Mõni õnnetus tuleb alati ootamatult, kuigi pärast selgub, et õnnetus hüüdis enne tulekut, hüüdis päris kõvasti, aga mitte keegi, kes võinuks, ei kuulnud, ei pannud tähele.
Viljandis Paalalinna põhikoolis juhtunu on Eesti esimene koolitulistamine. Praegu on küsimusi rohkem kui vastuseid ja mõnele küsimusele ilmselt ei olegi vastust. Näiteks, miks just Viljandis. Palju tõenäolisem olnuks, kui see juhtunuks pealinnas, kus elu on kiirem, keerulisem, pingelisem.
Miks just nüüd, kolm päeva pärast sellesarnast vahejuhtumit Ameerikas?
Miks ei pööranud keegi tähelepanu 9. klassi poisi Facebooki profiilis kasutatud fotodele, mille juures olevad kirjad räägivad loast tappa ja et ta on sündinud tapma. Tagantjärele on seda eriti tark küsida, tegelikult aga: kes peaks jõudma jälgida kõigi õpilaste tegevust sotsiaalmeedias. Kui keegi jõuakski, võib vabalt osutuda järgmiseks koolitulistajaks hoopis mõni vilistlane või kes teab kes.
Kas siis mitte midagi ei saa ette võtta, et selliseid asju ei juhtuks?
Vist mitte, vähemasti mitte otsekohe. Koolid teevad oma kriisiplaane ja hea on, et teevad. Võib-olla jääb keegi tänu sellele ellu, sest teab, mida sel juhul teha tohib ja mida ei tohi.
Mida praegu teha?
Viljandi psühholoog soovitab: andke lastele aega šokist välja tulla. Kui nad ei taha juhtunust ja oma tunnetest rääkida, las nad olla omaette. Kui nad tahavad, las kogunevad kellegi juurde.
Kindlasti pole vaja hüsteeriat. Ei kodus ega ühiskonnas.
Kui südamevalu on järele andnud, võiks mõelda, miks mõne lapse kannatusekarikas juba nii noorelt ja just sellisel viisil täis saab. Või polegi tal karikat, aga siis tekib küsimus, miks ei ole. Meie, täiskasvanud, võiksime neid kannatusekarikata lapsi rohkem enda ümber märgata ja aidata. Neid ei ole ju nii palju.
nõus
Pole vaja tegeleda tagajärgedega ,vaid ikka põhjustega.Ärgem nüüd hakkakem kulutama suuri summasid metallidetektoritele ja turvameeste palkamisele koolidesse. Kui keegi tahab kedagi tappa ,teeb ta seda ka kooli ees ,parklas ,poes vm.
Jätame lihsalt mõned lollused tegemata. Jätame lapsed ikka kodulähedasse kooli .Rahalugejad arvavad ,et pole vahet ,kas laps õpib kodu lähedal või suures linnas-lapse jaoks on. Iga koolivahetus on raske . Laste elusid ja katkist närvikava ei saa rahasse arvestada .
ka mitte, kui telekas tapetakse õhtu jooksul erineval sadistlikul moel sadu inimesi ja hommikused päevauudised algavad laipade lugemisega