Fotograaf, kino- ja telemees Eduard Laur on ühel või teisel moel olnud visuaalse meediumiga seotud poisipõlvest saati, mil sai ema käest kümnendaks sünnipäevaks oma esimese fotoaparaadi Smena.
Aastakümneid tagasi, mil voogedastustest nagu Netflix ei osanud keegi unistada ja paljudel polnud kodus isegi televiisorit, olid maakohtades oodatud külalised kinomehaanikud – ametimehed, kes vurasid GAZ 69 ehk villisega ja hiljem veoautoga kohalike kultuurimajade vahet ning näitasid seal filme.
Kino-Ets
Üks neist oli 1970. aastatel Pürksi maakino autojuht-mehaanik Eduard Laur, keda tunti tollal Kino-Etsina. Laur käis filme näitamas Linnamäe, Pürksi, Nõva, Ranna, Parila ja Variku rahvale. Näiteks Pürksis oli kino kaks korda nädalas, Varikul aga paar korda kuus.
Filme ta ise valida ei saanud. Kord oli selline, et Eesti NSV riiklik kinokomitee andis ette, mida näidata tohib. Inimeste huvi liikuva pildi vastu oli hästi suur. Eriti suured hitid olid kaheseerialised India armastusfilmid, mida näidati Lauri sõnul alati täissaalidele.
„Iga kaupluse ja klubi ees oli kino reklaamkast. Sinna panin üles järgmise kuu kinokava,” meenutas Laur. Tallinnast saadeti Haapsalu sidekontorisse filmilindi karpide kastid. Iga film oli kahes või kolmes kastis, igas kastis viis või kuus lindikarpi. Ühel kettal oli filmi umbes kümne minuti jagu, kokku kestis üheseerialine film 90 minutit. Need kastid tuli Lauril vedada autoga seansipaika.
„Tavaliselt oli kinoputka hoone teisel korrusel, kõrgemal kui saal,” kirjeldas Laur. 1970. aastatel oli igas saalis juba kaks statsionaarset kinoaparaati ja filmide näitamiseks vajalikku tehnikat ei pidanud kinomehaanik enam kaasas tassima. Kaks aparaati oli selleks, et filmiketaste vahetuse ajal linateoses katkestust ei tekiks.
Enne filmi algust pidi Laur rahakassa ja piletiraamatuga saali uksel pileteid müüma. Ta meenutab, et tol ajal kehtis nõue näidata enne mängufilmiseanssi rahva harimiseks dokumentaalfilme. Siis tegi Laur mõnikord nii, et näitas dokumentaali ära ja läks piletiraha saali korjama enne mängufilmi algust: selleks ajaks olid ka kõik hilinejad kohale jõudnud.
Auto uppus ära
Ühel korral oleks kinomehaaniku töö Eduard Laurile peaaegu elu maksnud. Ta tuli varakevadisel ajal Noarootsist veoauto ja filmikastikoormaga pimedas mööda jääteed Haapsalu poole. „Tagalahe jää peal oli vesi. Olin aastaid sealt üle sõitnud ja mõtlesin, et mis see vesi on, tokid on ju püsti ja näen teed. Liiklus oli aga suletud ja see oli ohutusreeglite jäme rikkumine,” ütles Laur.
„Österby sadamakai otsast, kus on suurem vool, sõitsin peale. Sain kaldast sada meetrit minna, kui käis prahmakas ja auto esiots vajus vee alla,“ kirjeldas Laur. Tagumine ots jäi veokil aga õnneks jääle. „Vesi tuli kabiini. Ronisin kähku kasti ja hakkasin filme päästma. Tarisin need autokasti tahaotsa, et lindid jääksid kuivaks.”
Siis tuli Lauril otsustada, mida teha. „Rand paistis, aga kuidas ma sinna saan? Mõtlesin, et riskin, sest ei tahtnud autokastis surnuks külmuda. Hüppasin jää peal olevasse vette, mida, nagu selgus, oli vööst saati,” rääkis ta. „Sumasin kaldale ja jooksin terve tee sadamast Pürksisse. Kohale jõudes olid mul püksid ja mantel kõvaks külmunud.”
Pürksis anti talle klõmakas konjakit ja pandi kuuma vanni. „Paar tundi läks, enne kui sain kõnevõime tagasi.”
Järgmisel hommikul õnnestus nõukogude piirivalvurite abiga veoauto välja tõmmata. Pärast õnnetust kasti tagumisse otsa tõstetud filmilindid polnud vette vajunud ja osaliselt uppunud veok hakkas hiljem uuesti tööle. „Kuivas nädal aega Pürksi katlamajas ahjude vahel,” meenutas Laur.
Kinomaagia haaras koolis
Kinopisiku sai Eduard Laur lapsena tollal Putkaste mõisas asunud Martna koolis. Seal käis filme näitamas kinomehaanik Mati Paemaa. „Tundide lõpus kaeti aknad tekkidega ja Paemaa taris veoautokastist oma suure kinoaparaadi koos valjuhääldi ja filmikastidega kohale. Käivitas autokastis vändast suitsuvingu popsiva generaatori, sest kooli vooluvõrk polnud aparaadi tööks piisav, ja hakkas kooli saalis filme näitama. Meiesuguste pisikeste põnnide jaoks oli see äärmiselt põnev,” meenutas Laur.
„Mina ei vaadanud seal niivõrd filme, kuivõrd aparaadi tööd: kuidas filmilint käis ja projektori valgus läbi objektiivi ekraanile manati. See oli mulle müstika,” kirjeldas Laur.
Hiljem edasi õppima minnes langeski Lauri valik kinomehaaniku eriala kasuks. Oma tõuke andis ilmselt ka lapsepõlves tärganud huvi fotograafia vastu.
Praktikale pääses Laur Tallinnas Kosmose kinno. „See oli sel ajal Eestis eliitkino,” mainis Laur. Kosmoses sai publik vaadata 70millimeetrisel lindil laiformaatfilme. See oli panoraamkino, kus saalis oli 1015 istekohta.
Nõukogude armeeteenistuses oli Laur niinimetatud rändklubi autojuht-kinomehaanik. See tähendas veoautot, millele oli monteeritud kinosalong. Teenistuskoht oli Kaliningradi oblastis Sovetski linnas.
Kord laaditi kinoauto aga rongile ja saadeti Laur sõjaväeõppusele kino näitama. „Käisin selle autoga Kasahstanis, Semipalatinski polügoonil, kus 12. augustil 1953 lõhati esimene nõukogude vesinikupomm,” kirjeldas Laur.
Bussijuht ja modell
Kinomehaaniku leiba sõi Laur 1970. aastate teise pooleni, mil tal tekkis huvi proovida hoopis bussijuhi ametit. Noore juhina anti talle siinse kandi kõige vanem buss, millega saadeti Kullamaa kooliliinile.
„Õlikanister oli kaasas. Kui Kullamaale jõudsin, pidin panema kolm või neli liitrit õli juurde. Buss oli seest nii paksu vingu täis, et tagumisel istmel olnud lapsed ei näinud juhti,” naeris Laur meenutades. Üsna pea sai ta uuema bussi, aga kaua ta selles ametis vastu ei pidanud. „Ma ei suutnud hommikul kell pool viis üles tõusta. Eriti talvel, kui buss oli külmunud,” selgitas Laur.
Nii suundus ta hoopis transporttööliseks Haapsalu kaubamajja. Ametisse, millel oli tegelikult väike boonus. „Sellel ajal oli kõik kaup ju defitsiitne,” viitas Laur, et kaubamaja töötajad asusid heale kraamile lähemal.
Paaril korral tuli teha ka modellitööd. Nimelt korraldas Haapsalu kaubamaja 1970. aastate lõpus Lauri sõnul Tallinna moemaja eeskujul mõne valmisriiete moedemonstratsiooni.
„Oma müüjad pidid olema modellid. Meesmüüjaid aga polnud ja oli vaid kolm transporttöölist, kelle seast valida. Mina, noor mees ja kaks vanemat, kellel oli kogu aeg suits hambus ja mõni õlu hinge all,” kirjeldas Laur. Nii polnudki tal modellitööst pääsu.
„Ma olin väga üllatunud, kui head komplektid mulle kokku pandi. Sel ajal oli ju muidu töömehel lihtsalt nii, et tööpüksid, pintsak, müts peas ja kogu lugu. Ma nägin siis, et ka teistmoodi saab olla. See innustas mind ja kui järgmine kord kutsuti mind modelliks, olin kohe plaksti valmis,” lausus Laur.
Paraku lõppesid kaubamaja moeetendused Lauri sõnul üsna pea. „Ilmselt ei meeldinud see etendus mõnele asjamehele – küllap tundus see liiga läänelik,” pakkus ta.
Haapsalu rajooni kinovõrk kutsus Lauri kaubamajast tagasi enda juurde ja ta suunati uuesti Pürksi maakino mehhaanikuks. Samal ajal asutas Laur Parilas Külvaja kolhoosi keskuses kinoklubi Fookus, mille eesmärk oli pakkuda kohalikule rahvale valitud filmielamusi. Esimese klubiõhtu külaline oli filminäitleja Eve Kivi.
Pildistas läänlased üles
Eduard Lauri jaoks oli fotograafia olnud ammune hobi, kuid 1991. aastal kutsuti ta koos Andrei Feklistovi, Viljar Viljamäe ja Arvo Tarmulaga tööle Peeter Terale kuulunud aktsiaseltsi HEEV vast loodud värvifotoettevõttesse. See rajati Arvo Tarmula KEKi (kolhooside ehituskontor – toim.) fotolaborisse ning oli üks Eesti esimesi värvifotolaboreid.
Hiljem avas Laur Posti tänaval juba oma ateljee ja fotokaupluse.
1992. aastal oli ta õigel ajal õiges kohas. Igal täisealisel eesti kodanikul oli vaja uude passi pilti. Laur tabas ära, et Haapsalus klientide ootamise asemel tuleb minna inimestele lähemale. „Helistasin näiteks Lihula kultuurimajja, küsisin ametnikelt, kas saan tulla passipilte tegema, kas leiate mulle sel päeval ruumi? Öeldi, et muidugi tule! Igal nädalal oli mul Lääne Elus kuulutus, kuhu ma pildistama lähen,” ütles Laur.
Umbes 90 protsenti 1992. aasta sügisel läänlastele välja antud Eesti passidest olid Lauri hinnangul tema tehtud fotoga. Passipilte tegema tulles vaidlesid paljud, kas teha kallim värvi- või odavam mustvalge foto.
„Värviline dokumendifoto oli tollal suur asi. See oli prestiiži küsimus. Kui pildistama tulnutel oli pere kaasas, siis tihti leidsin pärast passipiltide tegemist viis minutit ja tegin neile ka perepildid. Võibolla ongi koos passipiltidega tehtud perepildid neil inimestel ainukesed, mis tuletavad taasiseseisvunud Eesti aja algust meelde,” arutles Laur.
Üle 20 aasta teles
Tänapäeval on Eduard Laur läänlastele rohkem tuntud tele-eetri kaudu. 2003. aasta maist saadik on ta teinud TV3-le Läänemaalt üle 1000 uudisklipi.
Telekanalisse sattus Laur töötama kunagise Haapsalu fotoklubi aegse tuttava Andres Palmi kaudu. „Tema tegi enne Haapsalu uudiseid ja tahtis puhkusele minna. Ütles mulle, et ole hea ja tee ära üks lugu,” meenutas Laur. „Pärast ütles mulle, et ah, tee sina uudiseid edasi.” Sellest ühest loost alates jäigi Laur TV3e tööle.
Kui tänapäeval saadetakse teleuudistele materjali internetis, siis tollal pidi Laur saatma filmikasseti liinibussiga. „Käisin kord kuus Tallinnas toimetuses, kallasin saadetud kassetid kilekotti, tõin tagasi ja võtsin taaskasutusse,” rääkis ta.
Uudise teksti loeb TV3s tavaliselt sisse küll toimetaja Tallinnas, aga paljudes lugudes on Laur ise ülesse astunud nn ständiga ehk selle osaga teleloost, kus tema kui kohapealne reporter midagi kaamera ees kirjeldab.
Kõige huvitavamad teleuudised on Lauri sõnul olnud jääteega seotud klipid. „Jäätee on nii unikaalne asi, et seda Eesti vaatajale vahendada on omaette auasi.” Tal on õnnestunud intervjueerida jääteega seoses palju välismaalasi, kellele oli merejääl kulgev tee täielik eksootika.
„Teine põnev asi on olnud tormide kajastamine Rohuküla sadamas. Siis on toimetuse põhiline huvi, et kuidas laine möllab ja kas laevaliiklus käib,” kirjeldas Laur.
Tormiga pole telereporteril sadamas lihtne. Kaadrite kätte saamiseks tuleb maadelda tuulega ja vaadata, et loodusjõud kallile tehnikale liiga ei tee. „Oled seal sadamaputka varjus, et laine ja tuul sind vastu maad ei lööks.”
Ühe korra on Lauril kaamera tormi ajal Rohukülas vastu maad kukkunud. „Lõhkus õnneks ainult objektiivikaitsme, mille lõi pilbasteks. Kaitse võttis niipalju hoo kinni, et kaamera jäi terveks.”
Fotograaf kui lavastaja
Eduard Laur töötab endiselt ka fotograafina, käies oma fotokioskiga üritustel ja pildistades muu hulgas näiteks asutuste ja ettevõtete tellimusel.
„Nii-öelda ilufotosid tehes oled ka lavastaja. Ma ei ole isegi pressifotosid teinud nii, et inimene jääb ebameeldivalt: suu kuidagi lahti või silm viltu. Püüan, et inimene jääks pildile loomulikult, aga samas suunan teda enne natuke. Nii ei ole, et teen lahmides pildi ja vaatan, et käib küll,” selgitas Laur.
Ametiau nõuab Eduard Lauri sõnul, et fotograaf töötleb oma pildid puhtaks, viskab seeriast välja ebaõnnestunud kaadrid ning valib sarnastest piltidest parima – mitte ei saada lihtsalt kliendile portsu suvalisi fotosid.
„Kõige pidulikum on alati pulmafoto. Tänapäeval ei kehti enam sageli kahjuks see hea tava, et fotograaf on pulmas ise pidulikult riides ja soeng korras,” nentis Laur.
Sotsiaalmeediaajastul on inimestel sageli tekkinud arusaam, et fotograafi võib asendada nutitelefoniga sõber. „Profifotograaf tahab oma töö eest väärilist tasu saada. Siis tundub inimesele, et lihtsam on lasta teha mõnest ettevõttest või autasustamisest pilt oma sõbral. Enam ei tellita fotograafi niimoodi igale üritusele,” märkis Laur.
Maakerale ring peale
Oma päeva alustab Eduard Laur igahommikuse kepikõnniga ümber Haapsalu vanalinna. Kepikõnniga hakkas ta tegelema 2006. aastal. „Selg oli mul siis haige ja lugesin kusagilt, et kepikõnd on see, mis aitab seljalihased toonusesse viia,” ütles Laur.
Tema aastane distants on olnud sellest alates keskmiselt 2000–2500 km ehk 19 aastaga läbitud vahemaa on enam-vähem sama suur kui maakera ümbermõõt. Tervisesport on viinud Eduard Lauri käimisradadele üle maailma: USAsse, Jaapanisse, Hiinasse, Türki, Prantsusmaale, Saksamaale, Soomesse, Itaaliasse, Lätti, Austriasse, Norrasse ja mujale.
