eelduseks on kõigi elanike võrdne kohtlemine.

 

Sotsiaaldemokraadid on võtnud selge seisukoha nimetatud küsimuses. See seisukoht põhineb meie erakonna põhiväärtustel, inimõigustel ja Eesti Vabariigi põhiseadusel. Jah, oleme kõlava häälega öelnud, et teiste inimeste alavääristamine soo, rahvuse, usutunnistuse, nahavärvi, seksuaalse sättumuse või emakeele alusel ei ole aktsepteeritav. Mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel. Inimene on inimene.

 

Sellele vastuseks olen mõnel korral kuulnud väidet, et kui EKRE on oma sallimatuse ja viha õhutamisega üks poliitiline äärmus, siis sotsiaaldemokraadid on teine. Kõik ülejäänud poliitilised jõud aga kuskil mõõdukalt keskel. Selline käsitlus lähtub eeldusest, et inimeste väärtustamise puhul on tegemist sellise sujuva skaalaga, kus on võimalik olla rohkem või vähem inimsõbralik.

 

Selle käsitluse absurdsust on kõige tabavamalt kirjeldanud Sten Tamkivi: „Olen avalikus retoorikas näinud üha rohkem vastasseisu, kus rassism ja tolerants oleksid justkui ühe skaala kaks eri otsa, mõlemad ühtmoodi äärmused. Ei ole nii. Inimväärikus ja võrdne kohtlemine /…/ on meie väärtussüsteemi nullpunkt, vundament /…/. Kui keegi peksab kodus naist, siis naise mittepeksmine ei ole nn teine äärmus, vaid normaalsus, mida me tegelikult soovime. Ei ole nii, et „tõde on kuskil peksmise ja mittepeksmise vahepeal”.“

 

Minu eilne lause, et sotsiaaldemokraadid ja EKRE on ainsad ausad erakonnad Eestis, tekitas hulga mõistmatust, seega püüan siin oma mõtet natuke selgemalt avada. Tõepoolest, arvan, et sotsiaaldemokraadid ja EKRE on ainsad erakonnad, kes on avalikult, siiralt ja ühemõtteliselt ennast positsioneerinud selles Eesti tuleviku võtmeküsimuses.

 

Inimeste võrdne väärtustamine kas on ühiskondlik norm või ta seda ei ole. Tegemist ei ole sujuva skaalaga. Pigem võrdleksin ma seda lambilülitiga – sellel ei ole vahepealset positsiooni. Lüliti on kas sees või väljas, valgus kas põleb või ei põle. Sotsiaaldemokraadid hoiavad humanistlikku valgust põlemas. EKRE usub, et pimedus on parem.

 

Teiste erakondade seisukohad on aga senini paraku ebaselged või ebajärjepidevad. Huvitaval kombel näeme, et siin käituvad Reformierakond ja Keskerakond ühtemoodi väärtuselise lülitiga sisse-välja mängides. Kui Yoko Alender ja Kadri Simson panevad tule põlema, siis Urmas Sutrop ja Jaanus Karilaid panevad selle kohe kustu.

 

Ühtemoodi ja omapäraselt käituvad selles küsimuses ka IRL ja Vabaerakond – mõlemad on edutult aasta otsa otsinud päästvat dimmerit, millega vastavalt poliitilisele konjunktuurile hämarust doseerida.

 

Pean ütlema, et see on tulega mängimine igas mõttes. Mängud põhiväärtustega on aga ohtlikud. Muidugi, selge seisukoha võtmine on raske. Kaalutakse muidugi valijasegmente, aga võitlus pimedusega on ka psühholoogiliselt kurnav. Nagu Lennart Meri on öelnud: „On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.”

 

Nagu ma oma 15. mai kõnes rääkisin, on valik avatud ja suletud ühiskonna vahel põhimõtteline, kus Eesti peab jääma õigele poole. Et olla edukas, et jääda kestma. Olen veendunud, etehkki meie väärtuselises kodusadamas – Euroopas – on ilm tormine, ei tohi me köisi järele anda. Teist turvalist sadamat meil lihtsalt ei ole.

 

Head mõttekaaslased! Küll aga peame meie, sotsiaaldemokraadid, julge ja tulevikku vaatava valitsuserakonnana sügavamalt mõtlema selle üle, mis on meid tänasesse toonud ning mida peame tegema, et ühiskonnana olukorrale rahumeelne lahendus leida.

 

Viimasest majanduskriisist möödub varsti kümme aastat, aga näeme, et meie arenguhoog on raugenud. Majanduse kasvukiirust mõõdame protsendikümnendikega ning samal ajal on aastast 2010 pidevalt kasvanud sissetulekute ebavõrdsus. Kui ebavõrdsust mõõtev gini indeks oli aastal 2010 Euroopa Liidu keskmise lähedal, siis 2014. aastaks sai Eestist kõige suurema sissetulekute ebavõrdsusega riik. Esikoha peale käib küll Läti, Bulgaaria, Leedu, Küprose, Hispaania, Kreeka, Rumeenia ja Portugaliga tihe rebimine.

 

Sarnane pilt avaneb, kui vaatame, mitu korda on ühiskonna kõige jõukama viiendiku sissetulekud suuremad kõige vaesema viiendiku sissetulekutest. Eestis 6,5 korda, Euroopa Liidus keskmiselt 5,2 korda, Soomes aga vaid 3,5 korda. Taaskord, alles aastal 2010 olime Euroopa Liidu keskmised.

 

Neist numbritest järeldub lihtne tõsiasi: viimase viie aasta jooksul on Euroopa ühes vaeseimas riigis on majanduskasvu viljad läinud ebaproportsionaalselt neile, kelle sissetulekud juba olid head.

 

Kui see tundub kuiva statistikana, siis selle statistika taga on reaalsete inimeste sissetulekulõhed. Sooline palgalõhe on meil Euroopa suurim, Eesti naised saavad ligi neljandiku võrra meestest vähem palka. Eesti venekeelse elanikkonna sissetulekud on ligi viiendiku võrra madalamad, lisaks on selles elanikerühmas ka tööpuudus Eesti keskmisest kaks korda kõrgem.

 

Mainitama ei saa jätta ka regionaalset ebavõrdsust. Eestis, ühes Euroopa väikseimas riigis, on regionaalsed sissetulekulõhed ühed Euroopa suurimad. 2015. aastal oli Kallaste linna keskmine palk alla 700 euro, samal ajal Viimsis oli see 1450 eurot ehk üle kahe korra suurem. See on muidugi kõige ekstreemsem näide, aga regionaalne ebavõrdsus on karjuv. Harjumaa keskmine palk oli 2010. aastal 862 eurot. Eesti vaeseimad maakonnad jõudsid sellise keskmise palga numbrini viis aastat hiljem ehk alles eelmisel aastal. Sissetulekute mõttes on meie regionaalne arengulõhe viis aastat pikk. Viiendik meie taasiseseisvuse ajast.

 

Pole siis ju imestada, et väga paljud inimesed on pettunud, sest nad on jäänud Eesti arengu rongilt maha. Kuulates aga kantslist peetavat jutlust sellest, kuidas Eestis on kõik hästi ja läheb veel paremaks, saavad nad vihaseks. Ja õigusega.

 

On üleüldine seaduspära, et pettumus sotsiaalmajandusliku olukorra pärast on väetiseks radikaalsetele meeleoludele. Kui inimesed ei ole rahul oma olukorraga, usaldavad nad vähem teisi inimesi, usaldavad vähem riiki ning on hirmul tuleviku ees. Paraku hakkavad mõned neist otsima vaenlasi, kelle süüks seda saab panna. Olgu selleks välismaalased või pankurid. Muidugi ei lahenda selline vaenamine tegelikult ühtegi probleemi, vaid murendab lihtsalt edasi ühiskondlikku sidusust.

 

Meie, sotsiaaldemokraatide jaoks on iga Eesti inimene väärtus, mis tähendab, et peame tagama talle võrdsed võimalused, sõltumata sellest, kus ta elab või mis elualal töötab. Peame tagama talle ligipääsu avalikele teenustele, kvaliteetsele haridusele, tervishoiule ja tööle. Olgu ta pensionär Kuressaares, kaevur Kohtla-Järvel, lasteaiaõpetaja Võrus või üliõpilane Tartus.

 

Just sellest väärtuselisest arusaamast ning vajadusest hoida Eestit maailmale avatud ja inimlikku mitmekesisust austava riigina tuleneb Eesti järgmine suur ülesanne – majandusliku ebavõrdsuse vähendamine. Kui me tahame ehitada ühist kodu, kus igaüks on oma, peame võtma inimesed kaasa. Igaüks peab tundma, et ta saab õiglaselt osa meie ühiselt loodud rikkusest.

 

Viimase aasta jooksul, mil ma olen ebavõrdsuse teemasse põhjalikumalt süvenenud, on minu suurimaks avastuseks olnud see, et üheski Eesti riiklikus dokumendis ei ole üleüldse seatud ebavõrdsuse vähendamise eesmärki.

 

Kahtlustan, et see väljendab ka varasemate valitsuste vähest fookust nimetatud küsimusele, sest ka täna on valitsuses neid, kes toetavad tasulist haridust ja seeläbi haridusliku kihistumise suurenemist. Sama käega toetavad nad ka ebavõrdsuse suurendamist ligipääsus tervishoiule.

 

Kuidas aga ebavõrdsust vähendada? Mis on need sammud, mis aitavad tagada võrdsemaid võimalusi kõigile Eesti inimestele?

 

Esiteks, sotsiaaldemokraadid on suure sammu juba teinud. Ma ei mõtle toimetulekutoetuse kehtestamist, solidaarse ravi- ja töötuskindlustuse loomist, universaalsete lapsetoetuste kehtestamist – ilma nende sotsiaaldemokraatide saavutuste ei kujuta me Eesti ühiskonda enam üldse ette.

 

Mõtlen laste ja perede toetamise reformi, millega alustasime 2014. aastal. See reform on taasiseseisvumisaja tõsiseim selles valdkonnas ning ühtlasi ka kahe viimise valitsuse suurim tegu. Me laiendasime riiklikku koolilõunat lisaks põhi- ja kutsekooliõpilastele ka gümnasistidele. Me kolmekordistame järk-järgult esimese ja teise lapse toetuse 60 euroni, kolmelapseline pere hakkab järgmisest aastast saama aga 400 eurot kuus. Käivitub üksikvanema toetuseks elatisabifond, millest makstakse 100 eurot iga lapse kohta. Me tagame igale lapsele võimaluse osaleda huvitegevuses, investeerides sellesse 15 miljonit eurot aastas. Tõstsime ka toimetulekupiiri 90-lt eurolt 130ni. Juba tänaseks jõustunud sammudega väheneb sel aastal süvavaesuses elavate laste arv tervelt kaks korda. Pikaajaline mõju on aga veelgi olulisem ning väljendub Eesti tulevase põlvkonna paremas heaolus, tervises ja hariduses.

 

Laste võrdsetesse võimalustesse tuleb aga panustada veelgi. Just seepärast kirjutasime eelmisel suvel koalitsioonileppesse eesmärgi tõsta õpetajate palk 120% Eesti keskmisest, sest head haridust annavad head õpetajad.

 

Oleme seisnud ka regionaalse ebavõrdsuse vähendamise eest. Haldusreform saab järgmisel nädalal seaduseks ning natuke enam kui aasta pärast on Eestis tänasest kaks korda vähem omavalitsusi. See on samm õiges suunas, ent meie jaoks ei ole haldusreform lihtsalt piiride ümber joonistamine. Eelmisel suvel nõudsime koalitsioonileppesse sisse kohalike omavalitsuste rahastamise suurendamist ning mõni kuu tagasi otsustaski valitsus eraldada täiendavalt 25 miljonit eurot ääremaaliste omavalitsuste toetamiseks. Lisaks käivitub järgmisest aastast Liisa Oviiri juhtimisel ka maaettevõtete sidevõrkudega liitumise programm, et panna riigi poolt õlg alla paremate töökohtade loomisele maal. Koalitsioonileppese lisandus ka eesmärk hajutada riigiasutusi pealinnast välja ning soodustada kaugtööd, et Jõhvi inimene võiks rahulikult siin elades samal ajal Sotsiaalministeeriumis töötada. Eelmisel kuul käivitus täiesti uudne töökoha loomise toetus Ida-Virumaal, millega riik võtab osa uute töökohtade loomise kulust selles piirkonnas enda kanda.

 

Soolise palgalõhe vähendamiseks loome juurde lasteaiakohti, et emad saaksid kiiremini tööturule naasta ning samal ajal paneme Tööinspektsioonile ülesandeks teostada järelevalvet meeste ja naiste palga üle.

 

Kas need otsused on piisavad ebavõrdsuse otsustavaks vähendamiseks? Muidugi mitte. Ütleme ausalt, head võitluskaaslased, selles valitsuses ei ole võimalik jõuda õiglasema maksusüsteemini. Me teame, Eestis on kuni keskmist palka teenivate inimeste maksukoormus liiga kõrge, kuid peaministrierakond on maksulangetustel alati eelistanud kõrgepalgalisi – nii tulumaksu kui ka sotsiaalmaksu langetamistel. Ent maksupoliitikat ei maksa ületähtsustada.

 

Ebavõrdsuse suurenemise trend on tegelikult globaalne. Oleme olnud ebavõrdsuse kasvu eestvedajad, aga kogu Euroopas on viimase kolmekümne aastaga ebavõrdsus oluliselt kasvanud. Kindlasti on üheks põhjuseks sotsiaalse heaoluriigi tagasikäik mitmetes maades, kindlasti ka globaliseeruv ja järjest vähem kontrollitav kapital, aga olulisim on hoopis tehnoloogiline areng.

 

Nii nagu põllumajanduse mehhaniseerimine paiskas miljonid inimesed maalt linna ning aurumasin muutis kardinaalselt kogu senist tootmismudelit, on infotehnoloogia areng muutmas mitte ainult meie igapäevaelu, vaid ka töö olemust. Areng on olnud nii kiire, et ühiskonnad ei ole suutnud sellega kaasas käia.

 

Tehnoloogia arenguga ei ole muidugi võimalik ega vajalik võidelda. Ajas saab ikka ainult edasi minna. Küll aga peame ette nägema muutuste pikaajalist mõju ühiskonnale ning suutma negatiivseid arenguid ennetada. Hiljutine 21. sajandi majandust käsitlev Maailmapanga raport „Digitaalsed dividendid“ ütleb nii: „Masinad suudavad aina enam täita rutiinseid ülesandeid kiiremini ja odavamalt kui inimesed ning ka suurt osa sellest, mida peame täna mitterutiinseks – näiteks tõlkimine, kindlustuslepingute sõlmimine või isegi meditsiiniline diagnostika –, võivad tulevikus arvutid ära teha.“

 

Maailmapank hindab, et seoses tehnoloogia arenguga on umbes pool tänastest töökohtadest automatiseerimise ohus. See tähendab, et on vaid aja küsimus, kui need töökohad kaovad. Eeskätt satuvad löögi alla oskustöölised. Majandusliku efektiivsuse mõttes on see kahtlemata suurepärane areng. Sotsiaalses plaanis tähendab see paljudele töö kadu ning sellega seoses plahvatuslikku ebavõrdsuse kasvu ühiskonnas. Seda muidugi juhul, kui me ei suuda piisavalt ette mõelda.

 

21. sajandi majanduses võitjana välja tulemiseks vajame suuri otsuseid, mitte detailide kallal nokitsemist. Peame neid otsuseid tegema juba täna, sest digimajandus ei ole kauge tulevik – see on juba meiega.

 

Töö olemus muutub ning meil on aina enam inimesi, kes töötavad korraga mitme tööandja juures või erinevatel projekttööde kallal. Meie tööõigus on aga ehitatud nõnda, et neil tublidel inimestel ei ole tihtipeale isegi püsivat ravikindlustust. Kokku on püsiva ravikindlustuseta Eestis tervelt 90 000 inimest. See ei ole aktsepteeritav.

 

Tulevikus kaovad ära paljud kutseharidust nõudvad töökohad, ent Eestis on täna ligi kolmandik tööjõust ka ilma kutsehariduseta, omades vaid üldkesk- või põhiharidust! Just seepärast käivitame järgmisest aastast Töötukassas töötavate inimeste koolitused, et inimesed saaksid ümber õppida enne, kui tehnoloogia nad tööta jätab. Samal ajal kuulen aga, et tööandjad soovivad piirata töötajate õppepuhkuse saamise võimalust. Seega inimeste õppimist. Pisut lühinägelik, kas pole?

 

Üleüldse, kui rutiinsed tööd lähevad üle masinatele, siis ehk peaksime me taasmõtestama oma hariduspoliitilised eesmärgid. Olen veendunud, et Eesti peab  pikendama koolikohustust, sest põhiharidusega ei ole tänapäeva majanduses midagi peale hakata. Palgavaesuse teadlik reprodutseerimine riigi poolt on ebamoraalne. Võib-olla ei olegi kõrghariduse vastuvõtu piiramine eesmärgiga suunata noored kutsekooli nii tark mõte, kui mõelda mitte 5, vaid 20 aasta perspektiivis?

 

See tehnoloogiline ja kaasnev ühiskondlik muutus on nii suur, et tegelikult ei ole ühelgi riigil valmis sotsiaalseid ja hariduslikke terviklahendusi, kuidas uuele majandusele edukalt vastu minna. Seega peame koondama Eesti ühiskonna mõttejõu, õppima teistelt ning hakkama oma toimivate lahenduste leidmise nimel tööle. Muidu avastame end, nagu tavaliselt, protsessidele tagantjärele reageerimas.

 

Ebavõrdsus on kahtlemata järgmiste aastate olulisim märksõna. See on sotsiaalselt vajalik, kuid ebavõrdsuse vähendamine on ka majanduskasvu ergutav. Eesti avalik majanduspoliitiline diskussioon on olnud nii ühekülgne, et Eestis nähakse tihti võrdsete võimaluste tagamist majanduskasvu antipoodina. See ei ole nii. OECD on hiljuti erinevaid riike võrreldes leidnud, etvõrdsemad ühiskonnad arenevad kiiremini kui suure ebavõrdsusega maad.

 

Nad on leidnud, et gini indeksi alandamine ühe punkti võrra annab mudeli arvutusena viie aasta peale juurde 0,8% majanduskasvu. Seega, kui Eestis väheneks ebavõrdsus EL keskmise tasemele, tähendaks see meie majandusele viie aasta peale ligi 5% kasvu, Soome madala ebavõrdsuse tasemeni jõudes saaksime majanduse mahule kuni 10% juurde. Tänases aeglase kasvu tulevikus on see väärt eesmärk. Lisaks tähendaks Soome tasemel gini indeks ka õnnelikumaid, tervemaid, haritumaid ja üksteisest lugupidavamaid inimesti. Win-win.

 

Võrdsemate ühiskondade ja suurema kasvu seos on muidugi loogiline. Madalam ebavõrdsus tähendab ju seda, et igal inimesel on paremad võimalused oma oskuste ja annete välja arendamiseks ning hea hariduse saamiseks. Parem haridus panustab aga otseselt tootlikkuse kasvu ja seeläbi majandusarengusse.

 

Vaadates ebavõrdsuse tänast seisu Eestis, selle mõjusid ühiskondlikule rahule ja ka tulevikustsenaariume, pean ütlema, et ebavõrdsuse vähendamine ei ole enam maailmavaateline valik. See on eksistentsiaalne vajadus, kui me tahame demokraatlikku Eestit hoida.

 

Eesti ees seisvad suured otsused ja ühiskondlike väärtuste ohustamine radikaalsete jõudude poolt nõuavad riigimehelikkust, kus ühiskonna pikaajaline huvi tuleb seada kitsast erakondlikust elektoraalsest huvist ettepoole. Seda arvestades oli mul siiralt kurb lubada Eikil presidendiks kandideerida, sest teist nii veendunud humanisti, demokraati ja riigimeest on Eestis raske leida.

 

Ma sain Eikiga tuttavaks 2011. aasta algul, kui mina olin noor SDE kandidaat Riigikokku. Kandideerisin Ida-Virumaal, mistõttu pidin kirjutama arvamusloo Eesti tööpoliitikast ja Ida-Virumaa sotsiaalsest katastroofist. Kui täna räägitakse siin katastroofist, siis meeldetuletuseks, et aastal 2010 oli Ida-Virumaa töötuse tase 25,6%!

 

Võtsin Eikiga ühendust ning ütlesin: „Teie olete vist see töötukassa looja või nii. Ma tahaks aru saada, kuidas see süsteem toimib ja miks inimesed sellega rahul ei ole.“ Eiki kutsus mu ühel talvisel õhtul SDE fraktsiooni tuppa Toompeal, võttis välja paberi ja pastaka. 10 minuti pärast sain ma aru, mis asi on turvaline paindlikkus ehk flexicurity, veel kümne minuti pärast olid mul selged kõik hüvitiste määrad ja päevad, miks nad just sellised on. Muidugi ka see, kuidas IRL ja Reformierakond on töötajatele alatult naha üle kõrvade tõmmanud. Ta rääkis lihtsalt ja selgelt. Mis aga veel olulisem, temas ei olnud tähtsa riikliku eksperdi üleolevust.

 

Ma arvan, et see on Eiki üks ägedamaid omadusi. Temas ei ole nii paljudele kõrgel kohal teeninud inimestele omast võltspaatoslikkust. Eiki ei pea ennast oma vestluspartnerist kunagi targemaks, ehkki tavaliselt ta seda on. Eiki parim omadus on oskus olla oma.

 

Eiki armastab elu. Ta armastab seda kogu tema mitmekesisuses. Ta ei püüa kunagi vormida teisi enda mõttemallide järgi, vaid kui miski tema maailma ei mahu, avardab ta oma mõttekategooriaid. Just seepärast, ma arvan, on Eiki mõtted alati värsked, vaatamata sellele, et tegemist on Eesti staažikaima Riigikogu saadikuga.

 

Samas, selles pidevas muutumises on Eiki väärtuseline selgroog jäänud alati kindlalt paika: riik on vaba inimese oma. Seda tunnet on Eesti inimestel vaja täna rohkem kui varem.

 

Just seepärast olen teinud juhatusele ettepaneku nimetada Riigikogu staažikaim liige ja tänane esimees, meie erakordne Eiki Nestor sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadiks.

 

Head sotsiaaldemokraadid! Euroopas on tormised ajad ning meilgi Eestis on neid, kes püüavad meie ühist vankrit kraavi ajada. Tulevik toob aga kaasa suured muutused, milleks peame ühiskonnana valmistuma juba täna. Peame seisma tugeva ja avatud Euroopa eest, ehitama tolerantset ja kõigile võrdseid võimalusi pakkuvat ühiskonda, mis jääb 21. sajandi globaalsetes arengutes võitjaks.

 

Avatud ja võrdseid võimalusi pakkuv Eesti, mis astub julgelt tulevikku. See on saavutatav, head sõbrad! Me teame, kuidas seda teha! Teeme ära!

 

Jevgeni Ossinovski, sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees