Aadu Must, Keskerakonna Tartu piirkonna esimees. Foto: riigikogu
Kui Martti Aavik 27. veebruari Postimehes kirjutas, et kardab väga, et keskerakondlased Jaan Poska nime ära trööpavad, tundsin tolle loo autoriga täpselt sama muret. 1917. aastal Eesti riigi vundamenti rajades oli tollane kubermangukomissar Poska hädas ränd-hääletajate jõukudega. Käisid sellised mööda Eestit kärarikaste kõnede saatel sobimatuid kohalikke tegelasi maha võtmas ja omasuguseid asemele sättimas. Poska sai nendest jagu ja seadis nii, et kohalikke ametimehi valisid ikka kohalikud inimesed, mitte pealinna propagandistid ja rünnakrühmlased. Aga lugu ise oli väga õpetlik.
Nüüd äkki selgub, et mõned erakonnakaaslased, kes sõnades Poskat ülistavad, on ka sellest loost õppinud. Tõsi – tegudes on nad mitte Poska vaid tema vastaste õpilased.
Paari päeva eest läks minu telefon hulluks. Helistasid erinevad inimesed, kes nõudsid vastust Läänemaa ajalehes, Delfis ja Eesti Televisioonis ilmunud lugudele, kuidas Läänemaal võetud keskerakonda neli või kuus inimesi, kes kohe järgnevalt saadeti Tartusse Aadu Musta kukutama. Tegelikult on Läänemaa piirkonnas veebruaris vastu võetud ja seejärel rutakalt Tartu linna ümber kirjutatud verivärskete keskerakondlaste arv veidi suurem, ikka kahekohaline number. Selline skeemitamine olevat olnud vajalik, sest äkki Must ei oleks lasknud inimesi vastu võtta.
Rumal jutt! Kuna erakonna juhatus arvestab piirkondadele toetusrahade eraldamisel ka uute liikmete vastuvõtu plaani täitmist, oleme aktiivsed ega jäta ühtki avaldust vedelema.
Ent jälle üllatus – Läänemaalt tulnukate pakis olid ka tõepoolest selle ainsa mehe paberid, kelle avaldust erakonna peasekretär oli kunagi palunud mitte menetlusse anda (varem neljas parteis olnud ja kunagi ka keskerakonnast seda sajatades lahkunud meest olevat tema soovitajad Oudekki Loone ja Jaanus Karilaid nüüd küll iseloomustanud kui Tartu jaoks väga lootustandvat tegelast).
Kuulsin Karilaidu teles rääkimas, et ega tema üksi, ka Must olevat „Tartu maakonnast Tartu linna piirkonda inimesi toonud“. Huvitav, keda ma nurga taga vastu võtsin ja siis Tartusse tõin? Vaatasin igaks juhuks paberitest üle. Leidsingi ühe(!) sellise piirkonnavahetamise paberi ja palusin kohe ka asjaosalise enda hinnangut. Too naeris ja tuletas mulle (n.ö protokolli jaoks) meelde, et ta on enam kui 20-aastase staažiga keskerakondlane, osales aktiivselt Tartu linna organisatsiooni töös juba eelmisel aastatuhandel. Tema „ära käimisega“ oli ka pikantne lugu – mees läks omal ajal appi ühte valda keskerakonna osakonda looma. Rõhutas toona ka peasekretäri juuresolekul – ajutiselt. Kui vallas osakonnal jalad all, tuleb linna tagasi.
Ja nüüd Karilaid ja kuulutab, et ega tema üksi, ja Must teeb ka mingit valskust.
Oudekki sekundeeris, kurtes teleekraanil, et uusi liikmeid olevat Tartus vastu võetud lausa kahe normi jagu. Kurbkoomiliseks läks lugu siis, kui Keskerakonna Läänemaa piirkonna konverentsil puudus nõutav kvoorum (oleks võinud seal vastuvõetud inimesed ikka endale jätta). Aga ehk aitasime neil vähemalt liikmete vastuvõtu plaani täita ja keskuse toetusraha välja teenida.
Päris naljakas oli telest kuulda Karilaiu juttu, et nemad noorendavad juhtkonda. Kes? Pealinna agitatsiooni-brigaadid? Aga mis ajast nemad piirkondade juhte valivad? Et äkki harimatud tartlased ise ei tea, keda tuleb valida? See oli päris naljakas, kui agitaatorid-juhi vahetajad meie aastakonverentsi ajal üritasid keskerakonna Tartu linnaorganisatsiooni töös suuri vigu leida. Tõrvati just neid valdkondi, mille eest meid veel hiljuti kiideti (näiteks noorendamine ja noore-aktiivse mehe abilinnapeaks edutamine).
Marika Tuus arvas, et professor Musta väljavahetamine Oudekki Loone vastu aitaks erakonna töösse akadeemilisust tuua. Üks osa saalis olijatest ei häbenenud selle peale avalikult naerda. Üks võimas süüdistus teatas, et Tartus käivat valimistel kogu töö ainult Aadu Musta heaks ja teistel väärikatel keskerakondlastel ei olevat üldse lootust riigikokku saada. Olevat vaja Oudekki Loonet, kes toovat meile nõidusunest ärkamise ja nii korraliku häälte saagi, et ka teised oma juhi tuules riigikokku pääsevad.
Vaatasime sealsamas saalis parlamendivalimiste tulemused üle. Tartu linna keskerakondlastest sai paremusjärjestuselt 7. tulemuse Natalja Trošina, 354 häält. Täpselt sama palju hääli (aga Eesti kõige suuremas valimisringkonnas, Harju- ja Raplamaal) sai ka seal teist asetust omanud Oudekki Loone. Mõnel tekkis küsimus, kuidas tema riigikokku sai, aga viis temast edukamat ja üks üsna võrdne tartlane ei saanud. Asi on lihtne – üleriigilise nimekirja kahte esimesse kümnesse ühtegi tartlast lihtsalt ei paigutatud.
Nagu resümeeris üks meie juhatuse liikmetest, ei ole seni kallite erakonnakaaslaste poolt Aadu Musta aadressil esitatud süüdistustest rohkem paika jäänud kui üks – ta on Kadri Simsoni isa.
Muide – seda pole ma kunagi ka eitanud, sest pole põhjust.
Aadu Musta kommentaar ilmus tema Facebooki lehel.
Smurgeldamist poleks vaja läinud,kui Must oleks ise kõik liikmed vastu võtnud.Arvata siis,et ta oleks venitanud vms.
neid smugeldati, autopagasnikus vä
Oi,aegu ammuseid.