Enam ei möödu vist nädalatki, mil mõni ajakirjanik ei teata liitumisest mõne erakonnaga ja kandideerimisest riigikogusse.
Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov ja TV3 saatejuht Mihkel Raud on nüüd sotsiaaldemokraadid. Raadio 2 endine peatoimetaja, praegune ERRi juhatuse nõunik ja saatejuht Heidy Purga astus Reformierakonda. ETV kauaaegne saatejuht Maire Aunaste, ETV venekeelse AK uudisteankur Maksim Rogalski ja Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja liitusid Isamaa ja Res Publica Liiduga. Ennekõike raadiohäälena saates „Olukorrast riigis” tuntuks saanud Anvar Samost, endine BNSi ja Postimehe juht, läks ajakirjandusest poliitikasse juba tänavu kevadel. Ka siinkirjutaja otsustas just sel sügisel lõpetada enam kui veerand sajandit kestnud töö ajakirjanikuna ja kandideerida parlamenti.
Seni viimane nimi selles pikas rivis on Linnalehe peatoimetaja Tiina Kangro, kes teatas IRLiga liitumisest alles eile. Kangro on oma leivatöö kõrvalt juba aastaid harukordse innuga ajanud puuetega inimeste asja. Eriti palju energiat on ta selleks kulutanud tänavu sügisel töövõimereformi seadusi õigemaks kangutades ja puuetega inimestele selle reformi võimalike tagasilöökide eest kaitset otsides. Kangro puhul tundub poliitikasse suundumine loogilise jätkuna tema senisele tööle, sest meeleavaldusi ja miitinguid korraldades ta seal suurelt jaolt juba oligi.
Aga teised ajakirjanikud? Mis on nendega juhtunud, et nad enam oma liistude juures ei taha püsida ja Toompeale tikuvad?
Esimene vastusevariant, mis keskmisel netikommentaatoril pähe kargab, on muidugi raha. Küllap tahavad ajakirjanikud oma tuntuse rahaks pöörata, ju nad himustavad riigikogu pensioni ja palka!
See valvevastus sedapuhku hästi siiski ei sobi. Riigikogu eripensionid kaotati juba kümme aastat tagasi ja tegu pole mitte töötute ajakirjanikega, vaid inimestega, kes on vägagi korralikes ametites. Mõnele neist võib riigikogu palgale minek tähendada koguni sissetuleku vähenemist.
Aga isegi kui seletuseks oleks parem palk, jääks küsimus: miks just nüüd ja miks just nendel valimistel? Ajakirjanike ja riigikogu liikmete palgasuhe pole viimastel aastatel muutunud, järelikult peab olema juhtunud midagi muud.
Arvan, et nende riigikogu valimiste eel on kaks juba varem alanud pikka protsessi korraga kokku saanud. Ühelt poolt on Eesti poliitika ja üldine areng ummikusse jooksmas ja ajakirjanikud tunnetavad seda oma ameti tõttu ilmselt paremini kui võib-olla mõne teise eluala inimesed. Teisalt on aastatega üha hapramaks ja hõredamaks muutunud piir ajakirjanikutöö ja poliitika vahel.
Paljudes lääneriikides on ajakirjaniku kuulumine parteisse täiesti tavaline asi, aga Eestis on see riigi taasiseseisvumisest peale olnud tabu. Sel sajandil on siiski üksikud ajakirjanikud teerajajatena vargsi üle selle piiri hiilinud. Nii näiteks kandideeris Kaarel Tarand eelmistel riigikogu valimistel Roheliste nimekirjas ja oli koguni Roheliste peaministrikandidaat, jätkates samal ajal tööd Sirbi peatoimetajana. Kuna ühiskond ja kolleegid on neisse üksikuisse „patustajaisse” üldiselt mõistvalt suhtunud, on ajakirjanikke ja erakondi seni lahutanud psühholoogiline barjäär nüüd lühikese aja jooksul Berliini müürina kokku varisenud.
Ajakirjanike parteistumise ja poliitikasse pürgimise peamine põhjus on minu meelest siiski parteides ja poliitikas endas. Eesti areng on viimastel aastatel seiskunud. Majanduskasv hulbib nulli lähedal. Sündide arv on kahanenud sinnamaani, kus see oli enne vanemahüvitise kehtestamist kümme aastat tagasi. Eestist lahkujate arv püstitab järjest uusi rekordeid. 2013. aastal oli rändesaldo miinus 6000 inimest, ainsa aastaga lahkus terve väikelinn.
Kõige sellega võiks ju leppida, kui valitsusel oleks olukorra parandamiseks plaan ja tahe. Aga probleemide põhjusi isegi ei tunnistata. Ehkki Eesti vajab mitut olulist reformi, keskendub 15 aastat järjest riiki valitsenud Reformierakond üha rohkem võimul püsimisele, mitte rahva elujärje parandamisele.
Demokraatia eeldab võimukandjate järjekindlat vahetamist. Seisev võim läheb kiiresti haisema ja Reformierakond on ilmselgelt liiga kauaks riigitüüri juurde jäänud. Poliitika vajab praegu rohkem kui kunagi varem uut hingamist ja uusi inimesi, et tuua poliitikasse tagasi see kirg ja julgus, millega oleme seni oma riiki üles ehitanud. Ilmselt ei ole ma ainus ajakirjanik, kes seda tajub, ja küllap seetõttu ongi paljud ajakirjanikud otsustanud ise poliitikasse sekkuda.
Kalle Muuli
Õpetajate Lehe peatoimetaja