Uue aasta alguses soovitakse tavaliselt, et algav aasta oleks eelmisest parem. Kuidas oli siis aasta 2014? Sõdade arv kasvast viielt aastal 2010 kümneni aastal 2014. Need on siis Uppsala ülikooli konfliktide arvutiprogrammi UCDP uurijate andmed. 2014 oli ka aasta, mil Venemaa tungis Ukrainasse ja terroriühendus IS tegi sama Süürias. 2015 aga algas veriste terrorirünnakutega Pariisis, kirjutab kolumnist Jaan Franclin Perlitz (pildil).
„Oleme jõudnud ohtlikumasse maailma,” ütles hiljuti ametist lahkunud Rootsi välisminister Carl Bildt aastavahetuse paiku. Temaga samal arvamusel oli tema Ameerika kolleeg John Kerry. Washingtonis teatas USA staabiülemate komitee esimees Martin Dempsey, et maailm on praegu ohtlikum kui kunagi varem!
Jah, nii see tundub. Muidugi elame ohtlikus maailmas, kuid kas see on ka ohtlikum kui kunagi varem? Minu vanemad – isa Erich ja ema Henriette – sündisid vastavalt 1894 Tallinnas ja 1896 Tartus ning nad elasid üsna lühikese aja jooksul üle kaks maailmasõda, Vene revolutsiooni, Lenini riigipöörde (nii nimetatakse seda nüüd rahvusvahelistes entsüklopeediates) ja sellele järgnenud kodusõja. See kõik toimus 31 aasta jooksul (1914–1945) ja sellele järgnes külm sõda aatomipommi varjus kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.
Kunagi varem pole USA, Lääne-Euroopa ja Ida-Aasia suurvõimude vahel olnud nii pikka rahuaega kui praegu. Kuigi sõdade arv on aastaga 2010 võrreldes kahekordistunud, on neid siiski poole vähem kui külma sõja viimastel aastatel.
Terrorismiohvrite arv on 1970.–1980. aastaist vähenenud, kuigi terroristid paistavad nüüd rohkem silma, sest nad saavad oma metsikusi demonstreerida sotsiaalmeedias. Vanasti kulus nädalaid, vahel kuid, enne kui saime kuulda, et näiteks Saddam Husseini marodöörid kurde hukkasid. Tänapäeval hoopleb IS oma hukkamiste või „edusammudega” Facebookis või Twitteris viie minuti pärast.
Ajaloolisest vaatevinklist elame praegu rahumeelsel ajastul. Sõjaliste konfliktide arv, kus hukkub enam kui 25 inimest, on vähenenud umbes 50-lt aastas 30-le ja viimasel aastal 20-le. Vaatamata sellele, mis toimub Süürias ja Ukrainas, on sõjas hukkunute arv vaid viiendik sellest, mis oli 1980. aastail, see omakorda oli väiksem kui 1970. aastail. Riikide arv, kes toetavad või korraldavad ise massihukkamisi, on vähenenud kolme neljandiku jagu.
Tänapäeval seisame mitme ohu ees. Kesk-Idas on mitu aastat valitsenud kaos, Hiina proovib oma muskleid ning Venemaal istub Putin ja katsetab oma enesehävituspiire. Meist oleks idiootlik raskusteks mitte valmis olla. Miks aga segada seda ütlusega, et „maailm on ohtlikum kui kunagi varem”, kui teame, et maailm oli varem palju sõjakam ja verisem?
Esimeses maailmasõjas hukkus ligi 10 miljonit sõdurit, tsiviilohvrite arv pole teada, kuid arvatakse, et neid oli vähemalt sama palju. Venemaa kodusõjas hukkunute arvuks loetakse 3 miljonit, peale selle suri Euroopas 50 miljonit inimest Hispaania haigusse, mis oli otsene Esimese maailmasõja tagajärg. Teise maailmasõja ajal suri 60 miljonit inimest. Veelgi varem oli mongolite invasioon Tšingis-khaani ja tema järeltulijate juhtimisel, kus kaotas elu umbes 30 miljonit inimest. Peale selle kõik muud sõjad, ülestõusud ja konfliktid: 100aastane sõda, Liivimaa sõda, Põhjasõda, 30aastane sõda, Ameerika kodusõda ja kõik indiaanisõjad… Kas ei peaks kõrged juhid, kes võtavad sõna televisioonis, lugema ajalooraamatuid, enne kui nad suu lahti teevad?
Jaan Franclin Perlitz, kolumnist
Som hängiven läsare av Lääne Elu har jag givetvis uppmärksammat
redaktör´ns kolumn. Har inget att anmärka .. eftersom jag inte förstår ett jota. Vill bara meddela att jag fortfarande är upprörd över att vi blev bestulna på vår Nagra i Prag .. var det 1989? Men minns dock med glädje vårt mat- och dryckesintag med intagande utsikt över en soptipp samma år
B.