Ajakirjaniku ja toimetajana töötatud aastate jooksul on alatasa tulnud selgitada meedia vastutuse ning sõnavabaduse põhiküsimusi. Iseenesest ei ole tegemist millegi keerulisega, kuid iga suurem muutus või vapustus nõuab uut sõnastamist või ka lihtsalt põhilise ülekordamist.
Sõnavabadus ei ole kuskil absoluutne. Isegi Euroopas on see riigiti väga erinev. Peamiselt on piirangud seatud seadustega ja eesmärk on kaitsta avalikku korda, kõlblust või inimeste eraelu. Mõnes riigis on suur roll kohtutel ning nende loodud pretsedentidel. Näiteks Suurbritannias on kohtud loonud rangeid pretsedente solvamise ja laimu asjus ning need solvatud, kel on võimalus valida (globaalse ingliskeelse meedia pinnal), lähevad tihtipeale just seal kohtusse, kuigi ise elavad hoopis mujal.
Väga tähtis on mõista, et sõnavabaduse piirangud on demokraatliku protsessi tulemused. Seadus kaitseb aga neist piiranguist väljapoole jäävat õigust sõna- ja väljendusvabadusele ning üldjuhul on see Euroopa maades väga laialdane õigus.
Üks kõige suurema sõnavabadusega riike maailmas on USA. Olen tihti toonud näidet, et sealses suures raamatukaupluste jaeketis Barnes & Noble on saadaval Adolf Hitleri „Mein Kampf“. Võite kontrollida, see on ajaloo osakonnas avariiulis kõrvuti tavaliste ja vähem kurikuulsate raamatutega.
Loomulikult ei anna see tunnistust, et Ameerika Ühendriigid oleks natsimeelne riik või selline ideoloogia kuigi populaarne. Tegemist on tekstiga, millel on paratamatult roll ajaloos. Inimestel, kes soovivad, on võimalus ise veenduda, milliseid mõtteid see sisaldab. Sama keti kauplustest on võimalik osta ka evolutsiooni väga mitmeti selgitavaid teoseid, Karl Marxi „Kapitali“ ning näiteks põhjalikku raamatut kanepi kasvatamisest.
Võimalus ise oma maailmapilti kujundada on oluline osa USA ja kogu läänemaailma väärtustest. See, et raamatuid ei keelata, on märk Ameerika ühiskonna enesekindlusest ja tugevusest, soovist mitte mütologiseerida tekste nende ärakeelamisega.
Meedia ja ajakirjanduse vastutus on teine teema. Tõsi, meedia või ajakirjanduse vastutust ei saa eksisteerida sõnavabaduseta. Autoritaarsete maade mittevaba meedia ei vastuta ju tegelikult mitte kuidagi. Eelkõige ei vastuta see oma lugejate ees, kellele sellisel juhul luuakse ühiskonnast ja võimulolijaist eksitavat pilti.
Niisiis, ajakirjanduse esmane vastutus on lugejate, kuulajate ja vaatajate ees. Igaühel on aga õigus pöörduda kohtu poole, kui ta leiab, et mõni väljaanne on eksinud või eksitanud, kedagi laimanud või solvanud.
Vaatame kaht kaasust eelmisest aastast, mis ajakirjanduse vastutust ja valikuid vabas ühiskonnas Eesti näitel hästi iseloomustavad. Esimese peategelased on Eesti olümpiakomitee president Neinar Seli ning ajalehed Postimees ja Äripäev.
Seli on teatavasti kohtus süüdi mõistetud Tallinna Sadama nõukogu liikmena toimingupiirangu rikkumises: ta osales hääletuses selle üle, kas anda toetust tema enda juhitavale olümpiakomiteele. Vahetult pärast hääletust rääkis Seli ajakirjanikele, et just tema hääl oli määrav. Tükk aega pärast seda, kui kriminaalasi algatati ja sai selgeks, et hääletamisel osalemist tasuks eitada, asus Seli advokaatide abiga oma sõnu tagasi võtma. Ta saatis Postimehe ja Äripäeva toimetusele nõuded kinnitada, et ta pole midagi sellist öelnud. Postimees valis lihtsama vastupanu tee ja avaldas vabanduse. Äripäev otsustas survele mitte alluda ja õigesti tegi, sest just see otsus näitab vastutusvõimet.
Ka teine näide on Äripäevast. Praegu Reformierakonda kuuluvale poliitikule Eerik-Niiles Krossile ei meeldinud, et ajaleht avaldas juhtkirjas lause, milles märkis, et Kross on käitunud „nagu korruptant“, ja seostas teda juhtkirja aluseks olnud materjalis maksupettuses kahtlustatava isiku ning tema äriga. Kross pöördus enda kaitseks kohtusse ja saavutas ennetava keelu asjaomaste lausete ajalehes avaldamisele. Äripäev leidis, et selline hagi tagamine võib muutuda Eestis üldiseks ajakirjandusvabadust piiravaks praktikaks, vaidlustas maakohtu otsuse ringkonnakohtus ja saavutas selle tühistamise. Eesti on õigusriik, kus kehtib sõnavabadus.
Anvar Samost, poliitik (IRL) ja ajakirjanik
Samost mõtleb vist sõnavabaduse all vabadust interneti kommentaariumis teatud inimesi,rahvusi valimatult sõimata.See on juba ammu välja paistnud,et Samosti sees on veel suurem Samost kes tahab oma elukvaliteeti tõsta.