Mõnus on vaadata, kui Gerd Kanteril on mõnus võistelda. Pärast neljapäevast eelvõistlust oli meie kettaheitja igati muheda olemisega. Suur ja tugev mees oleks nagu hingerahu leidnud. Vaimse tasakaalu leidmisega võib meist igaüks aeg-ajalt vaevelda. Kes suuremal, kes vähemal määral, et kui mõtestatult me elame.
Kanter on aastaid ketast loopinud ja Eesti rahvas on sellele kirega kaasa elanud. Kettaheitjal endal võib mõnel hallimal päeval kahtlus põue pugeda, kas see on ikka õige tegu, kui täisjõus mees päevad otsa ainult ketast pillub. Muidugi, leiva toob see lauale ja natuke ehk peale ka. Publiku austust on kordaminekute puhul samuti mõnus nautida. Tippsportlase ego on teadagi üks isevärki loom, kellele ei saa kunagi küllalt. Omamoodi narkomaania, sest ego tahab aina uut tunnustust ja kiitust.
Eesti rahvas on oma spordikangelasele ohtralt jaganud, nõudes vastutasuks üha uusi kordaminekuid. Nii ongi spordimees isemoodi lõksus. Ühelt poolt isiklik ego ja teiselt poolt oma rahva kirglik tahe uute võitude järele. Aga selle tee on sportlane ju ise valinud ja nagu ütles vahva sõdur Švejk, et lõuad pidada ja edasi teenida. Pekingi eelvõistlusjärgse TV-usutluse põhjal võib siiski aimata, et õnneks pole meie sangar sellesse lõksu kõrvuni kinni jäänud.
Muigelsui tunnustas ta konkurente, kuid selle sooja muige tagant võis tajuda mehe usku oma võimetesse. Mõnus, rahulik ja väärikas. Umbes nii, et kui võidab, siis pole see mingi ilmaime, aga kui kaotab, siis tõuseb päike ka järgmisel päeval idast. Oli tunda, et mees naudib võistlust, ja see on parim sõnum ka poolehoidjaile. Naudime meiegi täna MMi finaali. Väikerahvale on medalivõit ilmselt hoopis suurema tähtsusega kui suurriigi esindajaile. Eks ta mingi alaväärsuskompleks ole, et meid ikka ka tähele pandaks.
Näiteks suurt Venemaad teatakse maailmas ikka, mis sest, et Pekingi MMil on nad kuue esimese võistluspäevaga suutnud võita ainult ühe hõbemedali. Sellega sai hakkama 400 meetri tõkkejooksja Deniss Kudrjavtsev. Muidugi on seda nii suure rahva kohta vähe, aga tegelikult ei lähe valdavale osale venelastest see üldsegi korda. Eestlased on selles suhtes hoopis hellemad ja heidavad kiivaid pilke kõigi oma naabrite poole. Lätlastel ja soomlastel ongi juba pronksmedal käes, vastavalt Laura Ikauniece-Admidinal seitsmevõistluses ja Tero Pitkämäkil odaviskes.
Gerd Kanter läheb täna medali pärast võitlema ja ta teeb seda nii hästi, kui suudab. Võib-olla terake rohkemgi. Arvata on aga, et meie kõik läheme hoopis suuremasse pingesse kui kettamees ise. Meile tundub medalivõit nii tähtis olevat, et ilma selleta läheks maailm vaata et hukka. Suuremale osale Eesti rahvast läheb see asi väga korda. Tont seda teab, võib-olla sellise kohati lausa haiglasena tunduva spordihuvi tõttu olemegi suutnud oma riiki hoida. Vähemalt on see üks asi, mis meid aeg-ajalt tugevasti kokku liidab.
Kettaheite finaalvõistlus algab laupäeval kell 14.50.