Foto: Küllike Rooväli
Häid uudiseid pole. Kogu Eesti on üksainus hädaorg. Sigade katk tapab siin rohkem kui Lätis. Piimatootjad nõuavad hinnalanguse tõttu saamata jäänud kasumit. Euroopa Komisjon tahab laiali jagada uut portsu sõjapõgenikke. Estonian Air on pankrotti minemas ja Tallinna Sadam sipleb sajandi suurimas altkäemaksuskandaalis. Uus majanduskasvu prognoos sobib sellesse ritta kui rusikas silmaauku. Ehkki aasta tagasi pakkus rahandusministeerium tänavuseks kasvuks 2,5 protsenti, on sedagi tagasihoidlikku ennustust jupikaupa kärpides jõutud nüüd 1,7ni.
Käes on seega kümnendi kõige kehvem majandusaasta. Kes oleks veel kõigest seitse-kaheksa aastat tagasi suutnud nii väikseid arve ette kujutada?
Ajakirjanikud poleks vaevunud 0,8protsendise prognoosimuutuse pärast tol ajal ridagi kirjutama. Enne 2008. aastal alanud üleilmset kriisi kasvas Eesti majandus keskeltläbi 6 protsenti aastas. Oli ka kahekohalisi kasvunumbreid. Kui Reformierakond seadis 2007. aastal eesmärgiks viia Eesti Euroopa viie jõukama riigi sekka, siis arvestati, et meie majandus kasvab igal aastal 8 protsenti ja nii 15 aastat järjest.
Nüüd toimetaksid abilised peaministri säärase jutu peale kiiresti arsti juurde, aga kõigest kaheksa aastat tagasi võideti selle lubadusega valimised. Eesmärk tundus küll ülemäära ambitsioonikas, kuid siiski mitte absurdselt ebareaalne. Eesti erilisse edusse ei uskunud ju mitte ainult reformierakondlased, vaid ka kümned tuhanded valijad. Tulevik näis nii helge, et isegi lapsi hakati tegema rohkem ja aastal 2010 jõudis loomulik iive taasiseseisvunud Eestis esimest ja kahjuks vist ka viimast korda plussi.
Miks me enam helgesse tulevikku ei usu? Mis on meiega vahepeal juhtunud, et peame leppima 1,7protsendise majanduskasvuga ja võtame seda kui paratamatust?
Sageli räägitakse, et Eesti maksupoliitika on ajale jalgu jäänud ja majanduse ergutamiseks tuleb vähendada tööjõumakse. See võib olla tõsi. Kui 1993.aastal maksuseadusi tehti, polnud inimestel vara, mida maksustada. Seepärast pandi rõhk sotsiaalmaksule ja varamaksud jäid Lääne-Euroopa riikidega võrreldes tühisteks. Nüüd, mil Eestiski on juba erakätes jõukust, oleks mõistlik varamakse suurendada ja sotsiaalmaksu vähendada. See kergendaks uute ettevõtete elu. Vanemad ja suuremad ettevõtted, kus rohkem vara, saaksid seevastu võimaluse rohkem riigikassat täita.
Kõik see võib õige olla, aga raske on uskuda, et majanduselt on endise hoo võtnud just maksud. Põhimõtteliselt sama maksusüsteem kehtis ju ka eelmisel kümnendil, kui elu kihas ja vohas. Siis see arengut ei takistanud ja asjatundjad kiitsid meie maksusüsteemi taevani. Ilusate aegadega võrreldes ei ole meile ebasoodsaks muutunud mitte maksusüsteem, vaid hoopis kogu muu majanduskeskkond.
Eesti majanduse piduriks on see, millest pidi saama vedur. Schengeni viisaruum ja euro tulek, laiemalt võttes kogu Euroopa Liidu reeglistik on avanud Eesti täielikult konkurentsile ja meie konkurentsivõime pole kahjuks kiita. Samasugust allajäämist Lääne-Euroopale ja eriti Saksamaale näeme teisteski ELi ääreala riikides. Isegi Soome on suures hädas, mis siis veel vähematest vendadest rääkida. Euroopa Liit on jaganud Eestile küll ohtralt abiraha, kuid see ei korva kahju, mida tekitab parimas tööeas inimeste massiline lahkumine. Eks katsu kasvada, kui iga kümnes töötaja hõlmad vöö vahele paneb ja jalga laseb.
Oleme viimase kümne aasta jooksul väljarände tõttu kaotanud umbes 70 000 inimest. Kummatigi ei too töökäte vähenemine kaasa kiiret palgatõusu ega tootlikkuse kasvu. Ärid hääbuvad või tammuvad paigal, sest keegi ei riski nii ebakindlates oludes ühtki jõulist sammu astuda ega suuri summasid investeerida. Euroopa Liit imeb Eesti tühjaks ja annab vastu abiraha, mille eest me ehitame tühjadesse küladesse valgustatud kergliiklusteid. Seepärast arvan, et maksureform on küll vajalik, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Me vajame kiiresti terviklikku plaani Eesti konkurentsivõime taastamiseks.
on lugeda riigikogu liikme poolt sellist äiutamast – kelleks sa meid pead? Ise koalitsiooni liige. Endine ajakirjanik.
..Ilusate aegadega võrreldes ei ole meile ebasoodsaks muutunud mitte maksusüsteem, vaid hoopis kogu muu majanduskeskkond… Kalle, kui sa ullike mõistad, et maksusüsteem ongi osa majanduskeskkonnast siis saaksid paremini aru ka majanduse seaduspärasustest:) Iga majanduskeskkond ajas areneb ning koos sellega peab muutuma ka maksusüsteem. Meie tööjõumaksud on veel samal tasemel naabritega, aga energiahinnad juba ammu kaugel konkurentsist. Samas lisandväärtus tuleb eelkõige ikka ekspordist ning tootlikust tõstab (paremate) tehnoloogiate kasutamine. Selleks et tekiks innovatsioon ja väärtusahela kasv on vaja ettevõtetele raha ning selleks saab riik seda soodustada läbi maksusüsteemi ja teadus- ja arendustegevuse toetamise läbi nõudluspakkumise. Oleks veel kirjutada küll ja küll,… Loe rohkem »
muula ja samovari varasemate väidete kohaselt on selles kõiges süüdi nagu alati ninasarvik ja talina raad
Võid ju kõva mees olla, aga ikkagi Kalle Muuli ja Anvar Samost!
Ja Muula Kalle ning Alvar Samost on need DELFI oraaklid kes teavad kuidas seda kõike veel paremini korraldada
Kas mina, lihtne töll, pean selle plaani välja mõtlema või Teie Riigikogus?
Aeg oleks jalad tagumiku alt välja lükata ja tööd tegema hakata, palk ju jookseb! Populistlikest kirjatükikestest ja üldisest demagoogiast kahjuks täna enam ei piisa. Isegi “heaoluoaasis” Tallinnas, rääkimata kaugest külast.