Aastaid kestnud Silma looduskaitseala laiendamise plaan on jõudnud otsustavasse järku. Uue kaitse-eeskirja kinnitamine tundub praegu olevat veel üksnes formaalsus, sest pole tõenäoline, et ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil keegi seda muutma hakkaks. Ridala valla esindaja on öelnud, et kui eelnõu omavalitsuse seisukohti arvestamata läbi surutakse, on võimalik, et vallal ei jää muud üle, kui võtta ette kohtutee. Kaitse-eeskirja eelnõu sai valmis kevadel, valda saadeti see lõpuks oktoobris. Ka siis adresseeriti kiri vallavalitsusele, mitte volikogule, kes vallas tegelikult selle küsimusega tegeleb.
Põhjendus, et eelnõu polnud vaja omavalitsusele uuesti tutvumiseks saata, sest täiendati vaid eelnõuga kaasnevat seletuskirja, on küsitav. Nii keskkonnaministeerium kui ka keskkonnaamet olid teadlikud Ridala soovist, et 2013. aastal toimunud looduskaitseseaduse muutmise järel saadetaks eelnõu vallale uuesti üle vaadata. Isegi kui eelnõusse ei tehtud sisulisi muudatusi, olnuks viisakas sellest omavalitsusele teada anda. Kas sellise teguviisi taga oli lihtsalt ükskõiksus kohaliku võimu suhtes või soov nii aega võita, et kaitseala laiendamine jõuaks menetluse käigus võimalikult hilisesse faasi, jäägu igaühe endi spekuleerida.
Kahju, kui asjad jõuavad Eestis sinnamaani, et kohalik võim on sunnitud riigiga suhtlema advokaatide ja kohtunike vahendusel. Säärased vaidlused ja arusaamatused määrivad kogu looduskaitse mainet. Selles, et Eesti elukeskkond väärib säilitamist, ei kahtle enamik kodanikke, kuid on vaja arvestada ka inimeste huvisid. Mitmesuguste piirangute ja eeskirjadega liiale minekuga võib kaasneda, et inimestel tekib pahameel loodushoiu vastu tervikuna.