Evald Okase muuseumis on tänasest avatud kaks uut näitust

Tänasest 9. augustini on Haapsalus Evald Okase muuseumi galeriis avatud kaks uut väljapanekut: Viivi Aaviku ehete näitus „Sünopsis” ja 2015. aasta ArtPrint noore fotokunstniku stipendiumi võitja Karel Kraviku fotonäitus „Rahutu veri”.

Metallikunstnik Viivi Aavik eksponeerib oma reisidel ja ekspeditsioonidel kogutud muljeid.

„Reisid ja ekspeditsioonid on mind viinud Eestimaa eri paikadest kuni Amuurimaale Kaug-Idas.  Aegade jooksul on riiulitesse ja karpidesse kogunenud hulgaliselt erisuguseid kivimileide, mis ei ole küll sillerdavad kalliskivid, aga minu jaoks ometi olulised ja erilised. Neid killukesi ja kivimileide, suuri ja väikeseid kokku seades ja uurides, kaheldes ja innustudes, saagides ja lihvides on sündinud uued  miniatuursed kooslused ja lahendused. Paljud kivid ja kivimid, mis on pärit lähedastest ja kaugetest geograafilistest punktidest, on  aastaid laegastes varjul olnud ja oma taassündi oodanud. Vahel on mõne kivimi fragment ja muster nii täiuslik oma looduslikus eheduses ja ilus, et tundub vägivaldne ja vale siin inimkäega midagi muuta või juurde lisada,” ütles Viivi Aavik.

Viivi Aavikut on nimetatud Eesti ehtekunstis üheks puhtaimaks minimalismi võttestiku kasutajaks ja tugeva oma süsteemi ülesehitajaks. Näitusel on erinevatest kivimitest rinnanõelad, mis on valminud 2015. aastal ja CD-sari „Paekivimuusika”, mida on varem eksponeeritud Tallinnas Hobusepea galeriis ja Tartu ülikooli ajaloomuuseumis.

Karel Kravik on 2015. aasta ArtPrint noore fotokunstniku stipendiumi võitja. Ta on sündinud Ida-Virumaal Sillamäel ja elanud seal suure osa oma elust. Oma sõnul on tal lapsepõlveset väga vähe pilte säilinud. See ajendas teda looma oma isiklikku versiooni tollest ajast.

Kunagisi lapsepõlveradu jäädvustas Kravik koos oma lastega.
„Ma kasvasin üles Sillamäel, nõukogudeaegses kinnises tööstuslinnas. Mul on väga vähe pilte oma lapsepõlvest, need vähesedki poseeritud ning tehtud pereüritustel, mida ma ei mäleta ega pea eriti tähtsaks. See ajendas mind looma oma isiklikku versiooni ajast, mis on määranud palju minu hilisemast elust. Hetkedest, mis tõid külmavärinad peale või liblikad kõhtu, lapseea unistustest, katsetamistest, kirgedest ja piiride kompimistest. Sedakorda omaenese lastega ja omaenese mälestuspiltide põhjal. Praegu tagasi vaadates on veider näha, kuidas tekivad seosed, justkui peituks tollal toimunu varjus mingi suurem narratiiv, saatus. Kuid mu lugu moodustub ainult tagasivaatena, teda polnuks võimalik ette aimata. Annan endale aru, et mälestused ei ole täpsed, neid mõjutavad hilisemad kogemused, nad muutuvad koos meiega, tahame seda või mitte. Nõnda nagu need fotodki, mis on pigem minu praegune tõlgendus tollastest mälukildudest ja mis ei saa taotleda absoluutset tõepära, nii on ka käesolev ettevõtmine ise tõenäoliselt mu mälestusi kujundanud selle asemel, et neid hoida. Ma ei hooli sellest, kõik otsad ei tulegi alati kokku,” ütles Karel Kravik.

Trükikoja ArtPrint stipendium on loodud selleks, et võimaldada ühel noorel kunstnikul esitleda oma fotonäitust vormis ja viisil, mis on väga populaarne Lääne-Euroopas, mida Eestis kunstnikel aga ei ole võimalust kasutada.