Edward Lucas: NATO-EL-i julgeolekukoostöö on teoks saamas

NATO on Varssavi tippkohtumise lähenedes lahti ütlemas 25 aasta pikkusest enesega rahulolust. Sõjad ei ole enam kauged ja vabatahtlikud. Nad on potentsiaalselt kodule lähedal ja kohustuslikud: territoriaalkaitse kogu spektri ulatuses, hõlmates tundmatuid võimekusi – küberruumi, propaganda, majanduse, kaubanduse ja korruptsiooni suunatud kasutamist – aga ka konventsionaalseid ja (tehes lõpu veel ühele enesega rahulolu vormile) tuumarelvi.

Viimase 25 aasta jooksul ei ole NATO seisnud silmitsi vastasega, kel on kasutada esimese maailma õhutõrjesüsteem (ehkki see oleks juhtunud, kui Lääs oleks otsustanud sõjalise vastasseisu kasuks Assadi režiimiga Süürias). Nüüd on see nii. Maa-ala hõivamist takistavad relvad, nagu Vene õhutõrje raketisüsteem S-400 (NATO koodnimega: SA-21 Growler) tähendavad, et NATO ei saa eeldada, et on võimeline kaitsma kriisi korral Läänemere piirkonda õhust. Selle ohu kõrvaldamine tähendaks järjepidevaid rünnakuid õhutõrjerajatistele Vene territooriumil.

Euroopa julgeolek toetus varem ideele, et erimeelsused ja huvide põrkumised lahendatakse arutelu ja läbirääkimiste teel reeglitel põhinevas raamistikus. See käsitlus – alati illusoorne – on saanud tõsiselt kannatada. NATO on mõistnud, et on vastamisi reeglite rikkujaga. Venemaa on valmis eirama rahvusvahelist õigust, kasutama seadusvastaselt jõudu (üks ametnik kasutab väljendit “terrorism”) ja valetama jultunult oma tegevuse kohta.

Internet lisab probleemile veel ühe mõõtme. Esimesed rünnakud arvutite ja võrkude vastu korraldati aastakümneid tagasi (nagu ma kirjeldan raamatus Cyberphobia). Rünnak Eesti vastu 2007. aastal lõi pretsedendi. Seninägematu oli ka rünnak Ukraina vastu ja nii sellele eelnenud küberspionaaž kui ka Krimmi ja Donbassi okupeerimisele järgnenud ja tänaseni jätkuv sabotaaž, eriti riigi elektrivõrgu vastu.

Lahendused on lihtsad ja keerulised. Üks neist on kulutada raha. Teine on harjutada õppustel seda, kuidas me kavatseme võidelda, lõimides tava-, tuuma-, küber- ja muid võimekusi. Argine logistika on siin tähtis – hiljutistele edusammudele vaatamata võtab “ohtliku kauba” (ehk relvade) üle Euroopa transportimine liiga kaua aega. Need kaks sammu teevad võimalikuks kolmanda: heidutuse taasloomise. Me peame panema Venemaa uskuma, et rünnak NATO vastu toob kaasa kindla ja hävitava vastulöögi. Selleks vajame mitte üksnes suuremaid muskleid, vaid ka keerukat ja suunatud sõnumite saatmist.

Enamikuga sellest ei saa NATO üksi hakkama. Õnneks on Euroopa Liit avanud silmad väljakutse ees, mida kujutab endast lõdvalt (ja mõneti eksitavalt) “hübriidsõjaks” kutsutu. Olen kuulnud vähemalt neljast pooleliolevast EL-i ja NATO ühisprojektist, mis tegelevad strateegia, küberruumi, tsiviil- ja sõjalise valdkonna integratsiooni ja luureandmete kogumisega.

Eesmärk on koostada Varssavi tippkohtumise ajaks ühine juhend – kokkulepitud ühine kava võimalike Vene provokatsioonide vastu näiteks Balti riikides. Mõlema organisatsiooni juhtkonna ühisavaldus annab poliitilise katte senisest edasijõudnumale koostööle. NATO ja EL peaksid 2017. aastaks alustama ühisõppusi – igal juhul vähemalt lauasimulatsioonide kujul ning ehk isegi selliseid, mis hõlmavad päris inimesi tegemas tegelikke asju.

EL on juba küllalt hästi teadlik sellest, mida Venemaa plaanib, ent ei vii veel otsi kokku. Venemaa vaenulik tegevus – meediaväljaannete ja kinnisvara kokkuostmine tundlikes paikades – võib olla silmatorkamatu ja täiesti seaduslik. EL peab tegutsemiseks suutma toimuvat paremini tõlgendada ja jagada nii avalikest allikatest pärit kui ka salajast informatsiooni. Üks idee on luua NATO-siseste edukate luureinfo jagamise komplektide eeskujul informatsiooni “sünteesielemendid”. Teine puudutab NATO Tallinna küberjulgeoleku ja Riia infosõja “kompetentsikeskuste” taolisi asutusi.

EL lisab NATO jõupingutustele paindlikkust, võimekusi ja hoogu. Seda on oodatud juba mõnda aega, arvestades arvukaid tähelepanu nõudvaid faktoreid lõunas ja rändekriisi põhjustatud eraldusjooni. Me oleme kohutavalt palju aega kaotanud.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Meediaklientidel on Lucase kolumni avaldamise õigus sarnaselt uudistega. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.