19. sajandi lõpus kimbutanud näljahädad, tekkinud võlad ja mõisa surve panid Vormsi elanikud üle minema tsaari usku.
1870.–1880. aastatel Vormsil tegutsenud vabakiriku pastori Lars Johan Österblomi sõnul elasid saare talupojad suures viletsuses ning nende elu saatsid mustus, mure, haigused ja söödikud. Tema arvates olnud Vormsil loomadki väärikamad kui inimesed.
Österblomi tähelepanekuid kinnitavad arhiivileiud. 19. sajandi viimase veerandini kuulusid üle Eesti lahutamatult talurahva elu juurde kroonilised toimetulekuprobleemid, mis võtsid aeg-ajalt näljahäda ulatuse, kuid Vormsi paistis kogu Eestimaa kubermangu piires (praegune Põhja-Eesti ja sellega külgnevad saared) silma eriti sagedase vajadusega väljast antava toiduabi järele.
Vormsi toitlusolud valmistasid kubermanguvõimudele rohkem peavalu kui mistahes teise paiga omad. Kõrvuni võlgades ja sageli abi vajavasse kogukonda läkitati olukorda uurima eriülesannetega ametnikke ning vähemalt korra käis valda kohapeal revideerimas ka kuberner.
Meri ja põld ei toitnud ära
Tihedalt asustatud ja metsavaese Vormsi elanikud teenisid elatist põlluharimise, kalapüügi ja lubjapõletamisega. Kalapüük ja merereisid viisid mehed kodunt, samal ajal kui majapidamine ja põllutöö jäid naiste hooleks.
Naturaalmajanduslikes külakogukondades valitses kogukondlik maa ühiskasutus, mis tähendas, et talude põllud paiknesid üksteisega siiluti ja karjamaad olid ühised. Vanamoodsate riistadega haritud väheviljakad põllud andsid harva suuremat saaki.
Enamik saarel asunud ligemale paarisajast talumajapidamisest olid väikesed, suurtalusid saarel polnudki, ning ühe katuse all elas koos mitu peret. Teravat veelahet üheltpoolt pere- ning teiselt poolt sulas- ja popsirahva vahel, nagu see iseloomustas Mandri-Eestit, aga ka Hiiu- ja Saaremaad, Vormsi rannarootslased ei tundnud. Kogukondliku elulaadi tingimustes tegi külarahvas ühiselt nii tööd kui ka pidas pidusid.
Kohalik abi
Talurahvast aeg-ajalt tabanud ikalduste, aga ka lihtsalt igakevadise viljanappusega toimetulekuks rajati Eestis 19. sajandi algul mõisatesse (valdade tekkides valdadesse) viljamagasid, kuhu peremehed pidid vilja andma, kuni normvili iga meeshinge kohta kokku sai. Sealt said laenu peremehed, aga mõnel pool ka popsid, kui nad käendaja leidsid või laenu pandiga tagasid. Magasilaenud tuli järgmisest saagist intressidega tagasi maksta.
Häda korral sai puuduse leevendamiseks kasutada ka vallakassa raha, kuid valdade rahavarud – erinevalt viljavarudest – oli sageli õige napid. Eriõigustega Vormsile Eestimaa talurahva vabastamisseadus ei laienenud ja nii ei loodud seal ka valda. Uue vallaseaduse tulles 1866. aastal ei kiirustanud Vormsi rannarootslased omavalitsust looma. Selleni jõuti kuberneri sunnil 1869. aastal, mil suurt osa Eestimaa kubermangust kimbutas näljahäda.
Vormsil vallaomavalitsust küll 1869. aastani polnud, kuid viljamagas saarele rajati. Selle varud aga ammendusid 1845.–1847. aasta näljahäda ajal ning vajadusel laenasid või ostsid saare elanikud vilja mandrilt, nii valdade kui ka linnade magasitest. Põhja-Eestis kaotati kreisilinnade tagavaramagasid 1865. aastal, mõni aasta enne viimase suure näljahäda puhkemist 1868. aasta kevadtalvel.
Kitsi mõisnik ja „laisad“ rannarootsi talupojad
Pärisorjusliku korra jäänukina jagasid vähemasti 19. sajandi keskpaigani paljudes Eesti mõisates puuduse korral taludele viljalaenu ka mõisad, kuid vormsilaste läbisaamist kohaliku mõisnikuga pingestasid mitmesugused konfliktid ning mõisnik keeldus kubermanguvõimude survest hoolimata vilja laenamast.
1847. aasta hakul, mil toidupuudus saarel võttis kuberneri hinnangul ohtlikud mõõtmed, väitis Vormsi mõisnik Otto von Stackelberg (1823–1887), et ükski seadus mõisnikku talurahvale laenu andma ei kohusta ning vormsilaste hädad tulenevad nende „tööpõlgusest ja lohakusest“. Mõis pakkus vormsilastele tühise tasu eest ehitustööd Haapsalus, kuid kuberner pidas lubatud töötasu madalaks ning tööd mandril vaid vähestele sobivaks, kuna talurahval tuleb teha nii mõisategu kui ka talutöid. Kõigele lisaks pisendas mõisnik ametivõimudele 1846. aasta ikalduse suurust.
1853.–1854. aastal kordus sama. Stackelberg keeldus toetuslaenust, sest „tõelist leivapuudust“ polevat. Selle asemel pakkus ta näruse palga eest tööd. 1861. aastal vajas saar taas välist abi, sest mõisniku pakutud viletsa palga eest vormsilased hädaabitöödest keeldusid ja eelistasid kodus „laiselda“. Stackelbergi sõnul oli puudus vaid väljamõeldis või kartsid talupojad, et kui nad pakutud töö vastu võtavad, ei saa nad enam riigilt abi. Kohaliku hingekarjase Eduard Peterseni (1814–1882, ametis 1859–1868) palveile vastu tulles saatis kuberner puuduse leevendamiseks raha.
1867.–1869. aastal oli pastor Petersen taas abiküsija ja mõisnik Stackelberg abivajaduse eitaja rollis. 1867. aastal tabanud paruni sõnul ikaldus vaid nelja küla, samal ajal kui pastor ahastas, et nälg võtab ohtlikke mõõtmeid ja elanikud on näljast töövõimetud. Vormsi olukorda pidas ta kõige raskemaks kogu kubermangus. Stackelberg seletas taas, et nälgijail tuleb oma toit tööga välja teenida ja ta ise pakkus tööd äärmiselt närust tasu lubades.
Rannarootslasi oli mõisnikel tühise tasu eest tööle sundida nende „laiskuse ja saamatuse“ tõttu keeruline ka Noarootsis, samal ajal kui kubermangu eesti talupojad sarnast tõrksust üles ei näidanud.
Helded abistajad
Riigivalitsus andis vormsilastele heldelt laenu, kuigi nood hoidusid tagasimaksmisest kõrvale seni, kuni enamik võlgadest keisri armumanifesti või mõne muu ametliku korraldusega kustutati. Ka pearahamaksust püüti „armu“ oodates kõrvale hiilida. Nii kustutati 1883. aastal 8155,3 rublani ulatunud pearahamaksu võlg.
Toidunappuse leevendamiseks andis riik Vormsile laenu rahas või viljas 1845–1847, 1854, 1861 ja 1868–1869. Eriti suurt laenu anti 1847 (14 335 rubla) ja 1868-–1869 (7894 rubla). 1868–1869 said vormsilased, keda kokku oli umbes 2000, Eestimaa hädaabikomitee kaudu ka tonnide viisi leiba ja enam kui 6500 rubla väärtuses tagastamatut abi – ühe elaniku kohta kaugelt enam kui ükski teine kihelkond.
Hädaabikomitee abi nõutas Vormsile välja pastor Petersen, kes alatasa läkitas ahastavaid kirju. Näiteks 1868. aasta märtsis kirjutas ta komiteele, et kui abi varsti ei saabu, pole tüüfuse levikut ja näljasurmasid võimalik vältida. Petersen ei kohkunud tagasi ka pöördumast abipalvetega otse Peterburis 1867. aasta lõpus eraalgatusel loodud ja troonipärija eesistumisel tegutsenud Venemaa hädaabi keskkomitee poole.
Pastori agarus mõistagi ärritas Stackelbergi, kes püüdis teda takistada ja halvustada. Kaotajaks jäi pastor Petersen, kes loobus Vormsi abikomitee juhtimisest Stackelbergi kasuks ning lahkus Eestist.
Pastor Peterseni tegevus kandis aga vilja, sest ei 1868. ega 1869. aastal ei võtnud liigsuremus Vormsil kriisi mõõtmeid, s.o ei ületanud 50 protsendi võrra keskmist näitajat.
Kubermangu vaeseima kihelkonna päästsid suremuskriisist mitmed asjaolud: nad said ohtralt eri sorti abi, seal polnud vallavanemat ega -volikogu, kes mujal Eestis tõkestasid riigilt toetuslaenu küsimist vallale langevat võlga kartes; vormsilased aga, nagu öeldud, võlgade pärast ei muretsenud. Saar jäi puutumata ka düsenteeriapuhangust.
Popse, kes mujal vallavõimude hoolimatuse tõttu kibedat nälga kannatasid, Vormsil polnud, sest taludes elas mitu peret ühe katuse all. Suured pered ja suguvõsad hoidsid omavahel kokku. Seevastu ülejäänud Lääne-Eesti saartel eesotsas Saaremaaga kasvas suremus nälja-aastail sõltuvalt kihelkonnast kaks kuni kolm korda.
Viimane vaatus
Vormsilaste ja Stackelbergi suhteid pingestasid ka taludele peale pandud kõrge rent. Võlgadest ja mõisa survest pääsu ja tsaari kaitset otsides siirdusid 1886. aastal sajad vormsilased vene õigeusku. Võlgu riigile oli selleks ajaks kuhjunud üle 10 000 rubla, millest põhiosa moodustasid toidupuuduse leevendamiseks saadud toetuslaenud.
Mõisniku ja talurahva konfliktidele tegi lõpu mõisa ostmine riigile 1894. aastal ja talude müük päriseks kroonumõisatele iseloomulikult soodsate hindadega. Elujärg saarel hakkas tõusma.
Mäletatavasti olid ka eestlased Lõuna-Eestis ja Saaremal 1840. aastail massiliselt siirdunud õigeusku maise kasu lootuses – sooviti mõisaikkest vabanemist ja näljaabi. Kui eestlastel tuli toona oma lootustes pettuda, siis rannarootslastel sajandi lõpul enam mitte. Kui toidupuudus, võlad ja kõrge rent vormsilasi enam ei kimbutanud, huvi õigeusu vastu jahtus.
